Konstantinos V
Konstantinos V (kreeka keeles: Κωνσταντῖνος, (Kōnstantīnos) ladinapäraselt Constantinus; juuli 718 – 14. september 775) oli Bütsantsi keiser aastatel 741–755.
| Konstantinos V | |
|---|---|
 Konstantinos V | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 18. juuni 741 – 14. september 775 | |
| Eelnev | Leo III |
| Järgnev | Leo IV |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
juuli 718 Konstantinoopol |
| Surmaaeg | 14. september 775 |
| Abikaasa |
Irene Maria Eudokia |
| Vanemad | Maria |
| Lapsed |
Leo IV Nikephoros (caesar), Christopher (caesar), Niketas (nobelissimos), Eudokimos (nobelissimos), Anthimos (nobelissimos), Anthousa (Püha Anthousa Noorem) |
Tema valitsemisajal tuli riigil kaitsta end mitmete välisohtude eest. Võimeka väepealikuna kasutas keiser ära moslemimaailma kodusõda ning korraldas rünnakuid araablaste vastu. Kindlustades idapiiri, sai ta ette võtta kampaaniaid bulgaarlaste vastu. Ta tagas tugevama kontrolli Balkani aladel sellega, et asutas Araabia piirialadelt kristlasi Traakiasse.
Lapsepõlv ja noorus muuda
Konstantinos sündis 718. aasta juulis ning sai isa kaasvalitsejaks juba 720. aastal. Seega kuulusid vähemalt formaalselt näiteks saavutatud võidud araablaste üle ka talle. Mingis mõttes see väide polegi vale, sest Konstantinos oli otseselt oma isa kõrval, kui Bütsantsi vägi 740. aastal Väike-Aasias Akroinoni all moslemitele hävitava löögi andis.[1]
Konstantinose puhul on üle pika aja põhjust rääkida ka tema abikaasast. 732. aastal pani Leon III oma poja poliitilistel kaalutlustel paari kasaaride valitseja tütrega. Eelnevalt ristitud neiu sai enesele nimeks Irene ja temast sai hiljem, eriti pärast abikaasa surma, oluline poliitiline figuur.[1]
Võimuletõus muuda
Vaatamata sellele, et Konstantinos oli Leon III eluajal pikalt isa ametlikuks kaasvalitsejaks, ei sujunud tema asumine troonile libedalt. Vahepealsete, peaaegu sajandi kestnud segaduste ajajärgul oli kadunud järjepidevuse traditsioon, mis kinnitas automaatselt võimu ülekandumise isalt pojale. Seega oli küllalt neid (eriti lähisugulasi), kes leidsid, et neil on sama suur õigus troonile kui Konstantinosel. Kõige pretensioonikamaks oli Konstantinose õe Anna armeenlasest mees, tuntud väepealik Artabastos (või Artavasts või armeeniapäraselt Artavast).[1]
Artabastose mäss muuda
Saanud teada äia Leon III surmast, võttis ta oma sõjameestelt vande, et nad ei tunnista keisrina kedagi peale tema. 742. aasta juulis ründasid Artabastose ustavad väed ootamatult Konstantinose sõjaväelaagrit, kus keiser valmistus parajasti sõjakäiguks araablaste vastu. Rünnak oli niivõrd ootamatu, et 25-aastane keiser pidi oma elu päästmiseks kiiresti põgenema. Samal ajal sisenes usurpaatori poeg Nikephoros pealinna ning linna müüridele ja väravate ette asusid usurpaatori sõjamehed. Linlaste poolehoiu võitmiseks jagati raha ning taastati pühapiltide austamine. Konstantinos V kuulutati surnuks ja patriarh pühitses uueks keisriks Artabastose. Seega esineb Bütsantsi keisrite nimekirjas vahel ka Artabastose nimi (sünni- ja surma-aasta teadmata; keiser 742–743). Kusjuures Rooma võttis selle teate vaimustunult vastu. Kuid keisririigi olulisemad piirkonnad, ning eriti idaprovintsid, jäid ustavaks Konstantinosele. Üsna pea õnnestus tal koguda uued väed ja 743. aasta mais anda Artabastosele tugev hoop. Järgnevalt purustasid Konstantinose väed isale appi tõtanud usurpaatori noorema poja. Pärast neid kaotusi ei jäänud Artabastosel muud üle kui taganeda Konstantinoopolisse.[1]
