Leo III (keiser)
Leo III Isaurialane või kreekapäraselt Leon III (kreeka keeles Λέων Γ΄ ὁ Ἴσαυρος, Leōn III ho Isauros; umbes 685 – 18. juuni 741), tuntud ka kui Süürlane, oli Bütsantsi keiser 717. aastast kuni surmani 741. aastal.
| Leo III Isaurialane | |
|---|---|
 Leo III | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 25. märts 717 – 18. juuni 741 | |
| Eelnev | Theodosios III |
| Järgnev | Konstantinos V |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Konon |
| Sündinud |
umbes 685 Germanicea, Bütsants |
| Surnud | 18. juuni 741 (55- või 56-aastaselt) |
| Rahvus | süürlane |
| Abikaasa | Maria |
| Lapsed | Konstantinos V, Anna |
Ta oli Isauria (või ka Süüria) dünastia rajaja, mis kestis 802. aastani. Sellega tegi ta lõpu ebastabiilsele "kahekümneaastasele anarhiaperioodile" (695–717). Leo kaitses keisririiki edukalt araablaste invasiooni eest ning keelas ikoonide kummardamise.
Noorus ja võimuletõus muuda
Leo täpne päritolu pole teada ning sellel viitab ka asjaolu, et tema rajatud dünastiat nimetatakse kahte moodi. Samas pole ka välistatud, et ta polnud üldsegi pärit ei Isauriast ega Süüriast, vaid tema juured ulatusid hoopis Kreekasse.[1]
Esimesed teated tulevase keisri tegudest on jäädvustatud ajalukku 705. aastal, kui läbi piirkonna, kus elas tema ilmselt jõukas perekond, liikusid bulgaarlaste väed, et aidata Justinianus II tagasi troonile. Leo olevat näidanud oma poolehoidu kukutatud keisrile sellega, et tõi bulgaarlaste laagrisse mitmesajapealise lambakarja. Kui Justinianus II oli oma võimu taastanud, siis ta ei unustanud vahepealset toetajat ja nii algaski Leo peadpööritav karjäär. Keiser olevat suhtunud Leosse kui oma poega. Loomulikult tekitas keisri soosing õukonnas kadedust ja Leo sai enesele palju vaenlasi. Et mustata teda keisri silmis ja temast kui konkurendist lahti saada, võeti kasutusele äraproovitud meetod. Justinianusele sosistati, et tegelikult ihkab Leo ise trooni. Kuigi uurimine ei andnud pahatahtlikele juttudele mingit kinnitust, jäi kahtlus keisri südamesse ikkagi püsima ja ta otsustas sobival ettekäändel eemaldada Leo pealinnast. Nii saigi ta üsna pea keisrilt suurte ohtudega seotud ülesande sõita Kaukasusse ja moodustada seal Bütsantsile selja keeranud hõimu vastane liit. Selle tarvis, et seal sisuliselt osta enesele liitlasi, eraldati Leole üsna suur rahasumma. Kuid mõni aeg pärast tema kohalejõudmist nõudis keiser raha tagasisaatmist, asetades Leo sel moel erakordselt keerulisse olukorda. Ilmselt ei pidanud keiser oma nüüd juba endist soosikut Kaukasusse saates silmas mitte niivõrd välispolitilisi eesmärke, kuivõrd võimalust temast lõplikult lahti saada. Leo elu rippus küll hetketi juuksekarva otsas, kuid vaatamata kõigele õnnestus tal keisri ülesanne täita ning liitlaste abil mässuline hõim purustada. Ent seejuures sai üks asi Leole selgeks – pealinna tagasi kiirustada polnud mingit mõtet. Nii polevatki Leo Justinianus II valitsemise ajal oma nägu enam Konstantinoopolis näidanud. Pealinna ilmus ta tagasi kas Philippikose või isegi alles Anastasios II ajal, kui riigis tunti suurt puudust kogenud väejuhtidest.[1]
