Dukkha ehk kannatus või rahulolematus (sanskriti keeles duḥkha; paali keeles dukkha; tiibeti keeles sdug bsngal; hiina keelesku; jaapani keeles ku) on budismis üks põhimõisteid.

See on esimene neljast õilsast tõest ja sellest räägib Buddha juba oma esimeses jutluses «Seadmuseratta käimapanemine».

Kannatus või rahulolematus on ka üks kokkupandud dharmade kolmest põhiomadusest ehk olemasolu tunnusest koos isetuse ja püsitusega.[1]

MõisteRedigeeri

Paalikeelne sõna dukkha (sanskriti keeles duḥkha) viitab eelkõige rahulolematusele, kannatamisele kõige üldisemas mõttes, kõikvõimalikele ebameeldivustele ja ebamugavustele. Kannatuse vastandiks on rahulolu, püsiv õnn, rõõmus ja mõnus kulgemine (sanskriti ja paali keeles sukha).[2] Ühe etümoloogia järgi tähistas dukkha halvasti tehtud ratast, mille telg on keskmest väljas ja mis seetõttu loperdab, seevastu sukha öeldi hästi tehtud ratta kohta, mis annab mõnusa ja sujuva mineku.[3]

EsmakasutusRedigeeri

Paali kaanonis esineb mõiste dukkha esmakordselt Buddha jutluses "Seadmuseratta käimapanemine"[4][5], mis kuulub Saṃyutta-nikāya koosseisu.[6][7]

Buddha loetleb selles mitmeid kannatusi tekitavaid asjaolusid ning toob siis esile nende kõigi algpõhjuse, milleks on inimene ise, tema isiksus.

„See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatusest (dukkha). Sündimine on ju kannatus, vananemine on ju kannatus, haigus on ju kannatus, suremine on ju kannatus, samuti on kannatused mure, kurbus, kannatus, masendus ja ärevus. Kokkupuude ebameeldivaga on kannatus ja eemalolek meeldivast on kannatus. Kannatus on ka siis, kui ei saada seda, mida ihaldatakse. Lühidalt: viis isiksuse moodustajat (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi.[8]

InterpretatsioonidRedigeeri

Buddha on korduvalt ütelnud, et ta õpetab ainult üht asja: rahulolematuse lõpetamist (dukkha nirodha).[9] Sündi, vananemist, haigust ja surma ei saa vältida, küll aga saab vältida rahulolematust nende pärast. Kannatamine on isiklik suhe, inimese enda reaktsioon sündmustele ja nähtustele, mis on tegelikult oma tähenduselt tühjad ja millel puudub omaolek. Igasugune reaktsioon toimuvale ongi kannatamine.

Kannatused on äärmiselt isiklikud ja nad on vahetult seotud kõige sellega, mis moodustab isiksuse. Rahulolematus tekib enese tähtsustamisest, kuna ainult ise saab kannatada. Tähtsustatakse iseennast, mis on tingimuslik ja ajutine. Tingitud olemasolu ei saa aga pakkuda lõplikku rahuldust, sest rahulolu pakkuvad objektid ise on ajutised.[10] Kannatuse põhjuseks on rumalus ehk teadmatus ning kiindumused ehk ihad. Rahulolematus vaibub isetuses.

PraktikaRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Ida mõtteloo leksikon. [1]
  2. Thomas William Rhys Davids; William Stede (1921). Pali-English Dictionary. Motilal Banarsidass. pp. 324–325. ISBN 978-81-208-1144-7.
  3. Sargeant, Winthrop (2009), The Bhagavad Gita, SUNY Press
  4. sanskriti keeles dharmacakrapravartana; paali keeles dhammacakkappavattana
  5. Ida mõtteloo leksikon: seadmuseratta käimapanemine. [2]
  6. Setting the Wheel of Dhamma in Motion; Dhammacakkappavattana Sutta (SN 56:11) [3]
  7. Saṃyutta Nikāya 56:11. Setting in Motion the Wheel of the Dhamma [4]
  8. Budismi Instituut: tõlked. [5]
  9. MN 22:37, MN 63, SN 22:86, SN 56:31 jm.
  10. Bodhi Laama Erik Drew Jung