Francesca Woodman
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2020) |
Francesca Stern Woodman (3. aprill 1958 – 19. jaanuar 1981) oli ameerika fotograaf, kes on tuntud eeskätt dünaamiliste keha ja ajaruumi suhet käsitlevate mustvalgete fotode poolest. Fotodel kujutab Woodman enamasti ennast ja noori alasti naismodelle hoolikalt valitud rekvisiitidega. Kaamera liikumise või pika säriaja tõttu on naiste kehad sageli udused ja sulatatud kokku neid ümbritsevaga. Modellide näod on tihti varjatud.
Elukäik muuda
Francesca Woodman sündis 3. aprillil 1958 Ameerika Ühendriikide Colorado osariigis Denveris kunstnike Betty ja George Woodmani peres. Ema Betty oli tunnustatud keraamik ja kunstiõpetaja ning isa George maalikunstnik ja fotograaf.
Alg- ja põhikooli hariduse (1963–1971) omandas Francesca Woodman Boulderi riiklikus koolis. Teise klassi hariduse omandas ta Firenzes Itaalias, kus hakkas võtma ka klaverimängu tunde. Huvi fotograafia vastu ilmnes Woodmanil noorelt – tema varaseimad teosed on tehtud juba 13-aastaselt (Yaschica kaheläätselise peegelkaameraga, mille kinkis talle isa). [1] Kolledžiharidust alustas Woodman 1972. aastal juba Massachusettsis erakoolis Abboti akadeemias (Abbot Academy), kus katsetused fotograafia alal jätkusid. 1973. aastal asus Woodman õppima Phillipsi Akadeemiasse. Siiski lõpetas ta kolledžiõpingud 1975. aastal hoopis Boulderi riiklikus koolis. Sama aasta sügisel läks Woodman õppima Providenceis asuvasse Rhode Islandi disainikooli (RISD). Seal avastas ta enda jaoks Man Ray, Duane Michalsi ja Arthur Fellig Wegee loomingu. RISD diplomi programmi raames õppis Woodman oma viimase ülikooliaasta (1977–1978) Roomas Itaalias. Kuna ta rääkis veatult itaalia keelt, sai ta sõbrustada paljude itaalia intellektuaalide ja kunstnikega. 1978. aasta lõpupoolel naasis Woodman Rhode Islandisse, et lõpetada RISD.
1979. aastal kolis Woodman New Yorki. Sama aasta suve veetis ta Stanwoodis Washingtoni osariigis. Tagasi New Yorgis proovis Woodman alustada oma fotograafikarjääri, saates oma portfoolio paljudele moefotograafidele. Kuigi Woodman ei saanud moefotograafidelt mingisugust tagasisidet, suutis ta siiski väikese osa oma teostest eksponeerida alternatiivsetes kohtades. Sellest aga piisas, et saada 1980. aasta suvel prestiižika MacDowell Colony residentslikuks kunstnikuks New Hampshire'is. Sama aasta lõpus New Yorki naastes sai Woodmanist võitu depressioon, mis oli seotud nii ta teoste kui ka purunenud suhtega. Siiski andis ta järgmise aasta (1981) jaanuaris välja oma esimese ja ainsa elu jooksul ilmunud (enda tehtud) fotode kogumiku „Mõned korrastamata sisemised geomeetriad” ("Some Disordered Interior Geometries"). Sama aasta 19. jaanuaril sooritas ta enesetapu, hüpates alla ühe kõrge New Yorgi hoone pööninguaknast, olles kõigest 22-aastane.[1][2]
Looming muuda
Woodmani rohkem kui 800 ilmutatud fototeosest on siiani avaldatud veidi vähem kui 150 fotot. Woodman jättis endast maha arhiivi, mis koosnes rohkem kui 10 000 negatiivist, mis jäid tema vanemate käsutusse.[1]
Fotod muuda
Paljud Woodmani fotod on signeerimata – teada on enamasti ainult foto tegemise koht ja kuupäev. Suur osa tema fotodest on tehtud eksperimenteerimise ja katsemeetodil, äkkrünnakuna tehnikale ja kompositsioonile. Woodmani lähenemine fotograafiale pööras pahupidi üldise arusaama dokumentalistika taotlustest ja rakendusest.[3]