Leod on tavaliselt iseloomustatud sõnaga "hulljulge". Selliselt toimis ta ka metsikus Kaukasuses, kus pälvis tänu oma kartmatusele kohalike suure lugupidamise. Oma eesmärkide saavutamiseks ei põlanud ta ära mingeid vahendeid. Mis aga puudutab Leod kui väejuhti, siis mõne autori arvates oli ta selles vallas üldse kõige väljapaistvamaks Bütsantsi keisrite seas ning tema sõjalisi võite võib pidada kogu Euroopa saatuse mõjutajaiks. Seejuures oli ta pigem taibukas kui haritud. Kuna tema perekond oli pärit araablastega tihedalt suhtlevast piirkonnast, siis valdas ta vabalt araabia keelt. Araabia keele ja mõtteviisi tundmine osutus talle hiljem väga kasulikuks, sest keisriks saades tuli tal üsna pea kokku puutuda sealt tuleneva ohuga.[1]
Sõjaline piirkond, mille juhiks Leo pärast tagasipöördumist Konstantinoopolisse paigutati, piirneski araablaste valdustega. Samal ajal valmistus kaliif uueks rünnakuks Bütsantsile ning et ta oli otsustanud jõuda Konstantinoopolini sõjalist jõudu eelnevalt raiskamata, siis astusid tema saadikud Leoga läbirääkimistesse. See oli parajasti seesama aeg, kui puhkes võitlus Anastasios II ja Theodosios III vahel, millesse Leo otsustas targu mitte sekkuda. Kui tänu õnnelike asjaolude kokkusattumisele saavutas lõpuks võidu tegelikult nõrk ja kogenematu Theodosios, siis keeldus Leo teda tunnistamast. Theodosiosel polnu ka sõjaväes suurt toetust. Ta sai väga hästi aru, et ta on uuest keisrist sõjaliselt üle, lisaks võis ta arvestada ka temaga läbirääkimisi pidavate araablaste toetusega, kes olid igasugustest segadustest keisririigis vägagi huvitatud. Sellises olukorras kuulutaski Leo ennast 716. aasta 13. aprillil keisriks. Leol oli ka hea ettekääne: tuli taastada õiglus ja kätte maksta Anastasiose eest. Kuid Konstantinoopolisse jõudis ta oma vägedega alles järgmise aasta kevadel. Pika venitamise peamiseks põhjuseks olidki keerulised suhted araablastega, mis pidevalt kõikusid sõjapidamise ja rahuläbirääkimiste vahel. [1]
Leo kätte langes üsna pea vangi keisri poeg ning ta piiras Konstantinoopoli sisse. Mõistes vastupanu lootusetust loobus Theodosios Ill 25. märtsil 717. aastal troonist. Kogu oma ülejäänud elu, umbes kolmkümmend aastat, veetis ta askeedina, pühendades kogu jõu vaid Jumala teenimisele. On teada, et pärast Theodosiose surma austasid ümberkaudsed elanikud teda kui pühakut. Ka tema pojast sai hiljem metropoliit.[1]
Valitsemine muuda
Ametlikult kroonis patriarh Germanos I Leo III 25. märtsil 717. Kuid juba eelmiste keisrite ajal kujunenud traditsioonist lähtuvalt ei tunnistanud seda otsust kaugeltki mitte kõik. Näiteks Sitsiilias kuulutasid kohalikud väed vastukeisriks Tiberiose, kuid see mässukatse suruti ruttu maha.[1]
Välispoliitika muuda
Ajal, mil Leo troonile asus, elas Bütsants oma ajaloo ühes kriitilisemas perioodis. Ühelt poolt oli selle põhjustanud pidev võitlus trooni pärast, mis oli paisanud riigi kaosesse, ning teiselt poolt hirmuäratav välisoht, mis lähenes vältimatult pealinnale. Piltlikult võiks tol ajal riigis kujunenud olukorda võrrelda orkaanieelse pingelise vaikusega, mille puhul kõik teavad, et sellele peab üsna pea järgnema purustav torm. Seejuures oli aimatav eelmise sajandi seitsmekümnendate aastate ehk Konstantinos IV aja sündmuste kordus, kuid seda tunduvalt hirmuäratavamates mõõtmetes. Ning pingsa hirmuga oodatud "orkaan" saabuski kohale 717. aasta 15. augustil, kui araablased jõudsid Konstantinoopoli alla ja piirasid linna maa poolt sisse. Maavägedele lisaks jõudis 1. septembril kohale ka hiiglaslik moslemite laevastik. Bütsantsi ajalookirjutajate sõnutsi koosnes see 1800 laevast. Araablased üritasid vallutada linna käigult, kuid see ei õnnestunud. Juba Anastasiose ajal tugevdatud müürid pidasid esimestele rünnakutele