743. aasta septembris piiras Konstantinos pealinna ümber. Lisaks õnnestus tema laevastikul katkestada linna varustamine toiduainetega, mille tulemusena kimbutas Konstantinoopolit peatselt nälg. Et vähendada näljaste suude arvu, sundis Artabastos kõiki, kes polnud võimelised relvi kandma, linnast lahkuma. Selle korraldusega pidas usurpaator silmas naisi, lapsi ja vanureid, kuid tegelikult kasutasid pealinnast põgenemise võimalust ka paljud mehed, kellel polnud mingit tahtmist võidelda tema poolel. Seejuures riietusid põgenikud isegi naisterõivastesse.[1]
Peagi õnnestus Konstantinosel teist korda Nikephorose jõud purustada ja ta vangi võtta ning võib vaid ette kujutada, kuidas mõjus Artabastose sõjameeste kaitsetahtele müüride ette talutatud ahelates usurpaatori poja nägemine. Ja lõpuks, 743. aasta 2. novembril vallutati Konstantinoopol tormijooksuga. Artabastos jõudis küll põgeneda, kuid ta püüti kinni ning torgati koos poegadega pimedaks. Mis usurpaatorist edasi sai ja millal ta suri, seda pole teada. Üldiselt aga toimis Konstantinos võidetutega tolle aja arusaamade järgi üsna leebelt. Usurpaatori ja tema poegadega koos sandistati ja saadeti maapakku vaid üksikud mässulised. Ka patriarh Anastasios, kes oli toetanud mässajaid, sai üsna omapärase karistuse osaliseks. Alasti patriarh pandi tagurpidi eesli selga ning nii lasti tal sooritada "auring" hipodroomil. Sellist häbistamist pidas keiser piisavaks ja Anastasios sai oma ameti tagasi. Arusaadavalt polnud patriarhil pärast sellist ratsasõitu enam mingit autoriteeti, Konstantinos aga demonstreeris veel kord, kellele kuulub Bütsantsis sõnaõigus.[1]
Valitsemine muuda
Võitlus pühapiltidega muuda
Konstantinos V peaaegu kõikidest ettevõtmistest kumab läbi soov käia isa jälgedes. Selleks oli tal ka piisavalt pealehakkamist ning julgust. Konstantinos tugevdas veelgi sõjaväge, saavutas mitmeid olulisi võite lahingutes ning laiendas riigi piire, vallutades tagasi vahepeal kaotatud maid. Kõigest sellest hoolimata arvatakse Bütsantsi õigeusklikus traditsioonis Konstantinos siiski halbade ja nurjatud keisrite hulka. Põhjus seisneb selles, et Konstantinos jätkas agaralt isa poolt alustatud võitlust pühapiltidega. Keiser oli fanaatiline ikonoklast, kes viis oma ideid julmalt ellu. Selle poolest erines ta ka oma ikoonikummardajate suhtes küllaltki leebest isast. Vist ükski teine keisririigi valitseja ei pälvinud oma elu ajal nii häbistavaid hüüdnimesid kui Konstantinos. Ning pole mingit kahtlust, et nende nimede panijateks olid keisri vaenlased pühapiltide austajate ridadest. Ühe pilkenime sünnilugu kirjeldab Bütsantsi ajaloolane Theophanes. Nimelt olevat pisikese Konstantinose ristimisel juhtunud piinlik äpardus ja nagu pahatahtlikud keeled kõnelesid, oli ta sel moel – pühamut rüvetades ise ennast ristinud. Nii saigi ta enesele hüüdnime Copronymus (Väljaheitenimeline). Teise hüüdnime – Märalembene – aga sai keiser tänu suurele kiindumusele hobustesse. Loomulikult ei julgenud keegi neid nimesid keisrile otse näkku öelda. Konstantinose kohta käisid ka sellised iseloomustused nagu näiteks "verejanuline loom, kellele pole miski püha". Varasematest Rooma keisritest on aga teda võrreldud Julianus Apostataga (361–363), kes hülgas ristiusu ja üritas taastada vanade paganlike jumalate kummardamist.[1]
Eriti massilisteks muutusid pühapiltide austajate tagakiusamised pärast 754. aasta kirikukogu, mida metropoliidina juhtis Theodosios III poeg. Kirikukogu otsusega keelati täielikult nii ikoonide kui pühade säilmete kummardamine, kuulutades otsesõnu, et puutükkide ja kontide kummardajad on ketserid. Loomulikult polnud paljud, ja eriti mungad, kirikukogu otsusega rahul. Keiser omalt poolt aga vastas "pimeduse kandjatele" äärmuslike repressioonidega. Purustati kloostreid, nende maad konfiskeeriti, sajad mungad sandistati ja heideti vangikongidesse. Teistele aga pakuti valida: kas abielu ja ilmalik elu või piinamised ja surm. Paljud sundvaliku ette asetatud mungad eelistasid viimast. Lisaks korraldati munkadele-pildikummardajatele häbistavaid rongkäike, kus neid püüti igati mõnitada. Konstantinos ei piirdunud ainult oma vastaste füüsilise mõjutamisega, vaid võttis kasutusele ka ideoloogilised vahendid – kuni otsese ajaloo võltsimiseni välja. Nii näiteks kirjutati ikonoklastide seisukohast lähtuvalt ringi vanu kiriklikke tekste. Lõpptulemusena viisid kõik need keisri sammud selleni, et tuhanded vaimulikud ja mungad põgenesid riigist.[1]