Woodmani varastes töödes on näha elemente, mis domineerivad ka tema hilisemates teostes. On selge, et tema stiil kujunes kuni RISDni üsna aeglaselt. Ülikooliaegadel muutusid tema teosed rohkem metoodilisemaks ja elavamaks.[1] Sage motiivide kordumine Woodmani teostes näitab seda kuivõrd suure ranguse ja pühendumusega suhtus ta oma töö praktikasse. Kunstniku loomingus võib näha mõjusid klassikalisest skulptuurist sürrealismini.[3]
Kõige enam tegi Woodman fotograafilisi autoportreid. Kuigi ta tegi mitmeid fotoseeriaid ka oma meessoost sõpradest, on tema tähelepanu peamiselt naise keha kujutamisel (kõige rohkem tema enda omal). Woodman väitis, et see tuleneb mugavusest, sest ta on endal alati käepärast võtta. Isegi teismelisena, mil ta endale poseeris, ei olnud tema fotod tehtud otseselt endast. Tema ise oli kõigest modell oma fotodel. Selline lähenemine sai üha selgemaks, mida kogenumaks ta sai nii naise kui fotograafina. Aja jooksul kaotas ta enda kui isiku oma piltidelt peaaegu täielikult. Väga harva on näha tema nägu, pildid on põhiliselt kehast.[3]
"Mõned korrastamata sisemised geomeetriad" muuda
See 24-leheküljeline trükis ("Some Disordered Interior Geometries", 1981) on tehtud ühest itaalia geomeetria õpikust, millesse on lisatud 16 fotot. Fotode juurde on käsitsi kirjutatud kommentaarid ja mõnes kohas on õpiku teksti kaetud valgendustega.
Videod, 1975–1878 muuda
RISDs õppides laenas Woodman koolist videokaamera ja tegi videofilme, mis olid tihedas seoses tema teostega. Osa videotest on olnud eksponeerimiseks Helsingi Linna Kunstimuuseumis ja Marian Goodmani New Yorgi galeriis (2004), samuti Cisneros Fontanals Art Foundationis, mis asub Miamis Florida osariigis ja Tate Modernis, mis paikneb Londonis (2007–2008).
Mõjutajad muuda
Kriitikud ja ajaloolased on kirjutanud, et Woodmani mõjutasid järgmised kirjanduslikud žanrid, kunstiliikumised ja fotograafid:
- Sürrealism – Woodman järgis sürrealistide liikumise traditsiooni sellega, et ta ei mõtestanud oma töid avalikult lahti. Samuti huvitus ta näivusele ligipääsemisest, selle koodi lahtimurdmisest.
- Gooti fantastika – väidetakse, et ta identifitseerus Victoria-aegsete kangelannadega.
- Man Ray – (nt Ray fotod Meret Oppenheimist ja tema sürrealistlikud teosed).
- Duane Michals – Woodmani ja Michalsi teostes on sarnasusi nagu hägustamine, inglid ja käsitsi kirjutamine.
- Deborah Tuberville – Woodman imetles Tuberville'i teoseid.
- Arthur Fellig Wegee
Loomingu mõjust enne ja pärast surma muuda
Oma eluajal ei leidnud Woodman fotograafina tunnustust, küll aga pööratakse tema loomingule tänapäeval väga palju tähelepanu. 1980. aastate keskpaigast on Woodmanist saanud rohkelt uuritud, kõneainet tekitanud ja mõjukas kaasaegne fotograaf. Samas on tähelepanu saanud ainult väike osa tema loomingust, sest kõigest ligikaudu 150 fotot[1] on avaldatud või eksponeeritud, kuigi Woodmani fotoarhiiv koosneb üle 800 fotost. Tema varajane surm tähendas seda, et ta ei näinud kunagi ise oma teoste mõju ulatust. Enamik Woodmani teostest on tehtud koolitüdrukuna, tudengina ja lühikesel perioodil pärast tudengiaastate lõppu. Woodman ei pidanud end lõpuni täielikult realiseerinud fotokunstnikuks, hoolimata sellest nähakse tänapäeval tema katsetusi fotograafias iseseisva projektina.[3]