edukalt vastu. Lisaks oli linn merelt kaitstud võimsate kettidega, mis ei võimaldanud vaenlase laevastikul läheneda vahetult müüridele. Samas ei jäänud Leo ka ise kaitsvate linnamüüride taha passiivselt ootama, vaid korraldas igal võimalusel omapoolseid vasturünnakuid, kusjuures sageli juhtis ta linnast välja tungivaid sõjasalku ja laevu isiklikult. Kuna araablastel ei õnnestunud linna kohe vallutada, siis alustasid nad põhjalikku piiramist, mõistes hästi, et see võib kesta väga pikalt. Et aga välistada bütsantslaste väljatunge, kaevati linna ümber kraav ja ehitati omapoolsed kindlustused. Kuid isegi nii keerulises situatsioonis suutis Leo säilitada oma kätes sõjalist initsiatiivi, seda eriti merel, kus tema käsutuses oli hirmuäratav relv, "kreeka tuli". Domineerimine merel oli bütsantslastele eriti oluline, sest maismaalt oli Konstantinoopol praktiliselt vallutamatu. Lõpuks tuli Bütsantsile appi ka "ootamatu" talv, mis 717.–718. aastal kujunes eriti külmaks. Lumi olevat püsinud maas tervelt kolm kuud, mis oli selles piirkonnas küllaltki tavatu nähtus. Lisaks andsid araablastele selja tagant valusaid lööke ka bulgaarlased, kes suurepäraselt mõistsid, et Konstantinoopoli langemisega saavad neist järgmised ohvrid. Seega muutus piirajate olukord üsna pea sissepiiratute omast isegi hullemaks. Külma ja lumise talvega oli sooja ning toidu leidmine linnas tunduvalt lihtsam kui müüride ees põllul. Seda enam, et ettenägelik Leo oli juba varakult andnud korralduse koondada linna suured varud. Samal ajal pidid aga araablased saatma salku toiduotsingutele aina kaugemale ja kaugemale, kus nad sageli langesid bütsantslaste ja bulgaarlaste rünnakute ohvriks. Üsna pea algas piirajate laagris juba tõeline nälg ja nende olukord muutus meeleheitlikuks. Oli selge, et ilma abiväeta pole Konstantinoopoli piiramist enam võimalik jätkata, ja 718. aasta kevadel saatiski uus kaliif Omar II teele veel ühe laevastiku koos sõjameeste ja toidumoonaga. Kuid kaliifi laevastik löödi bütsantslaste poolt puruks veel enne pealinnani jõudmist. Sellele aitas kaasa asjaolu, et osa araablaste laevadest läks keisri poolele üle – seda sellepärast, et neil olid meremeesteks Egiptuse kristlased, kes eelistasid oma usuvendi. Samal ajal tabasid kaliifi appitõttavaid maavägesid, mille manööverdamisvõimet takistasid suured toiduainetevoorid, lakkamatud bütsantslaste ratsaväe rünnakud. Ning lõpuks pidigi see abivägi sihini jõudmata tagasi pöörduma. Kõigele lisaks puhkes piirajate laagris katk ning 15. augustil, täpselt aasta pärast piiramise alustamist, olid araablased sunnitud selle lõpetama. Taganeva kaliifi laevastiku hävitasid bütsantslased aga "kreeka tule" abil ja üksikutele tulemöllust pääsenud laevadele tegi lõpu alanud sügistorm. Seega päädis araablaste grandioosne ettevõtmine, mis pidi lõpetama kristliku Bütsantsi eksistentsi, täieliku katastroofiga. Kokku 2500 laevast jõudis tagasi koju vaid 5 ning 180 tuhandest piirajast vaid veerand. Sellele lüüasaamisele järgnesid veel mitmed, neist kõige suurem 740. aastal Väike-Aasias, nii et araablastel kadus pikaks ajaks isu keisririigile kallale tungida. Nii võibki öelda, et kui Konstantinos IV peatas araablaste pealetungi, siis Leo III pööras nad tagasi. Pärast neid lüüasaamisi algasid Damaskuses rahutused, mis viisid Omaijaadide dünastia languseni ning araablaste ekspansiooni peatumiseni Euroopas. Bütsants aga vallutas tagasi mitmed alad Väike-Aasias ja Süürias.
