Bhikkhu
Bhikkhu on budismis almustest elatuv munk[1], täielikult ordineeritud meessoost Buddha õpetuse pühendunud järgija. Kasutusel on ka sanskritikeelsest nimetusest bhikṣu tuletatud bhikšu. Vastav nunna nimetus paali keeles on bhikkhunī, sanskriti keeles bhikṣuṇī.
Mõiste
muudaBhikkhu (sanskriti keeles bhikṣu; paali keeles bhikkhu; tiibeti keeles dge slong; hiina keeles ⽐丘 biqiu; jaapani keeles biku) täpne tõlkevaste on ‘kerjus’ (tuletis sanskriti verbijuurest bhikṣ ‘kerjama’), mis viitab omandi puudumisele ja sellele, et mungad kerjavad toitu.[2] Buddha pöördus oma kaaslaste poole alati selle sõnaga (Bhikkhu'd!), mis tol ajal ei tähendanud muud kui "Kerjused!". Tänapäeval tõlgetes kasutatakse tavaliselt sõna "Mungad!" või jäetakse üldse tõlkimata.
Varajases budismis oli kerjusmunga sünonüümiks ka ‘erakrändur’ (sanskriti keeles parivrājaka), ka 'kodutu' või 'hulgus', kuna tal puudus püsiv eluase. Ajapikku aga jäi mungakogudus paikseks ja tänapäeval elab enamik munki kloostrites[2].
Kombestik
muudaAlmuste kogumine on theravaada budismi maades (Tais, Myanmaris, Sri Lankal jm) munkade jaoks oluline ka praegu. Hommikusel (või ka lõunasel) pindapatal, toidu-almuse kogumise ringil, kõnnivad nad paljajalu, silmi maast tõstmata, kelleltki midagi palumata, võttes vastu üksnes seda, mida neile vabatahtlikult, küsimata pakutakse. Nendes maades, kus toetajaid pole piisavalt, võidakse vastu võtta ka rahalisi annetusi jmt.
Bhikkhu pole preester, ta ei ole vahendaja jumala ja inimese vahel. Küll aga võidakse temalt paluda õnnistust või õpetust vmt. Bhikkhu on valinud tsölibaadi ja vaesuse ehk maistest asjadest vaba ja alandliku elu. Algselt ja ideaalselt vajab bhikkhu vaid rüüd keha katmiseks ja kaussi toidu kerjamiseks ning neid saab ta ka ise endale valmistada. Tal pole tavaeluga seotud kohustusi, kuid ta peab kinni pratimokša reeglitest.
Bhikkhu viibib tavaliselt kloostris ehk vihaaras, kuid ta võib olla ka mujal või rännata vabalt ringi. Kuna bhikkhu on idee poolest kodutu, siis pole ta ka jäigalt kinnistatud ühe või teise kloostri külge. Üldiselt on bhikkhu teretulnud mistahes riigi ja koolkonna budistlikus kloostris. Üksnes vassa ajal (vihmaperioodil) peavad bhikkhu'd reeglina püsima ühes kindlas kohas. Bhikku staatuse määrab suuresti see, mitmel vassal ta on olnud.
Bhikkhu (või bhikkhunī) väliseks tunnuseks on paljaks aetud pea ja mungarüü (sanskriti keeles cīvara või kāṣāya); muid rõivaid ei kanna bhikkhu kunagi. Mungarüü oli algselt määrdunud kollakat tooni; selliseid kantakse ka tänapäeva theravaada budismi maades. Nunnad ehk bhikkhuni'd kannavad valget rüüd. Ehkki bhikkhu'del (bhikkhunī'del) on sanghas ja kloostris erinevad staatused, kannavad nad kõik ühesuguseid rüüsid, ilma mingite täiendavate tunnusmärkideta.