Konstantinose äge võitlus pühapiltidega andis Roomale ja teistele Itaalia linnadele hea põhjenduse eraldumispüüeteks ning eemaldumiseks Konstantinoopolist, mis sai nüüd toimuda õige usu kaitsmise loosungi all. Rooma paavst hakkas aina rohkem ja rohkem orienteeruma Bütsantsi asemel Frangi riigile. Nii näiteks asus viimane kreeklasest paavst Zacharias (741–752) ametisse keisri luba küsimata ning järgmine paavst Stephanus II (752–757) seadis Rooma otseselt Frangi kuninga kaitse alla, omistades esimesele Frangi kuningale Pippinile ja tema järeltulijatele tiitli Patricius Romanorum (Roomlaste Kaitsja). Samal ajal hakkasid paavstid nõudma endale sõltumatu maaisanda õigusi. Oma nõudmistes tuginesid nad võltsitud ürikule ehk "Constantinuse kingitusele" (Donatio Constantini), mille järgi juba Constantinus Suur oli pärandanud riigi lääneosa kirikule.[1]
Seega võib kokkuvõtteks öelda, et pilditüli kiirendas Bütsantsi sisulise kontrolli kadumist Rooma üle ning tegelikult jäid keisririigist sõltuvaks vaid Lõuna-Itaalia ja Sitsiilia. Kusjuures keisri usupoliitika vastu olid ka need kristlased (näiteks Jeruusalemmas), kes elasid araablaste võimu all.[1]
Rahulolematus Konstantinos V poliitikaga ei piirdunud passiivse vastuhakuga, vaid viis relvastatud väljaastumisteni ja ülestõusudeni, mis ei jätnud puudutamata ka pealinna. Näiteks 764. aastal linnas toimunud mässust võtsid osa isegi mitmed väljapaistvad õukondlased. Kuid keisril õnnestus see vastuhakk maha suruda. Osa mässajatest hukati, teised aga saatis keiser välja, määrates neile lisakaristuseks iga-aastased 100 piitsahoopi. Vangistusest ja hilisemast hukkamisest ei pääsenud ka pühapiltide austajaile sümpatiseerinud patriarh.[1]
Välispoliitika muuda
Konstantinose tulihingeline võitlus pühapiltidega võib esmapilgul jätta mulje, et tal ei jäänudki muuks tegevuseks aega. Kuid see mulje on petlik. Näiteks välispoliitilisel rindel polnud keiser mitte vähem aktiivne. Ta pidas mitu võidukat sõda ja laiendas oluliselt riigi piire – suurema osa oma valitsemisajast veetiski ta mitte pealinnas, vaid sõjakäikudel.[1]
Araablased muuda
Valitsemise esimestel aastatel õnnestus Konstantinosel vallutada araablastelt tagasi Põhja-Süüria ja 746. aastal purustada moslemite laevastik Kreeta saare lähistel. Pannes nii aluse edukale pealetungile, suurendas ta järgmistel aastatel veelgi survet araablastele. Kuna ta ei lootnudki hoida enese käes kõiki vallutatud linnu, siis andis ta käsu nad purustada. Vastasel korral oleksid moslemid saanud hiljem neid kasutada kindlustena. Osa hõivatud piirkonna elanikkonnast aga asustati ümber katkuepideemia ajal enim kannatanud keisririigi piirkondadesse. Lisaks komplekteeriti vangilangenud moslemitest-araablastest mõned väeosad, mille ülesandeks sai pärast nende ümberasustamist piirikindlustuste kaitsmine teisel rindel bulgaarlaste vastu. Konstantinos V edukas tegutsemine Idas oli ka üheks põhjuseks, mis sundis Abbassiidide dünastia kaliifi al-Mansuri 762. aastal viima oma residentsi Damaskusest ära Bagdadisse.[1]