Sisepoliitika muuda
Lisaks edukale teotsemisele välispoliitikas, astus Leo ka otsustavaid sisepoliitilisi samme, mis võimaldasid ületada ligikaudu sajandi vältel riiki räsinud kriisi. Tema valitsemise ajal (täpne aasta pole teada) ilmus uus seadustekogu "Ecloga" ("Valik"). Võrreldes kunagiste Justinianus Suure seadustega tugines see kogu valdavalt kristlikele põhimõtetele, põhjendades üht või teist otsust peamiselt viidetega pühakirjale. Kuigi tänapäeva vaatevinklist vaadatuna olid Leo seadustega ette nähtud karistused väga julmad (peamiselt sandistamised), olid nad võrreldes varasema ajaga, kus peaaegu ainsaks karistusviisiks oli hukkamine, tunduvalt humaansemad. Viidates Leo seadustele on mõned ajaloolased isegi kirjutanud, et nende ilmumise hetkest algas Bütsantsis uus ajastu.
Võitlus pühapiltidega muuda
Kuid kõige olulisemaks Leo sisepoliitiliseks algatuseks, millel oli pikaajaline järelkaja, sai võitluse alustamine pühapiltide vastu. Leo oli veendunud, et inimese kujutamine pühapiltidel pole vastavuses ristiusu põhimõtetega ja ikoonidest tuleb loobuda. Paljud ajaloolased on murdnud pead küsimuse üle, mis ajendas keisrit seda otsust vastu võtma ja kuhu ulatuvad selle juured. On neid, kelle arvates sundisid Leod seda sammu astuma mingid tolleaegse ühiskonna sotsiaalsed põhjused, mille täpsem sisu on tänapäeval teadmata. Teised näevad keisri eeskujusid judaismis ja islamis ning vihjavad tema üldisele araabialembesusele. Lisaks, viidates varajasele kristlusele, eitasid pühapiltide kummardamist ka riigi mõnede piirkondade kirikuvürstid – ja seegi võis Leod mõjutada. Kui Leo oli juba mingi otsuse vastu võtnud, siis sellest ta enam ei taganenud, toimides siserindel sama otsustavalt nagu lahinguväljal. Keiser ei loobunud oma otsustest isegi siis, kui saavutatud resultaat võis lõpptulemusena riigile kahjulikuks osutuda. Nii oli see juba olnud kahekümnendate aastate keskel, kui ta andis käsu vägisi juute ristida, kuigi juba varasematel aegadel oli kogetud sellise aktsiooni kahjulikku mõju Bütsantsi majandusele. Tulemusena ei saanud Leo mitte juurde uusi kristlasi, vaid põhjustas juutide põgenemine keisririigi linnadest.[1]
Esimeseks pääsukeseks võitluses pühapiltide vastu sai keisri korraldus 726. aastast, mis nõudis ikoonide paigutuse muutmist kirikutes. Nimelt tuli nad tõsta kõrgemale, vaataja silmadest kaugemale. Seda otsust seletati harimatute kristlaste tavaga kummardada ikoone kui selliseid, aga mitte neil kujutatut. 728. aastal astus keiser järgmise sammu – pühad pildid kaeti värviga – ning 730. aastal kuulutati nende kummardamine juba otseseks kuriteoks. Kirikutes asendati aga religioosse temaatikaga pildid maastike, linde ja loomi kujutavate ilmalike maalidega. Enesestmõistetavalt lõhestas Leo radikaalne reform ühiskonna kaheks: nendeks, kes keisri seisukohti jagasid ja eitasid pühapilte (ikonoklastid), ning teisteks, kes tema vaateid eitasid ja püha piltide kummardamist jaatasid (ikonoduulid). Kõik keisri vaenlased aga said nüüdsest enesele püha idee, mis andis õigustuse tema vastu võitlemiseks. Kusjuures eriti palju vastaseid oli keisril Läänes, kus ikoonide ja pühade säilmete kummardamise traditsioonil olid hoopis tugevamad juured ja seega ka rohkem poolehoidjaid.[1]
