Vikipeedia

Felix Ormusson

Friedebert Tuglase romaan

"Felix Ormusson" on Friedebert Tuglase 1915. aastal ilmunud impressionistlik romaan.

Felix Ormusson
Autor Friedebert Tuglas
Keel eesti
Žanr romaan
Kirjastaja Noor-Eesti Kirjastus
Ilmumisaeg 1915
Lehekülgi 254 lk
Mõõtmed ja kaal 137 × 198 mm
ISBN 545000219X
Eelnev raamat "Õhtu taevas" (1913)
Järgnev raamat "Saatus" (1917)

Romaan on kaheosaline: esimese osa moodustab "Kiri Felix Ormussonile Pariisi" (allkirjastanud F. T.) ja teise osa "Felix Ormussoni päevik". Romaani peategelane on 25-aastane kirjanik Felix Ormusson, kes on tulnud arvatavasti pakku Lõuna-Eestisse ühte tallu, kus elavad kaks õde: 26–27-aastane Helene ja 18-aastane Marion (Mary), Helene lastearstist abikaasa Johannes ja nende ühine laps Juhan. Ormusson armub esmalt Helenesse, siis Marionisse. Naised on temast huvitatud vastupidises järjekorras ning lugu lõpeb krahhiga: Helene hakkab teda vihkama, Marion põlgama ja moraalituks pidama. Ormusson lahkub häbistatult.

Raamat ilmus esmalt osaliselt: peatükid 77–85 pealkirja all "Üks kurblik lahkumine" (Noor-Eesti IV album, 1912). Aastal 1915 ilmus see terviklikult "Eesti Kirjanikkude Seltsi "Noor-Eesti" toimetuses nr 34" (Noor-Eesti Kirjastus, Tartu 1915). Järgmised trükid: trükistes "Teoksed nr 4" (Noor-Eesti Kirjastus, Tartu 1920) ja "Eesti väärtteoseid koolidele nr 4" (Noor-Eesti Kirjastus, Tartu 1937), seejärel iseseisvalt (Eesti Kirjastus Orto, Toronto 1951), siis taas kogus ("Valik novelle. Teosed, 2. kd", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1957; "Kogutud teosed 3", Eesti Raamat, Tallinn 1988). Romaan on tõlgitud ka soome keelde (tõlkija Otto Aho, Pohjoinen 1988).

"Felix Ormussoni" on mitmel korral ka lavale toodud: 1990. aastal Mati Undi lavastatuna "Helene, Marion ja Felix" (kasutatud ka lõike Tuglase mälestustest ning novellidest "Kangastus" ja "Unede kuristik"), "Rõõmu kaalud" (Endla 2001, lav. Tiit Palu) ning 2011. aastal Erki Aule lavastatuna "Felix Ormusson. Suvitusromaan ühes osas" (teater Oma Lava).

Retseptsioon muuda

Teost on nimetatud suvitusromaaniks, pihtimusromaaniks ja ka päevikromaaniks. Tuglas ise märkis, et pole seda teost määratlenud kui romaani: "See oli rohkem nali iseenese ja oma ajajärgu arvel, paroodia, pamflett, mida peaks osutama eessõnagi. Tema sündmused ja tegelased pole küllalt tõenäolised, on liiaks siluetilised. Kuid nad võimaldasid väljendada mõningaid paradokse, mis mul oli öelda ajajärgust. Ja rohkem ma ei tahtnudki."[1]

Romaan on autobiograafiline – Ormussoni ja Tuglase vahel on rohkelt sarnasusi (näiteks kultuuriline taust, rohked mõtisklussarnasused essees "Kaksipidi küsimusi" (1916)), eriti romaani kirjutamise algusjärgus. Hiljem teksti töödeldes hakkas autor tegelaskujust distantseeruma, lisas irooniat ning tõmbas enda ja tema vahele kõige selgema joone romaani esimese osa, kirjaga Ormussonile. Kirjandusteadlane Kaia Sisask on märkinud, et romaani lõpus väljendab Ormusson, kes on dekadentlikust mängust loobunud, Tuglase seisukohti ajal, mil Tuglas muutis oma hoiakut estetismi suhtes.[2]

