Buddhādasa

(Ümber suunatud leheküljelt Buddhadasa)

Phra Dharmakosacarya (Nguam Indapañño)[1], tuntud kui Buddhādasa Bhikkhu, 27. mai 1906 – 25. mai 1993, oli tuntud ja mõjukas 20. sajandi Tai askeet-filosoof, bhikkhu.

Buddhadasa Bhikkhu

Buddhadasa oli budistlike doktriinide ja tai rahvauskumuste uuendusmeelne ümbermõtestaja, soovitades tavapäraste religioossete arusaamade reformimist nii Tais kui ka mujal maailmas. Buddhadasa oli seisukohal, et kõik religioonid on oma põhiolemuses samad ning et kõrgemas, dhamma mõttes, "religiooni ei ole".

Teda külastasid väljapaistvad usujuhid nii läänemaailmast kui idamaadest, sealhulgas Dalai-laama jpt.

Elulugu muuda

Buddhadasa (sünninimega Nguam Phanit) sündis 1906. aastal Ban Phumriangis Chaiya ringkonnas Lõuna-Tais. Tema isa Sieng Phānit oli teise põlve Tai hiinlane ja ema Klaun oli tailanna.[2]

Religioosne elu muuda

Buddhadasa loobus ilmalikust elust 1926. aastal. Pettununa Bangkoki kõrgvaimulikkonnas, asutas ta oma kodukoha läheduses 1932. aastal Suan Mokkhi kloostri.

Järgnevatel aastatel äratasid Buddhadasa õpetused laialdast huvi. Ta pidas diskussioone juhtivate teadlaste ja eri usundite vaimulike vahel. Tema eesmärk oli uurida sarnasusi maailma suurimate religioonide põhimõtetes. Enne oma surma 1993. aastal asutas ta rahvusvahelise retriidikeskuse Suan Mokkh International.

Buddhadasa oli oma kuulsuse suhtes skeptiline; Suan Mokkhi saabuvate busside kohta ütles ta: "Mõnikord ma arvan, et paljud neist inimestest peatuvad siin vaid sellepärast, et nad peavad tualettruumi külastama."[3]

Õpetused ja tõlgendused muuda

Buddhadasa taotles lihtsust ja selgust Gautama Buddha peamistes õpetustes: "Tehke head, vältige halba ja puhastage meelt." Seetõttu hoidus ta tavapärastest rituaalidest ja distantseerus Tai vaimuliku elu komplitseeritud sisepoliitikast. Kõige lähemal oli ta Tai metsatraditsioonile. Tema oskus seletada keerulisi filosoofilisi ja religioosseid küsimusi lihtsas lõuna-tai keeles oli rahva seas kõrgesti hinnatud.

Buddhadasa õpetas hingamist jälgivat meditatsioonitehnikat anapanasati. Tema isiklik praktika põhines ühelt poolt varajaste Tipiṭaka tekstide põhjalikul uurimisel ja tõlgendamisel ning teiselt poolt tema enda radikaalsel katsetamisel.

Taassünni eitamine muuda

Buddhadasa lükkas tagasi traditsioonilise taassünni ja karma doktriini, kuna arvas, et see ei sobi tühjuse õpetusega ega aita vältida kannatusi (dukkha).[4]

Aasia uuringute ja budismi professor John Powers väidab, et Buddhadasa pakkus "ratsionistlikku tõlgendust", nimetades "kogu taassünni küsimuse rumalaks".[5] Buddhadasa sõnul õpetas Buddha isetust (sanskriti keeles anatman, paali keeles anatta), mis eitab igasugust kindlat, pidevat olemust või hinge.[5] Powers tsiteerib Buddhadasa vaateid: "Kuna keegi ei ole sündinud, ei ole ka kedagi, kes sureb ja on taas sündinud". Seepärast ütleb Buddhadasa, et "kogu taassünni küsimusel ei ole midagi pistmist budismiga ... budistlikes õpetustes ei ole taassünni ega reinkarnatsiooni küsimust". Selle eesmärk on nibbana, mida Buddhadasa kirjeldab kui seisundit, "mis on üle kõikidest kannatustest ning ka tavapärasest õnne mõistest."[5]