Pühapiltide kaitsmise loosungite all puhkesid mitmes piirkonnas Leo-vastased ülestõusud, mille käigus kuulutati välja uus keiser. Kuid sõjalises vallas oli Leo ületamatu, ja kõik ülestõusukatsed suruti otsustavalt maha. Usureformist põhjustatud rahutused ei jätnud puudutamata ka pealinna. Nii tapeti fanaatiliste pildikummardajate poolt õukondlane, kelle keiser oli saatnud korraldama südalinnas paiknenud Kristuse kuju hävitamist. Seepeale käskis Leo korraldada juurdlus ja karmilt karistada süüdlasi. Kuid väga ulatuslikke ja otseste põhjusteta pühapiltide pooldajate tagakiusamisi Leo valitsemise ajal ei toimunud. Sellisele järeldusele on uurijad jõudnud, analüüsides Isauria dünastia valitsejate ajal pühapiltide kaitsmise eest kannatanud arvukate märtrite elulugusid. Leon III valitsemisaega paigutus neist vaid kümmekond ning neistki enamik sai karistatud juba nimetatud ametniku tapmise eest. Seega ei vasta tõele ka hilisemas õigeusklikus traditsioonis kinnistunud Leo iseloomustus, mille järgi ta olevat olnud erakordselt verejanuline, julm ja rumal valitseja. Tõenäoliselt on Leo initsiatiivil alustatud võitlus pühapiltidega ka üks põhjuseid, miks temast on ajaloos niivõrd vähe räägitud. Ei saanud ju selliste ekslike vaadetega mees olla kristliku Euroopa päästja.[1]
Loomulikult astus Leo uuenduste vastu ka Rooma paavst Gregorius II (715–731), kes saatis keisrile küllaltki teravas toonis kirja. Paavst teatas, et tänu pühapiltidele loovad inimesed enesele arusaama, tunnevad osadust neil kujutatuga – niisamuti nagu näidates näpuga ikoonile juhatatakse vastristitud lapsukesele teed Jumala juurde. Keiser aga olevat jätnud vaese rahva sellest võimalusest ilma, pakkudes neile asemele vaid tühist meelelahutust. Leo III vastas paavstile talle iseloomuliku äärmise otsekohesusega. Ta tuletas Rooma kirikupeale meelde, kes on keiser ja milliseks osutus omal ajal Konstans II-le vastu hakanud paavsti saatus. Kuid puhkenud pilditüli ei katkestanud täielikult suhteid Ida ja Lääne vahel. Kaval paavst vajas Konstantinoopoli tuge võitluses välisvaenlastega ja ei tahtnud keisriga lõplikult tülli minna. Järgmine paavst Gregorius III (731–741) aga polnud nii ettevaatlik ja 731. aasta novembris toimunud kirikukogul mõisteti Leo III uuendused hukka. Keiser omalt poolt reageeris sellele otsusele välkkiirelt. Itaalia suunas asus teele võimas laevastik ning lõpptulemusena jäi paavst ilma mitmetest kirikumaadest, mis viidi Rooma alluvusest Konstantinoopoli alla.[1]
Surm ja pärand muuda
Tehes kokkuvõtet Leo III valitsemisajast, tuleb veel kord rõhutada, et tema poolt alustatud võitlus pühapiltidega pälvis hiljem kiriku terava hukkamõistu, millega kaasnes soov kustutada see ajajärk tervikuna Bütsantsi ajaloomälust. Ilmselt seoses sellega on ka enamik Leo-aegseid dokumente hävitatud ning keisri pühapildivaenulikkuse tagamaade üksikasjadest on tänaseks vähe teada.[1]
Vahetult enne Leo surma tabas Konstantinoopolit suur õnnetus – linna raputas tugev maavärin, mis tõi enesega kaasa palju ohvreid ja purustusi, tugevalt said kannatada ka linna müürid. Keisri vastased nägid selle taga loomulikult Jumala karistavat kätt.[1]
Leo III pikk ja sündmusterikas valitsemisaeg lõppes 18. juunil 741, kui ligikaudu 60-aastane keiser lahkus maisest elust, jättes võimu oma pojale Konstantinosele.[1]
| Eelnev Theodosios III |
Bütsantsi keiser 25. märts 717 – 18. juuni 741 |
Järgnev Konstantinos V |