Konstantinos IV

Konstantinos IV (kreeka keeles: Κωνσταντῖνος (Kōnstantinos), ladinapäraselt Constantinus; umbes 650 – september 685), kutsutud ka kui Noorem (kreeka keeles: ὁ νέος, ho neos) ja hüüdnimega Pogonatos (kreeka keeles: Πωγωνάτος, "Habe"), mis pärineb isalt, oli Bütsantsi keiser septembrist 668. aastast kuni septembrini 685. Tema valitsemisaeg kujunes üle 50 aasta esimeseks tõkkeks islami levikule. Ta on õigeusu kiriku pühak.

Konstantinos IV
Bütsantsi keiser
Ametiaeg
september 668 – september 685 (17 a)
Eelnev Konstans II
Järgnev Justinianus II
Isikuandmed
Sündinud umbes 650
Konstantinoopol
Surnud september 685 (umbes 35 a)
Konstantinoopol
Abikaasa Anastasia
Vanemad Konstans II ja Fausta
Lapsed Justinianus II, Herakleios
Konstantinos IV solidus

VõimuletõusRedigeeri

Konstantinos krooniti isa kaasvalitsejaks juba 654. aastal, kui ta oli kaheaastane. Pärast Konstans II surma kuulutasid tema tapmise tõenäolised organiseerijad uueks keisriks armeenlase Miziza, kuid tegelikke valitsemisrõõme tal pikalt nautida ei õnnestunud. Konstantinos saabus vägedega Sitsiiliasse ja isehakanud keiser tapeti.[1]

Konstantinos IV oli isaga sama hüüdnimi – Pogonatus, kuigi tema habe ja vuntsid olid isa omadest tunduvalt tagasihoidlikumad. Väidetavalt sai Konstantinos just Sitsiilia sõjakäigu ajal enesele isaga ühesuguse hüüdnime. Nimelt polnud ekspeditsiooni ajal noorel keisril aega habet ajada ning siis hakatigi teda kutsuma Poganatuseks. Vaatamata sellele, et Konstantinosel oli kaks nooremat venda – kaksikud, kes olid isa poolt määratud samuti kaasvalitsejateks –, kuulutas vanem vend ennast ainuvalitsejaks. Nooremad vennad ei tahtnud aga selle otsusega kuidagi soostuda ning nõudsid, tuginedes vanale Rooma tavale, osa võimust enestele. Seejuures viitasid nad ühe peamise moraalse argumendina Püha Kolmainsusele, väites, et täpselt samuti peaks ka võim jagunema võrdselt kolme venna vahel. Kuna vennad olid omal ajal kuulutatud valitsejateks, siis korrati ka neile igal aastal truudusevannet. Nüüd aga keelas Konstantinos selle ära. Saadikud, kes esitasid talle vendade nõudmised, käskis Konstantinos hukata, kuid vendadele enestele tegi keiser formaalse jätelandmise: nad kuulutati augustusteks. Reaalset võimu see otsus aga kaksikutele ei toonud ning mõne aja möödudes hakkasid nad uuesti oma õigusi nõudma. Seekord otsustas Konstantinos enam mitte tseremoonitseda ja andis käsu vennad sandistada.[1]

ValitsemineRedigeeri

 
Kreeka tuli

Sõda araablastegaRedigeeri

Konstantinos IV valitsusaja tõsisemaks välispoliitiliseks probleemiks said pingestunud suhted araablastega. Selleks ajaks olid araablased kujunenud niivõrd tõsiseks jõuks, et ähvardasid juba otseselt riigi pealinna. Nii üritas nende laevastik alates 674. aastast mitme suve jooksul järjest äkkrünnakuga merelt vallutada Konstantinoopolit. Kuid kõik need katsed lõppesid araablastele täieliku katastroofiga. Selle hävingu otseseks põhjustajaks sai bütsantslaste salarelv ehk "kreeka tuli", mida mingis mõttes võib pidada püssirohu eelkäijaks. "Kreeka tule" täpne koostis pole tänase päevani teada, kuid see oli veest kergem ja veega seda kustutada polnud võimalik. Väidetavalt leiutas selle imerelva üks Süüriast pärit kristlasest ehitusmeister, kes põgenes moslemite eest Konstantinoopolisse. "Kreeka tuld" kasutati reeglina kahel viisil: kas "süütepommidena" või lasti välja tuleheitjatest. Esimesel juhul heideti "kreeka tuld" vaenlase pihta spetsiaalsetes keraamilistes pottides, teise variandi puhul, mida kasutati peamiselt laevadelt viskamiseks, asus segu hermeetiliselt suletud tünnides. Tünne kuumutati ning õhku juurde pumbates tekitati neis tugev surve. Tünni külge aga oli kinnitatud lohepead meenutav tila, kuhu sai kraani avades suunata segu, mis süüdati. Nii valmisid "tuldsülgavad koletised" – bütsantslaste tõhusad abilised merelahinguis. Saanud sellise salarelva omanikuks, andis Konstantinos käsu ehitada suur heite- ja tulesülgamismasinatega relvastatud kahetekiline laev, mis astus esmakordselt vaenlasele vastu 678. aasta suvel. "Kreeka tule" abil saavutatud efekt oli täiuslik. Suurem osa araablaste laevastikust põletati, üksikud tulest pääsenud laevad uppusid. Samal ajal asusid rünnakule Bütsantsi maaväed, purustades täielikult araablaste ratsa- ja jalaväe. Araablaste kaotuste suuruseks nimetavad bütsantsi autorid 30 tuhat meest.[1]