Romaan on oma ajastu kohta eesti kirjanduses väga intertekstuaalne. Vihjeid võib leida antiikkirjanduse (müüdiloome tasand, Helene / ilus Helena), Johann Wolfgang von Goethe "Noore Wertheri kannatuste" (romaanide vormilised sarnasused, indiviidi ja ühiskonna vastandumine, armastuse teema), Joris-Karl Huysmansi "Äraspidi" (romaanide kangelaste olek kui mõttekujutuste ruumis), Miguel de Cervantese "Don Quijote" (näilisuse temaatika, eneseiroonia, võrdlused Don Quijotega), Charles Baudelaire'i (Pariisi temaatika, Ilu kummardamine, dekadents), "Salome" (Helena ja Salome sarnasused) kohta. Kirjandusteadlased on "Felix Ormussoni" käsitlenud koos James Joyce'i "Kunstniku noorpõlveportreega"[3] ja J. Randvere "Ruthiga" [4]


Viited muuda

  1. ↑ Friedebert Tuglas "Rahutu rada. Elu- ja kirjandusloolist". Eesti Raamat 1973, lk 87
  2. ↑ Kaia Sisask "Noor-Eesti ja esprit fin-de-siècle. Puhta kunsti kreedo maailma- ja inimesetunnetust restruktureeriv roll 20. sajandi alguse Eestis", ptk 9 ""Felix Ormusson" kui Tuglase mäng dekadentsimüüdiga"[alaline kõdulink]. Doktoritöö. Eesti Keele ja Kultuuri Instituut ja Tallinna Ülikool, 2009, lk 83
  3. ↑ Tiina Ann Kirss "Pegasus ja puuhobune. James Joyce'i "Kunstniku noorpõlve portree" ja Friedebert Tuglase "Felix Ormusson"". Methis. Studia Humaniora Estonica 2008, nr 1–2
  4. ↑ Mirjam Hinrikus ""Noor-Eesti" intellektuaalide dekadentlikust Euroopa-identiteedist: J. Randvere "Ruth" ja Friedebert Tuglase "Felix Ormusson"". Looming, 2007, nr 11

Kirjandust muuda

  • Aino Kallas "Noor Eesti. Näopildid ja sihtjooned". Tartu, Noor Eesti, 1921
  • Endel Nirk "Valepassiga suvitaja päevaraamat" Raamatus "Avardumine. Vaatlusi Eesti romaani arenguteelt". Tallinn, 1985
  • Toomas Liiv "Felix Ormussonist, Tuglase miniatuuridest ja Norra reisi kroonikast". Järelsõna Friedebert Tuglase "Kogutud teoste" 3. osale. Eesti Raamat, 1988
  • Kai Laitineni järelsõna F. Tuglase "Felix Ormusson. Romaanile". Pohjoinen, 1988
  • Kaia Sisask "Friedebert Tuglase "prantsuse daam". Prantsusmaa kui muusa ja maatriks nooreestlaste kultuurihorisondil". Keel ja Kirjandus, 2007, nr 9
  • Mirjam Hinrikus ""Noor-Eesti" intellektuaalide dekadentlikust Euroopa-identiteedist: J. Randvere "Ruth" ja Friedebert Tuglase "Felix Ormusson"". Looming, 2007, nr 11
  • Tiina Ann Kirss "Tuglas ja Joyce: Felix Ormussoni päevaraamat ja Stephen Dedaluse portree". Looming, 2008, nr 9
  • Toomas Haug "Felix Ormusson ja vana Aadam". Looming, 2009, nr 1

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Felix_Ormusson&oldid=6245014"