Esperanto

Esperanto ehk esperanto keel on populaarseim rahvusvaheline abikeel (plaankeel).

Esperanto
Hääldus	[espeˈranto]
Looja	Ludwik Zamenhof
Loomisaeg	1887
Kokku kõnelejaid	60.000
Keelesugulus	tehiskeeled  abikeeled   esperanto
Ametlik staatus
Keelehoole	Esperanto Akadeemia
Keelekoodid
ISO 639-1	eo
ISO 639-2	epo
ISO 639-3	epo
Esperantoliikumise lipp

Selle oskajate arvuks on hinnatud paarsada tuhat kuni mitu miljonit inimest.

Tegemist on ainsa tehiskeelega, millel on n-ö emakeelena kõnelejaid (esperanto keeles denaskuloj või denaskaj esperantistoj) – enamasti eri rahvusest ema ja isaga peres sündinud lapsed, kelle kodune keel (või üks kodustest keeltest) on esperanto (näiteks Daniel Bovet, George Soros; Eestis Diana Aitai).

Keelt kasutatakse tänapäeval suuliseks suhtlemiseks, kirjavahetuseks, teiste keelte õpetamiseks, trükitakse raamatuid ja ajakirju, tehakse raadio- ja telesaateid (Internacia Televido).

Igal aastal peetakse ülemaailmset kongressi. Baltimaades toimuvad aastast 1959 Balti esperanto päevad.

Esperanto keele autor on Poola silmaarst L. L. Zamenhof, kes avaldas selle kohta 1887. aastal raamatu "Unua Libro" ('esimene raamat') pseudonüümi Doktoro Esperanto ('doktor lootja') all, ning see jäigi keele nimetuseks.

Esperanto grammatika on lihtne ja korrapärane, erandeid ei ole. Sellepärast on selle õppimine palju lihtsam kui loomulike keelte õppimine.

Esperanto levis algul Poolas ja Venemaal, kuid võitis juba 20. sajandi alguseks palju pooldajaid Prantsusmaal, Suurbritannias ja mujal, nii et esperantistide liikumine muutus rahvusvaheliseks. Ülemaailmne Esperantoliit asutati 1908. aastal.

Esperanto levikut piirab selle sõnavaraline baas, indoeuroopa keeltest redutseeritud grammatika ning ladina kiri. Esperanto keel on kõige lähedasem romaani keeltele, mistõttu nende keelte kõnelejatel on seda ka kõige lihtsam omandada.

Mitmed katsed koolides on näidanud, et esperanto õppimine võib soodustada teiste keelte õppimist. Näiteks ühes katses leiti, et klass, kus neli aastat järjest õpiti prantsuse keelt, ei saanud prantsuse keelt nii hästi selgeks kui klass, kus enne õpiti üks aasta esperantot ja ülejäänud kolm aastat prantsuse keelt (lisaks oskas teine rühm lõpuks kahte keelt ainult ühe asemel).

Kirjutamine ja hääldus

Esperanto keele kirjutamiseks kasutatakse ladina kirja. Tähestikus on 28 tähte, kuue tähe puhul kasutatakse diakriitilisi märke ˆ ja ˘ (ĉ, ĝ, ĥ, ĵ, ŝ ja ŭ).

a b c ĉ d e f g ĝ h ĥ i j ĵ k l m n o p r s ŝ t u ŭ v z

Esperanto keel on täielikult häälduspärane, igale tähele vastab ainult üks häälik ning igat häälikut märgitakse ainult ühe tähega.

Täishäälikud a, e, i, o ja u häälduvad nagu eesti keeles. Silbi moodustab iga täishäälik, kas üksi või kaashäälikutega. Kõrvuti asuvad täishäälikud on kindlasti eri silpides. Täishäälikuühendite moodustamiseks kasutatakse poolvokaale j ja ŭ (hääldub kui lühike u või inglise w). Täishäälikuühendeid aj, ej, oj, uj, aŭ, eŭ hääldatakse samuti kui eesti vasteid ai, ei, oi, ui, au, eu.

