Theodosios III
Theodosios III või ladinapäraselt Theodosius III (kreeka keeles: Θεοδόσιος; surnud peale 717, võimalik, et 24. juulil 754) oli Bütsantsi keiser maist 715 kuni 25. märtsini 717.
| Theodosios III | |
|---|---|
.png) Theodosios III | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg mai 715 – 25. märts 717 | |
| Eelnev | Anastasios II |
| Järgnev | Leo III |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg | {{{sünnikuupäev}}} |
| Surmaaeg |
peale 717. a (võimalik, et 24. juuli 754) Ephesus |
| Lapsed | Theodosios |
Võimuletõus muuda
Keiser Anastasios II ajal oli Bütsantsi välispoliitiline olukord ärev. Araablased tegid ettevalmistusi Bütsantsi ründamiseks. Kuigi keiser andis käsu rünnata araablasi esimesena, puhkes Rhodose saarel mäss. Vastavalt tolle aja arusaamadele vajasid mässu initsiaatorid enesele kohe juhti, see tähendab uut keisrit, kelleks sai ootamatult ühe provintsi maksukoguja, praktiliselt tundmatu Theodosios. Väidetavalt polevat inimesena tagasihoidlik Theodosios kunagi sellisest aust isegi unistanud ning ta oli tehtud ettepanekust nii hullusti ära kohkunud, et põgenes mägedesse. Kuid üsna pea leiti ta sealt üles ja kuulutati sisuliselt vägisi keisriks. Nii sai Bütsants enesele paralleelselt Anastasios Il veel ühe keisri. Pärast neid sündmusi ei mõelnud enam keegi sõjalisest ekspeditsioonist araablaste vastu ning vastupidi varem kavandatud plaanile pöördus osa laevastikust tagasi Konstantinoopoli peale. Seega pidi araablasi üllatada tahtnud Anastasios asuma hoopis võitlusesse mässajatega. Kuna tal polnud sõjalisi kogemusi ja ta kartis jääda piiramisrõngasse, siis ta lahkus linnast, määrates seda kaitsma ustavad väepealikud.[1]
Kokkupõrked Anastasiosele ustavate vägede ja mässajate vahel kestsid ligikaudu kuus kuud, kuni leidusid reeturid, kes avasid Konstantinoopoli väravad, ning araablaste asemel asusid linnas rüüstama ja tapma omad. Pärast pealinna langemist sai Anastasios aru, et tal pole mingeid väljavaateid Theodosiose sõjalise jõu vastu, ning ta nõustus keisritroonist vabatahtlikult loobuma. Vastutasuks tahtis Anastasios enesele vaid isiklikku puutumatust ning selle ka saanud, ilmus ta mungarüüs uue valitseja ette, kes saatis ta elama Thessalonikesse.[1]
Valitsemine ja võimult kukutamine muuda
Konstantinoopoli langemisega sai Bütsants enesele uue keisri Theodosios III. Kuna Rhodose saarel toimunud valik jäi enamusele täiesti arusaamatuks, siis levisid kõikvõimalikud kuulujutud ja muu hulgas teati rääkida sedagi, et uus keiser on tegelikult Tiberius II poeg. Mingit täpsemat kinnitust sellele versioonile pole.[1]
Kuigi Theodosios sai troonile sõjaväe toetusel, polnud tema positsioon kaugeltki kindel. Seda enam, et suurem osa ekspeditsioonis mitte osalenud väepealikest keeldus teda tunnistamast. Lisaks oli neil keisrivastase võitluse õigustuseks hea ettekääne: tuleb taastada õiglus ja maksta kätte kukutatud Anastasiose eest.[1]
Theodosiose-vastase võitluse etteotsa asus tuntud sõjapealik Leon, kelle väed said hõlpsalt jagu keisri katsetest osutada vastupanu ja asusid teele pealinna suunas. Leoni kätte langes üsna pea vangi ka keisri poeg ning ta piiras Konstantinoopoli sisse. Mõistes vastupanu lootusetust loobus Theodosios Ill 25. märtsil 717. aastal troonist. Kogu oma ülejäänud elu, umbes kolmkümmend aastat, veetis ta askeedina, pühendades kogu jõu vaid Jumala teenimisele. On teada, et pärast Theodosiose surma austasid ümberkaudsed elanikud teda kui pühakut. Ka tema pojast sai hiljem metropoliit.[1]
| Eelnev Anastasios II |
Bütsantsi keiser mai 715 - 25. märts 717 |
Järgnev Leo III |