Ava peamenüü

Elukestev õpe tähendab pidevat eneseharimist ja ühiskonnaga kohandumist konkurentsis püsimiseks.[1] Elukestev õpe on paratamatu, inimeste teadmised ja oskused arenevad koos ühiskonna muutuste ja tehnoloogia arenguga. Elukestva õppimise aluseks on tahe õppida, huvi meid ümbritseva maailma vastu ning oskus kasutada õigeid õppimismeetodeid. Elukestva õppimise peamisteks motivaatoriteks on suurem tööga ja endaga rahulolu, helgemad tulevikuperspektiivid, konkurentsivõime säilitamine ning kasvav sissetulek.

ÕppetüübidRedigeeri

Eristatakse kolme tüüpi õpet: formaalne õpe, mitteformaalne õpe ja informaalne õpe. Need kõik on vajalikud ja täiendavad üksteist.[2] Oma karjääri kujundamisel ja tööotsingutel on väljaspool kooli õpitu kindlasti eeliseks.

Formaalne õpeRedigeeri

Annab raamteadmised ja oskused, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust kontrollib (koolitunnistus ja eksamid). Formaalharidust saab omandada põhikoolis, gümnaasiumis, kutseõppeasutuses, rakenduskõrgkoolis ja ülikoolis kindlate õppekavade järgi. Formaalharidus on kohustuslik kuni põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni.

Formaalse õppe haridustasemete liigitamine:Redigeeri

  • Alusharidus (omandatakse koolieelses lasteasutuses, peamiselt lasteaias),
  • Põhiharidus (omandatakse alg- ja põhikoolis),
  • Üld- ja kutsekeskharidus (omandatakse gümnaasiumis või kutseõppeasutuses),
  • Kõrgharidus ja ülikoolijärgne haridus (omandatakse rakenduskõrgkoolides või ülikoolides, sealhulgas magistrantuuris ning doktorantuuris; tehnikumides omandatav haridus võib oma tasemelt olla kõrgharidus).[3]

Formaalses õppes seatakse õpieesmärgid enamasti väljastpoolt,[4] see tähendab, et eesmärkide püstitamisel ei kaasata tavaliselt õppijaid ega arvestata õppijate isiklike eesmärkidega. Õpieesmärkide püstitamisel lähtutakse pigem õppematerjali kogusele ja sisu läbitöötamisele. Õppimisprotsessi jälgitakse ning õpilasi hinnatakse[4] sätestatud kriteeriumide järgi.

Mitteformaalne õpeRedigeeri

Sisult ja vormilt vähem piiritletud ja osalemine selles on vabatahtlik. Mitteformaalses õppes pakutakse võimalusi arendada sotsiaalseid oskusi, õppida võõrkeeli, kunsti ja muusikat, psühholoogiaga seonduvat ja korraldatakse arvuti- ja ettevõtluskursusi. Mõnel puhul saab neid kursusi arvestada formaalhariduse osana ja täiendusõppena tööelus. Mitteformaalset õpet korraldavad rahvaülikoolid, kultuurikeskused, vabahariduskoolid, raamatukogud jne.

Informaalne õpeRedigeeri

Toimub täiesti koolivälises keskkonnas näiteks huviklubides, sõpradega aega veetes, reisides, internetis olles jne.[5] See ongi rohkem tegutsemine kui õppimine selle sõna klassikalises tähenduses. Euroopa Nõukogu on mõistnud informaalset õppimist, kui elukestvat protsessi, mille käigus inimesed omandavad hoiakuid, väärtusi, oskusi ja teadmisi oma keskkonnas harivate mõjude ja igapäevategevuste kaudu.[6] Noortele korraldavad mitteformaalset ja informaalset õpet noorteorganisatsioonid, spordiklubid, vabahariduslikud koolitusasutused, kohalikud ja rahvusvahelised noorteprojektid. Osalemine nende tegevuses annab oskusi, mida tööandjad kõrgelt hindavad, näiteks hea suhtlemine, meeskonnatöö kogemus, enesekehtestamine, probleemide lahendamine, protsesside ja inimeste juhtimine.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. "Elukestev õpe". Vaadatud 14.10.2017.
  2. "Elukestev õpe – millal ja kuidas sa õpid?". 18.08.2017. Vaadatud 14.10.2017.
  3. Lilli Siitka ja Kadri Timuska. "Formaalne, informaalne ja mitteformaalne õpe". Vaadatud 14.10.2017.
  4. 4,0 4,1 "Mis on mitteformaalne õpe?". Vaadatud 14.10.2017.
  5. "Elukestev õpe – millal ja kuidas sa õpid?". 18.08.2017. Vaadatud 14.10.2017.
  6. "Euroopa Nõukogu kodanikuhariduse ja inimõiguste harta". 2010. Vaadatud 14.10.2017.