Kuigi sõjad araablastega olid kestnud juba väga pikka aega, muutus Leon IIl ja tema poja Konstantinos V ajal nende iseloom. Sõjapidamine oli nüüd muutunud mõlemalt poolt vaadatuna pühaks sõjaks. Samas aga jäi selle sõja lõplik eesmärk mõlemale poolele ikkagi kättesaamatuks. Araablased ei suutnud vallutada Konstantinoopolit ja bütsantslased Jeruusalemma. Sellises õhustikus hakkasidki levima ideed maailma lõpust, mille eel alles astub kristlik valitseja Jeruusalemma ja ulatab oma maise krooni Päästjale. Samalaadsed olid ka moslemite arusaamad, mille järgi maailma lõpule pidi eelnema Konstantinoopoli langemine.[1]
Bulgaarlased muuda
.png)
Kuid araablased polnud kaugeltki ainsateks Bütsantsi vaenlasteks, Konstantinosel tuli korduvalt sõdida ka bulgaarlastega. Pärast seda, kui keiser andis käsu alustada Balkanil piirikindlustuste ehitamist, saabus Konstantinoopolisse bulgaarlaste saatkond nõudmisega suurendada makseid rahu säilitamise eest. Kuid keisririigi pealinnas suhtuti saadikutesse üleolevalt ja nende nõudmine lükati tagasi. See andiski bulgaarlastele põhjuse sõjategevuse alustamiseks.[1]
Kui palju sõdu ühtekokku on Konstantinos bulgaarlastega pidanud, pole täpselt teada, aga tavaliselt on nende arvuks toodud 8–10. Neist üks ohtlikum algas 762. aastal, kui bulgaarlaste khaan Telets asus pealetungiks suurt väge koondama. Samal ajal viibis Konstantinoopolis khaani saatkond, kelle tegelikuks ülesandeks oli koguda luureandmeid ja jälgida keisri tegutsemist. Seega pidi Konstantinos, kes kavatses khaanist ette jõuda, valmistuma ennetavaks löögiks saatkonnale täiesti märkamatult. Ning see ka õnnestus. Bütsantslased paigutasid salaja ratsanikud laevadele ning 762. aasta 30. juunil ootamatult maabudes purustasid täielikult bulgaarlaste väe. Khaanil aga ei jäänud muud üle kui põgeneda. Järgmisena ründasid keisri väed juba Makedoonia slaavlasi ning andsid ka neile purustava löögi, kusjuures Bütsantsi allikate andmetel olevat võetud 208 000 vangi. Bütsantsi vägede kätte sattusid vangi ka mõned ülejooksikud-kreeklased, kes olid loobunud ristiusust. Nende juhi käskis Konstantinos hukata niivõrd julmal moel, mida isegi tol ajal polnud keegi näinud. Järgmine edukas sõjakäik toimus 765. aastal, kuid tagasiteel räsis torm tugevalt bütsantslaste laevastikku. Pärast veel üht sõda saabus khaan Telets 772. aastal alandlikult Konstantinoopolisse rahu paluma.[1]
Võitluses bulgaarlaste vastu ei kasutatud edukalt mitte ainult relvi, vaid ka vana äraproovitud Bütsantsi mõjutusvahendit-kulda. Kulla tõttu oli Konstantinosel laialdane informaatorite võrk khaani õukonnas. Praktiseeriti ka teist vaenlase mõjustamise viisi – varjupaiga andmist khaani vastastele, keda sai vajadusel oma huvides ära kasutada. Näiteks 767. aastal põgenes pärast riigipööret Konstantinoopolisse khaan Sabin, kelle toetamisega ähvardades esitati erinevaid nõudmisi uuele khaanile. Kuid kord kavaldati ka Konstantinos ise üle. Järjekordne bulgaarlaste khaan, kellel tekkis kahtlus, et mitmed tema lähikondlased tegelikult petavad teda, saatis keisrile erakordselt sõbraliku kirja, kus anus keisrit teatada talle "keisririigi sõprade", nagu ta informaatoreid kutsus, nimed. Seda olevat khaanil vaja, et nende abile tuginedes asuda võitlusesse sisevaenlastega. Üllatav, aga Konstantinos läkski õnge ja teatas khaanile õiged nimed. Seepeale andis khaan kohe käsu reeturid hukata. Kui keiser sellest teada sai, siis olevat ta kibestunult katkunud oma halle juukseid. Lõppude lõpuks sai Konstantinos tänu valdavalt edukatele sõjakäikudele bulgaarlaste vastu enesele veel ühe, eespool nimetatutest tunduvalt sümpaatsema hüüdnime – Esimene Bulgaarlastehävitaja.[1]
Surm muuda
775. aastal toimus järjekordne sõjakäik bulgaarlaste vastu, kuid Konstantinos haigestus raskelt. Ta viidi kanderaamil sadamasse ja tõsteti laevale, kuid pealinna tema silmad enam ei näinud. 775. aasta 14. septembril Konstantinos V suri.[1]
| Eelnev Leo III |
Bütsantsi keiser 18. juuni 741 – 14. september 775 |
Järgnev Leo IV |