Kaashäälikud b, d, g on helilised nagu saksa või vene keeles. Sõnaalguse b, d, g õigest hääldusest sõltub paljude sõnade tähendus. H hääldatakse ka sõna alguses, ĥ on tugev häälik nagu eesti sõnas pahk, vene х või saksa ach. Z hääldub nagu vene з.

Tähti ĉ, ĝ, ĵ, ŝ hääldatakse vastavalt kui tš, dž, ž, š.

Esperanto keeles on rõhk alati eelviimasel silbil.

Kui katusega tähti pole võimalik kirjutada, siis kasutatakse kahte viisi nende kodeerimiseks tavaliste ladina tähtede abil. Esimene viis, mida alguses soovitas Zamenhof, on katusega tähe asemel kirjutada katuseta täht ja selle järele täht "h", nii et ĝ muutub gh-ks jne. See aga ei pruugi olla ühetähenduslik, näiteks sõnas flughaveno ("lennujaam"). Teine viis, mis on populaarsem, on kasutada h asemel tähte x, kuna seda tähte keeles muidu ei kasutata ja seega ei teki kahetähenduslikkust.

Grammatika

Esperantos määrab sõna viimane täht ära selle sõna tüübi (välja arvatud mõned üksikud määrsõnad, näiteks kaj "ja", aŭ "või", jne.) – nimisõnad lõpevad tähega o, omadussõnad tähega a, määrsõnad tähega e ja tegusõnad tähega i. Mitmuse tunnus on sõna lõpus täht j – ĉambro "tuba", ĉambroj "toad".

Keeles on kaks käänet – nimetav ja osastav. Osastava käände lõpp on täht n – ĉielo "taevas", ĉielon "taevast". Käändelõpp "n" lisandub alati pärast mitmuse lõppu j – ĉielojn "taevaid".

Sõnavara

Esperanto sõnavara (sõnatüved) on tuletatud peamiselt romaani ja germaani keeltest, vähemal määral ka slaavi keeltest.

Ajalugu

L. L. Zamenhof

7. esperanto maailmakongress 1911. aastal

15. detsembril 1859 sündis Poola linnas Białystokis Ludvik Lazar Zamenhof. Ta isa oli keeleõpetaja. Białystok oli väikelinn, kus üksteise kõrval elasid neli kohalikku rahvust: poolakad, valgevenelased, juudid ja sakslased. Neil kõigil olid lapsed, kes meelsasti oleksid koos mänginud. Kuid mängust ei tulnud midagi välja, sest lapsed ei saanud üksteisest aru. Sõpruse asemel valitses vaen, sõimati üksteist, tekkisid tülid, kaklused. Ja kas ainult laste hulgas!

Noorele Zamenhofile näis, et arusaamatustes on süüdi eelkõige rahvaste keelte erinevus, uskude erinevus. See aga, mis oli selle taga, mis kasutas keelte ja uskude erinevust, et rahvaid ässitada üksteise vastu, jäi talle tollal muidugi vähemärgatavaks. Ludvik hakkas mõtlema sellest, kuidas päästa rahvaid erikeelsuse õnnetusest. Ta jõudis järeldusele, et peale oma emakeele vajavad rahvad veel üht ühist keelt, mille abil nad võiksid üksteisest aru saada väljaspool kodu, perekonda, oma rahvust.

"Kui saan suureks, siis kõrvaldan selle häda," tõotas Ludvik enesele.

Oma ideed teostama asus Ludvik Zamenhof juba koolipõlves. Algul unistas ta antiikkeelte – ladina või kreeka keele – elustamisest, hiljem aga veendus, et ühiseks rahvusvaheliseks keeleks võib olla ainult erapooletu keel, mis ei ole ühegi rahvuse emakeel, ei aseta eelisolukorda ühtki rahvust.

Sellise keele koostamisel püüdis Zamenhof algul jäljendada harilikke rahvuskeeli kogu nende keerukusega. See oleks nõudnud paksu grammatikaõpikut ja samasuguseid sõnastikke. Pärast ta leidis teise tee: kasutades mitmes keeles leiduvaid ühiseid korduvaid elemente – eesliiteid ja lõppliiteid – , õnnestus tal luua keel, mis on igati sarnane loomulikul teel tekkinud rahvuskeeltega, kuid loogilisuse ja reeglipärasuse tõttu võrratult kergem õppida ja kasutada.