Buddhadasa selgitab paṭiccasamuppāda't kui "mina" ja "minu" sündi kokkupuutel sündmuste ja nähtustega ning sellest tulenevat tunnet (vedanā), iha (tañhā) ning klammerdumist (upādāna). "Mina" ja "minu" mõistetest loobumisega loobutakse isekast klammerdumisest ja saavutatakse nirvaana või tõeline tühjus.[4] Seda saab teha, "vältides sõltuvuslikku tekkimist, lõigates see ära kohe, tunnetuse-kokkupuute hetkel."[4]

Buddhadasa vaateid on kritiseeritud kui theravaada ortodokssest traditsioonist lahknevaid või lausa "ketserlikke". Ümbersünni eitamine pidavat vähendama Buddha õpetuse mõjukust ning võtma ära eetilise põhjenduse teha head ja vältida kurja.[6]

Religiooni pole muuda

Buddhadasa kasutas algusest peale võrdlevat lähenemist ja püüdis selgitada "budistlikke õpetusi teiste mõtlemissüsteemide kaasabil, nagu taoism, hinduism, konfutsianism, džainism ja loodusteadus."[7] Sellise metoodika kaudu jõudis ta veendumusele: "Kui ollakse tunginud usu tõelisse olemusse, siis on kõikide religioonide sisu üks ja seesama. Kuigi võib öelda, et on olemas budism, judaism, taoism, islam või mis tahes, võib ka öelda, et kõik religioonid on seesama."

Oma raamatus "No Religion" (1993) märkis Buddhadasa:

„Need, kes on jõudnud dhamma mõistmisele kõige kõrgemal tasemel, tunnevad, et mõistet "religioon" ei eksisteeri üldse. Ei ole budismi, ei ole kristlust, ei ole islamit. Kuidas nad võiksid olla üks ja seesama või üksteisega konfliktis, kui neid pole isegi mitte olemas? (...) Nõnda, öeldes "religiooni ei ole!", kasutatakse dhamma keelt kõrgeimal tasemel.[8]

Mõjutused muuda

Peter Jacksoni ja Daniel Lynchi sõnul mõjutasid Buddhadasat tugevasti zen-budismi ideed.[9][10] Buddhadasa pidas võimalikuks ühitada zen'i ideid theravaada budismi ja kaasaegse humanismiga ning arvas, et need ideed on olnud Jaapani majandusliku tugevuse põhjuseks[10]

Teoseid inglise keeles muuda

Buddhadasa teosed võtavad sõna otseses mõttes terve toa Tai Rahvusraamatukogus. Järgnevalt mõned tema tuntumad inglise keelde tõlgitud raamatud.

Viited muuda

  1. tai keeles พระธรรมโกศาจารย์ (เงื่อม อินฺทปญฺโญ); พุทธทาสภิกขุ
  2. Suchira Payulpitack, Buddhadasa's Movement: An Analysis of Its Origins, Development, and Social Impact, a Doctorate dissertation, faculty of Sociology, Universität Bielefeld, 1992: 72-3.
  3. Bhikkhu, Buddhadasa (1994). "Foreword". Bhikkhu, Santikaro (toim). Heartwood of the Bodhi Tree. Wisdom Publication. Lk ix. ISBN 0-86171-035-5.
  4. 4,0 4,1 4,2 Buddhadasa 1985a.
  5. 5,0 5,1 5,2 John Powers (2017). Steven M. Emmanuel (toim). Buddhist Philosophy: A Comparative Approach. Wiley. Lk 221–237. ISBN 978-1-119-06825-9.
  6. John Powers (2017). Steven M. Emmanuel (toim). Buddhist Philosophy: A Comparative Approach. Wiley. Lk 221–237. ISBN 978-1-119-06825-9.
  7. Payulpitack, 1992: 97.
  8. Buddhadasa, No Religion, trans. Punno, 1996.
  9. Peter A. Jackson (1988). Buddhadasa: A Buddhist Thinker for the Modern World. Siam Society. Lk 222–229. ISBN 978-974-8298-18-4.
  10. 10,0 10,1 Daniel Lynch (2006). Rising China and Asian Democratization: Socialization to "Global Culture" in the Political Transformations of Thailand, China, and Taiwan. Stanford University Press. Lk 38–39. ISBN 978-0-8047-7947-0.

Välislingid muuda