Eesti elukestva õppe strateegia 2020
Eesti elukestva õppe strateegia 2020 eesmärgiks on kõigile Eesti inimestele pakkuda nende vajadustele ja võimetele vastavaid õpivõimaluste loomist kogu eluaja jooksul, et tagada neile isiksusena väärika eneseteostuse võimalused ühiskonnas, töö- ja pereelus. Selleni jõudmiseks on määratletud viis strateegilist eesmärki ning meetmed nende saavutamiseks. Eesmärgid puudutavad õppijatena nii lapsi, noori kui ka täiskasvanuid ja vanemaealisi ning nende saavutamiseks peavad panustama kõik.[1]
Üldeesmärk muuda
Elukestev õpe hõlmab formaalharidussüsteemi (lasteaed, põhikool, gümnaasium, kutseõppeasutus, kõrgkool) kõrval ka sellest väljaspool pakutavat täiendus- ja ümberõpet, mitteformaalset ja informaalset õpet kogu selle mitmekesisuses.
Uute teadmiste ja oskuste omandamise võimalusi annab töökoht, vaba- ja huviharidus ning noorsootöö, samuti osalemine kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevuses või virtuaalruumis, kus saab õppida individuaalselt või koos teistega.[2]
Uudishimu ja õpihuvi kujundamisel ning õpiharjumuste ja väärtushinnangute arendamisel on oluline roll kodul, erinevatel sotsiaalvõrgustikel, kultuuriasutustel, samuti ajateenistusel. Eesti elukestva õppe strateegia käsitab õppijatena kõiki – nii lapsi, noori kui ka täiskasvanuid.
Õppimine peab muutuma aktiivse eluhoiaku lahutamatuks osaks, sh ka vanemaealiste hulgas.
Õpetajana peetakse silmas kõiki, kes juhivad õppeprotsessi ja kujundavad õpikeskkonda lasteaedades, üldhariduskoolides, kutsekoolides, kõrgkoolides, huvikoolides, vabahariduslikes koolituskeskustes, täiendusõppes, avatud noortekeskustes, muuseumides jt kultuuriasutustes. Koolijuhtidena käsitatakse nimetatud õppeasutuste juhte.
Õpikäsitus hõlmab arusaama õppimise olemusest, eesmärkidest, meetoditest ja erinevate osapoolte rollist õppeprotsessis.
Allolev tabel näitab erinevaid haridusega seotud näitajaid ning toob välja, millised on eesmärgid aastaks 2020.[3]
| Sihttase 2020 | Algtase | |
|---|---|---|
| 1. Täiskasvanute õppes osaluse määr | 20% | 12,9% (2012) |
| 2. Eri- ja kutsealase hariduseta täiskasvanute (25−64) osakaal | mitte rohkem kui 25% | 30,3% (2012) |
| 3. Madala haridustasemega mitteõppivate 18−24aastaste inimeste osakaal[4] | alla 9% | 10,5% (2012) |
| 4. Tipptasemel oskustega õpilaste osakaal : | ||
| a) funktsionaalne lugemisoskus | 10% | 8,4% (2012) |
| b) matemaatiline kirjaoskus | 16% | 14,6% (2012) |
| c) loodusteaduslik kirjaoskus | 14,4% | 12,8% (2012) |
| 5. 1−3 aastat tagasi õpingud lõpetanud 20−34aastaste inimeste tööhõive määr | vähemalt 82% | 73,9% (2012) |
| 6. Digipädevustega inimeste osakaal 16−74aastaste earühmas | 80% | 65% (2012) |
| 7. Üldhariduskooli õpetajate keskmine palk võrdluses kõrgharidusega töötaja keskmise palgaga Eestis | ≥1,0 | 0,64 (2011) |
| 8. Erinevate osapoolte rahulolu elukestva õppe toimimisega | rahulolu on kasvanud |
Visioon ja strateegilised eesmärgid muuda
Visioon 2020: "Õppimine on eluviis. Märkame arenguvõimalusi ja otsime nutikaid lahendusi."
Strateegilised eesmärgid:
- Muutunud õpikäsitus. Iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetav, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendav õpikäsitus on rakendatud kõigil haridustasemetel ja -liikides.
- Pädevad ja motiveeritud õpetajad ning koolijuhid. Õpetaja/õppejõu ja koolijuhi töö hindamine ja tasustamine on vastavuses nendele ametikohtadele esitatavate nõuete ja töö tulemuslikkusega.
- Elukestva õppe võimaluste ja töömaailma vajaduste vastavus. Kvaliteetsed, paindlikud ja mitmekesiste valikutega ning tööturu arenguvajadusi arvestavad õppimisvõimalused ja karjääriteenused on suurendanud erialase kvalifikatsiooniga inimeste arvu erinevates vanuserühmades ja Eesti eri regioonides.
- Digipööre elukestvas õppes. Õppimisel ja õpetamisel rakendatakse kaasaegset digitehnoloogiat otstarbekamalt ja tulemuslikumalt, paranenud on kogu elanikkonna digioskused ning tagatud on ligipääs uue põlvkonna digitaristule.
- Võrdsed võimalused elukestvaks õppeks ja õppes osaluse kasv. Kõigile on loodud võrdsed võimalused elukestvaks õppeks.