Konstantinose 678. aasta võit on paljuski võrreldav võiduga, mille Frangi riigi kuningas Karl Martell saavutas 732. aastal Poitiers' lahingus Abd ar-Rahmani juhitud araablaste üle. Araablaste purustamine Poitiers' all peatas nende edasitungi läände ja mõnegi ajaloolase arvates on see pöördelise tähtsusega sündmuseks Euroopa ajaloos. Kui võiduõnn oleks naeratanud Abd ar-Rahmanile, siis oleks islamile avanenud tee Euroopa südamesse. Samas on selle araablaste rünnakusuuna puhul avaldatud arvamust, et tegemist oli pigem katsetuse kui tõsiselt ette valmistatud sõjalise operatsiooniga. Sama ei saa aga kuidagi väita, analüüsides araablaste survet Konstantinoopolile. Sellel suunal oli tegemist pikaajalise plaani ja väga tõsiste kavatsustega, mis edu korral oleksid toonud islami Kesk-Euroopasse. Nii et kristlikule maailmale oli Konstantinos IV võit vähemalt võrdne (kui mitte tähtsam) hilisema Karl Martelli võiduga.[1]

Araablaste rünnakute peatumise taga oli veel üks tegur. Kalifaadi südames Liibanoni mägedes elasid endised Rooma leegionäride järeltulijad – kristlased, kelle aktiivne sõjaline tegevus sidus suured araablaste jõud. Seega sundisid kaks asjaolu, bütsantslaste imerelv ja kristlastest mägilaste rünnakud, Kalifaati Konstantinosega 30 aastaks rahu sõlmima. Ja et kujunenud olukorras vajas Kalifaat rahu rohkem, siis kujunes keisrist, vähemalt väliselt, rahutingimuste dikteerija. Nii kohustusid araablased aastas maksma 3000 kuldmünti, 50 orja ja 50 hobust. Tõsi küll, neid numbreid vaadates on arusaadav, et see oli pigem sümboolseks sammuks, kuid Konstantinose enesetundele mõjusid araablaste järelandmised vägagi kosutavalt.

Sõda bulgaarlastegaRedigeeri

Saavutanud edu võitluses araablastega, otsustas Konstaninos klaarida arveid ka bulgaarlastega. Lisaks olid temani jõudnud teated nende kavatsetavast rünnakust, milleks oli juba koondatud sajatuhandeline vägi. Konstantinos ei tahtnud jääda rünnakut ootama, vaid otsustas anda omapoolse ennetava löögi. Ent keisri plaan kukkus küllaltki ootamatutel põhjustel täielikult läbi.[1]

Bulgaarlaste vastu suunatud sõjakäigu täpne aeg pole teada. See toimus kas 679. või 680. aastal. Üsna pea pärast teele asumist Konstantinos haigestus. Teda hakkasid vaevama väga valulikud podagrahood. Seda haigust võibki pidada keisrite nuhtluseks, sest sellesse tõppe haigestumist mainitakse paljude Rooma ja Bütsantsi keisrite puhul. Tulenes see ilmselt võimukandjate ohjeldamatutest toitumistavadest. Igatahes, kui Konstantinosel ilmnesid esimesed tõsisemad luuvalutõve sümptomid, siis lahkus ta kiiruga sõjateelt ja ruttas tervisevetele end ravitsema. Tema väed, kes jäid keisri ootamatu lahkumise põhjustest teavitamata, andsid hea näite sellest, milleni võib viia halb informeeritus. Vägedes levis kulutulena jutt, et keiser põgenes vaid talle teada oleva ohu eest, ning bütsantslasi haaras paanika. Paljud leidsid, et ainsaks väljapääsuks on järgnemine keisrile, ning üritasid põgeneda. Mõistagi haihtus ses kaoses bütsantslaste võitlusvõime ning bulgaarlased lõid nad erilise vaevata puruks. Nende sündmuste tagajärjel tekkis Esimene Bulgaaria tsaaririik, mille sõltumatust Bütsants oli sunnitud tunnistama.[1]

 
Konstantinos IV mosaiik

KirikRedigeeri

Pärast lüüasaamist toimis Konstantinos sarnaselt oma paljude eelkäijatega. Ta pöördus usuküsimuste juurde, osaledes 680.–681. aastal toimunud ning kirikuajaloos olulist tähtsust omava VI kirikukogu kokkukutsumises ning töös. Kusjuures keisri häid suhteid paavstiga kinnitas veelgi Konstantinose otsus, mille järgi paavst võis astuda ametisse keisri otsese loata. Uue korra kohaselt piisas selleks Ravennas resideeriva Bütsantsi asehalduri nõusolekust. Toimunud muudatusega oli paavst loomulikult väga rahul, kuigi esmapilgul seadis see ta sõltuvusse kohaliku ametniku tahtest. Tegelikult sai paavst kohaliku asehalduri mõjutamisega hõlpsasti hakkama, mida ei saanud kaugeltki alati öelda kättesaamatult kauges Konstantinoopolis valitseva keisri puhul. Konstantinos oli paavstiga niivõrd rahul, et saatis austuse märgiks oma poegade juuksekiharad.[1]

SurmRedigeeri

Konstantinos IV suri 685. aastal, olles veidi üle kolmekümne viie aastasena. Keisri surma põhjus on teadmata, kuid on öeldud, et ta suri rahulikult. Kuidas aga Konstantinos IV välja nägi, seda teame me tänu säilinud kujutisele Ravenna mosaiigil, mille tellis keisri poolt kirikule antud privileegide eest tänulik piiskop.[1]

Eelnev
Konstans II
Bütsantsi keiser
september 668 – september 685
Järgnev
Justinianus II

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 133–137.