Erna Viitol

eesti skulptor

Erna Viitol (10. mai 1920 Lõve vald, Ala11. november 2001[1]) oli eesti skulptor.[2]

ElukäikRedigeeri

Erna Viitol sündis Valgamaal Lõve vallas Helme kihelkonnas Ala (praegu Liva) külas taluniku perekonnas. Ta õppis Tõrvas Patküla algkoolis (1928 –1934) ja seejärel Tõrva Gümnaasiumis. 1939. aastal sooritas ta eksternina eksamid Tartu Poeglaste Gümnaasiumi juures ning läks siis Rootsi, kus õppis Stockholmi lähedal Viggbyholmi Örjarsgårdeni vabakoolis võõrkeeli, kunstiajalugu, akvarelli ja skulptuuri. Tema esimeseks kunstiõpetajaks oli Victor Penzias, kelle juhendamisel algasid ka modelleerimistunnid.

1940. aasta kevadel kodumaale naasnud, õppis ta aasta Tallinna Toitlustustehnikumis ning astus 1944. aasta sügisel Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Kooli (hiljem Tallinna Riiklik Tarbekunsti Instituut, seejärel Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut) skulptuuri erialale, lõpetades instituudi Ferdi Sannamehe õpilasena 1950. aastal.

Elas aastatel 1949 –1966 Saue külas Kanama lähedal.

Alates 1956. aastast vabakunstnik.

Kunstnike Liidu liige alates 1959. aastast.

LoomingRedigeeri

Viitol on viljelenud vabaplastilisi kompositsioone, keraamikat ja portreeskulptuuri. Ta on teinud ka vaskplekist pannoosid. Realistliku põhilaadiga figuraalsed kompositsioonid 1950. aastate loomingus ("Külvaja" (kips, 1957. Tartu Kunstimuuseum), "Kettaheitja" (kips, 1959. EKM) "Torupillimängija" (kips, 1958. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum), "Lambapügaja" (šamott, 1959. Erakogu), "Linnutalitaja" (šamott, 1962. Erakogu), "Maisikasvataja" (kips, 1966. Erakogu) asendusid 1960.–1970. aastail ajastuomases stilisatsioonis dekoratiivsema loominguga ("Hommik" (epoksüüdvaik, 1967. Pelgulinna Sünnitusmaja), "Tüdruk tuviga" (epoksüüdvaik, 1969. Tallinna Pioneeride Palee), "Kalurid" (kips, 1968, pronks Kirovi kalurikolhoosi skulptuuripark), "Ema ja laps" (pronks, 1971. Kiili lasteaed) jt.

Erna Viitol on loonud tuntud kultuuriinimeste Heino Kiige, Ellen Niidu, Lilli Prometi, Aino Kallase, Soome veterinaariateadlase, professor Hakon Westermarki, Dresdeni ooperiteatri solisti Horand Friedrichi jt portreid, ta on portreteerinud ka perekonnaliikmeid ja inimesi lähedasest suhtlusringist. Viitoli teoseid on Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ning Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kogudes, mitmes riigis asuvates erakogudes ning Helsingi Veterinaariakolledžis. 2000. aastal püstitati Valgamaale Riidaja külla Ants Tauli torupillimuusika keskuse õuele Erna Viitoli pronksskulptuur "Torupillimängija". 31. juulil 2009 avati Ungaris Kiskőrösi linnas Sándor Petőfi muuseumi aias Petőfi tõlkijatele pühendatud skulptuuride pargis Viitoli loodud Ellen Niidu pronksbüst.

NäitusedRedigeeri

Erna Viitoli töid on eksponeeritud näitustel alates 1952. aastast.

Isikunäitused:

IsiklikkuRedigeeri

Erna Viitoli emapoolne vanavanaisa oli 1860. aastate rahvusliku liikumise ettevõtmistes aktiivselt osalenud Helme koolmeister ja kirjamees Märt Jakobson (1828–1904), isapoolne vanavanaisa Jaan Proosa (1826–1913) oli Lõve kooli juhataja.

Luuletaja, tõlkija ja kirjandusloolane Livia Viitol on tema tütar.

ViitedRedigeeri

3. Erna Viitol 70. Reede (1989. aastani Sirp ja Vasar) nr 19 (2328). 11 mai, 1990, lk 9.

VälislingidRedigeeri