Paljudes traditsioonides võib bhikkhu ka loobuda oma staatusest, minnes ilmalikku ellu, ning võib ka jälle uuesti bhikkhu'ks saada.[3]
Upāsaka (meessoost) või upāsikā (naissoost) on Gautama Buddha õpetuse ilmikjärgija, kes ei ole ordineeritud mungaks, nunnaks ega noviitsiks, kuid kes juhindub "Viiest tõotusest". Peamine sisuline erinevus upāsaka ja bhikkhu vahel on see, et lisaks loobumisele pahedest on bhikkhu loobunud ka varast ja kodust. Formaalne erinevus seisneb ordinatsioonis, kuid loomulikult võib igaüks elada sündsalt ja ausalt ka ilma tõotusteta ning selleks ei pea luba küsima ega õnnistust otsima.
Ordineerimine
muudaMungaks ordineerimisele eelneb mungaõpilase ehk šramanera periood ning kogu ettevalmistus võib kesta umbes aasta. Theravaada traditsioonis järgib munk 227 pratimokša reeglit. Eri traditsioonides ja koolkondades on reeglite hulk ja sisu mõnevõrra erinev, kuid enamasti kuulub nende hulka üks söögikord päevas, loobumine kõrgest ja pehmest magamisasemest, igasugusest meelelahutusest jmt.
Tai budismis on igale noormehele soovitatav lühiajaline ordinatsioon kestusega vähemalt kolm kuud. Igaüks võib sellest staatusest ka loobuda ning hiljem see taas omaks võtta.
Vinaya reeglite kohaselt saab ordinatsiooni anda vaid inimesele, kes seda ise omal algatusel vabatahtlikult soovib, vastasel juhul on see algusest peale kehtetu.
Sõltuvalt ordinatsiooni taotleja vanusest ning teadmistest eristatakse kaht liiki ordinatsiooni:
- pabbajjā – šramanera (sāmaṇera) staatuse vastuvõtmine ja väljakuulutamine.
- upasampadā – täisordinatsiooni ehk bhikkhu seisuse vastuvõtmine ja väljakuulutamine.
Esmalt peab sanghaga liituja läbima pabbajjā (maise hüljanu) ordinatsiooni ja saama šramaneraks (noormungaks), misjärel on tal võimalik läbida upasampadā (täisordinatsioon) ja saada täisordineeritud mungaks. Noormunk järgib 10 juhist, täisordinatsiooni saanud munk 227 ja nunn 311 juhist.[4]
Kui munk on läbinud sanghas 10 või rohkem vihmaperioodi (vassa), nimetatakse vanemmungaks (thera), kui aga 20 või rohkem vassa't, siis kõrgemaks vanemmungaks (mahā-thera). “Vanem” (thera) ei viita Buddha sõnade kohaselt eale ega hallile peale, vaid targale, kes on mõistnud dhammat ja nelja tõde, on vägivallatu, kõlbeline ja tajusid ohjav, tark ja ebapuhtusest loobunud bhikkhu.[5]
Tiibeti budismis eristatakse kolme munkluse taset:
- Ubashaka on esimene aste.
- Getsul (mongoli gecül, tiibeti dge thsul) on teine aste. Selle juurde käib 36 mungatõotust ja munk on kohustatud elama kloostris.
- Gelong (mongoli gelüng, tiibeti dge slong) on kolmas ja kõrgeim aste. Loetakse, et gelongi tõotuse andnud munk on saanud kõik vajalikud teadmised, et tegeleda budismi kõigi aspektidega. Inimene, kes annab gelongi tõotused (neid on 253), on kohustatud kogu oma elu veetma kloostris.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ T.W. Rhys Davids and William Stede (eds.), The Pali Text Society’s Pali-English Dictionary, Electronic Edition, (London: Pali Text Society, 1999), p. 1144.
- ↑ 2,0 2,1 Ida mõtteloo leksikon. [1]
- ↑ Nyanatiloka, Buddhist Dictionary: A Manual of Buddhist Terms and Doctrines, Edited by Venerable Nyanaponika, "Taṇhā", (Chiang Mai: Silkworm Books, 2007), p. 38.
- ↑ Andrus Kahn (Ṭhitañāṇa bhikkhu) (2021). Ordinatsioon Eesti Theravaada Sanghas. Tallinn: Eesti Theravaada Sangha. Lk 1-5.
- ↑ Dhammapada 260, 261.