Analüüs: edusammud ja kitsaskohad muuda
Edusammud muuda
- Haridus on Eesti ühiskonnas kõrgelt väärtustatud – seda on ajalooliselt peetud individuaalse edu tagatiseks ning riigi arengu peamiseks veduriks.
- Rahvusvahelised võrdlusuuringud näitavad, et enamik õppijaid omandab head baasoskused.
- Õppijate sotsiaalmajandusliku tausta mõju õpitulemustele on väike.
- Elukestvas õppes osalemise määr on kasvanud.
- Vähenenud on õppijate põhikoolist väljalangevus.
- Laste osalus koolieelsetes lasteasutustes on kõrge, mis loob head eeldused sujuvaks üleminekuks kooliellu.
- Välja on arendatud õppijate, õppeasutuste ja õpitulemuste andmebaasid, mis võimaldavad jälgida arengut ja suunata ressursid sinna, kus seda kõige rohkem vaja on.
- Keelekümbluse metoodika rakendamine on toonud häid tulemusi ja suurendanud venekeelsete noorte lõimumist Eesti ühiskonnas.
- Alternatiivsed lähenemised (nt Noored kooli, Tagasi kooli, erakoolid, Waldorfi koolid, Hea algus) on muutnud formaalharidussüsteemi paindlikumaks, uuenduslikumaks, mitmekesisemaks.
- Õpi- ja töötingimused kutse- ja kõrgkoolides on kaasaegsed.
- Kutseõppeasutuste võrk on korrastatud.
Kitsaskohad muuda
- Teoreetiliselt omaksvõetud ja dokumentides kinnitatud õpikäsitus, õppijate eri tüüpi andekuste väärtustamine ning erivajaduste märkamine ei ole muutunud õppeprotsessi lahutamatuks osaks.
- Väljalangevus (eriti meessoo hulgas) on kõikidel haridustasemetel ja -liikides kõrge.
- Ühiskonnas väljakujunenud hoiakud suunavad õppijaid valima "naiste ja meeste erialasid", mis suurendab tööturul soolist segregatsiooni.
- Ligi kolmandik Eesti tööealisest elanikkonnast on erialase ettevalmistuseta, madala kvalifikatsiooniga inimeste osalus elukestvas õppes on väike.
- Erinevused elukestva õppe raames pakutava ja tööturul vajaliku vahel on liiga suured. Õppeasutused ja töömaailm ei tee elukestva õppe süsteemi arendamiseks aktiivset koostööd.
- Levinud on suhtumine, et õppimine on noorte jaoks. Enesetäiendamist pärsib rahaliste võimaluste piiratuse kõrval ka täiskasvanute huvi- ja motivatsioonipuudus.
- Õpetaja elukutse ei ole atraktiivne: noorte ja meesõpetajate osakaal ning konkurss õpetajakoolituse õppekavadele on väike, õpetajaks õppinud ei lähe kooli tööle.
- Info tööturu ja majanduse arengute kohta pole süsteemne ja karjäärinõustamisteenused on ebaühtlase kvaliteedi ja kättesaadavusega.
- Tänane gümnaasiumivõrk ei arvesta õppijate arvu suurt vähenemist, väikesed gümnaasiumid ei suuda pakkuda mitmekesiseid ning kvaliteetseid õpivõimalusi.
- Kutseharidus pole kujunenud kvaliteetseks edasiõppimisvõimaluseks, tööturu jaoks ei valmistata ette piisaval arvul sobiliku kvalifikatsiooniga oskustöötajaid.
- Üleminek massilisele kõrgharidusele on kaasa toonud nõudlikkuse vähenemise. Kõrgharidusega Eesti noorte probleemilahendusoskused on madalamad, võrreldes teiste riikidega. Üliõpilaste ja õppejõudude rahvusvaheline mobiilsus on madal.
- Vene õppekeelega põhikoolid ei kindlusta kõigile head eesti keele oskust ning õppijate baasoskused on põhikooli lõpuks nõrgemad kui eesti õppekeelega koolides.
- Õppijate ligipääs digitaristule ja digitaalne õppevara on puudulik ja ebaühtlane.
- Eesti tööealisest elanikkonnast pea kolmandikul puuduvad minimaalsed digioskused ning tööks vajalikud IKT oskused on ebapiisavad.
- Ühiskonnas mõistetakse hariduse ja koolide kvaliteeti liiga riigieksamite tulemuste kesksena.
- Tõenduspõhine otsustamine ning hariduspoliitikate toimimise hindamine ei ole muutunud valdavaks, see muudab konsensuse loomise hariduspoliitiliste valikute tegemisel keeruliseks.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Richard P. Rumelt (2013). Hea strateegia / Halb strateegia. AS Äripäev.
- ↑ Heli Tooman (2003). Teenindusühiskond, teeninduskultuur ja klienditeenindusõppe kontseptuaalsed lähtekohad. Tallinn.
- ↑ HARIDUS- JA TEADUSMINISTEERIUM (2014). "Eesti elukestva õppe strateegia 2020". Originaali arhiivikoopia seisuga 2017-11-07. Vaadatud 2017.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|Kasutatud=(juhend) - ↑ Krista Loogma (2004). Töökeskkonnas õppimise tähendus töötajate kohanemisel töömuutustega. Tallinn.