1878. aasta lõpul, kui Ludvik Zamenhof oli gümnaasiumi lõpuklassis, oli tema rahvusvaheline keel põhiliselt valmis. Ainult oma nooruse tõttu ja isa nõuandel kavatses ta selle avaldamise mõneks ajaks edasi lükata ülikooli lõpetamiseni. Ludvik ei teadnud, et samal ajal tegeles sama ideega ka sakslane Scheyer. Temagi loodud keel pidi saama igati inimkeelesarnane, tähendab – kõneldav. Kui see 1878. aastal volapüki nime all ilmus, siis leidis see otsekohe laialdast kõlapinda ja proovijaid paljudes Euroopa maades, ka Eestis. Volapük oli aga tegelikult lihtsustatud ja moonutatud inglise keel. Ja sõnad olid selles niivõrd keerulised ja rasked meeles pidada, et ka autor ise võis kõnelda ainult sõnaraamatu abil.

Üheksa aastat hiljem, 1887. aastal, ilmus Varssavis raamatuke "D-ro Esperanto: Internacia Lingvo". See oli uue rahvusvahelise keele õpperaamat, milles olid keele elemendid koos näidetega, 16 reeglit ja 918 sõnatüvest koosnev sõnastik venelastele. Dr. Esperanto – see oli Ludvik Lazar Zamenhofi varjunimi. Hiljem jäigi "esperanto" rahvusvahelise keele nimeks.

Kui volapüki viljelejad uue rahvusvahelise keelega tutvusid, nägid nad kohe, et see oli võrratult lihtsam, kõlavam, kergesti õpitav ja kasutatav. Volapük ei leidnud enam uusi pooldajaid, paljudest endistestki said esperantistid.

Kultuur

Esperanto keele ümber on tekkinud isesugune kultuur oma kirjanduse, muusika (vt näiteks "Kaj Tiel Plu") ja ideoloogiaga.

Eestis

Eestis tegutsevad Eesti Esperanto Liit ja Tartu Esperanto Selts.

Esperanto veebis

28. mail 2015 avas keeleõppekeskkond Duolingo esperanto keele kursuse inglise keele oskajatele. 3. detsembriks 2015 oli kursust alustanud üle 211 000 inimese. Populaarsuselt teine esperanto keele õppimise sait on lernu!, millel 2013. aastal oli 150 000 registreeritud kasutajat.

Esperantokeelne Vikipeedia oli 2024. aasta veebruaris oma umbes 349 700 artikliga Vikipeediate seas 36. kohal ja suurim tehiskeeles Vikipeedia.

Kirjandus

Raamatud

• Jaan Ojalo. Esperanto keele õpik, 1976, 1986 ja 1995
• Jaan Ojalo. Eesti-esperanto sõnaraamat, 1999. ISBN 9985-9130-2-7
• Raimund Haabvere. Esperanto-eesti sõnaraamat, 2004. ISBN 9985-9130-6-X
• Борис Колкер. Учебник языка эсперанто. Основной курс

Artikleid

• Jüri Talvet, "Kreutzwaldi "Kalevipojast" esperantos" (Hilda Dreseni osaline tõlge, Tallinn 1975, 91 lk) – Keel ja Kirjandus 1978, nr 6, lk 373–377; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis
• Jaan Ojalo, "Esperantole pühendatud elu" (tuntuima eesti esperantisti Hilda Dreseni 100. sünniaastapäeva puhul) – Keel ja Kirjandus 1996, nr 5, lk 322–324; loetav ka digiarhiivis

Välislingid

• Esperanto.net, infot eesti keeles
• Esperanto – sissejuhatus keelde
• Esperanto – lühike grammatika
• Esperanto – tasuta kursused
• Martin Pau, Tehiskeel esperanto unistab uuest ärkamisest, Tartu Postimees
• Tartu Esperanto Selts (kultuuriaken.tartu.ee)
• Kuidas sündis esperanto? (miksike.ee), Jaan Ojalo
• Esperanto.ee (9. dets. 2005 seisuga ei tööta)
• Esperantokeelne vikipeedia