Baikali tihashein
Baikali tihashein (Scutellaria baicalensis L.) on huulõieliste sugukonda tihasheina perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.[1] Looduslik leviala Mongoolia, Põhja-Hiina ja Venemaa Kaug-Ida. Eestis kasvatatakse kultuurtaimena.[2] Hiina meditsiinis kasutatakse teda ravimtaimena. Eestis rahvameditsiinis kasutamine ravimtaimena ei ole väga levinud.[3]
| Baikali tihashein | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Iminõgeselaadsed Lamiales |
| Sugukond |
Huulõielised Lamiaceae |
| Perekond |
Tihashein Scutellaria |
| Liik |
Baikali tihashein |
| Binaarne nimetus | |
|
Scutellaria baicalensis Georgi | |
Botaaniline kirjeldus muuda
Puhmjalt kasvaval baikali tihasheina 15–35 cm kõrgusel püsikul on kandilised, mitmeharulised, purpurse tooniga varred, mis kasvavad algul maad mööda, hiljem tõusevad aga püsti.[1] Varrel vastakuti asetsevad 4 cm pikkused karvased lehed on lühikeste rootsudega ovaal-lantsetjad või lineaalsed, alt vähe märgatavate tumedate näärmetäppidega. Lühike, mitmeharuline risoom läheb taime vananedes üle lihavaks sammasjuureks. Õisikud on karvased, neis on 2,5 cm pikkused õied, mis on kõik suunatud ühele poole. Õietupp väike, 3-4 mm pikk, kellukakujuline, kahe huulega (ülemine kiivritaoline), violetne, reeglina tihedakarvane. Õiekroon tume-sinakaslilla, kahehuuleline. Õitseb juunist septembrini.[2] Vili musta värvi pähklike, pealt kaetud väikeste ogadega.[4]
Levila muuda
Baikali tihashein on levinud Mongoolias, Põhja-Hiinas ja Venemaal Kaug-Idas ning kasvab kivistel aladel. Eestis kasvatatakse teda ilutaimena.[5] Kasvukohaks sobib päikseline, parajalt viljakas, veidi kruusane, vett läbilaskev, neutraalne kuni leeliseline pinnas. Talveks on soovitatav kergelt kinni katta.[2]
Droog muuda
Baikali tihasheina puhul kasutatakse droogiks juurt (kuni 15 cm pikkused juured ning kuni 3 cm jämedused risoomitükid), mida kogutakse sügisel või kevadel 3-4-aastastelt taimedelt. Juured kaevatakse välja, lõigatakse ära taime maapealne osa, seejärel juur pestakse ja kuivatatakse. Juured on helepruuni värvusega, murrukohalt aga sidrunkollased. Droogile on iseloomulik nõrk lõhn ja mõrkjas maitse.[5] Kuivatatakse hästi tuulutatavas ruumis ja juuri sageli ümber pöörates. Kui kuivatada kuivatis, siis temperatuur ei tohiks olla üle 40 °C. Juuretinktuuri tegemiseks valatakse 40 g kuivadele peenestatud juurtele 200 ml 70-protsendllist etanooli vesilahust (piiritust) ning lastakse tõmmata tihedalt suletud nõus 15 päeva, segu iga päev loksutades. Pärast tõmbamist segu kurnatakse. Juurte vesitõmmise valmistamiseks kuumutatakse kuivatatud ja peenestatud juuri vees 50 °C juures 30 minutit vahekorras 1 osa taimi : 5–10 osa vett.[6]
Keemiline koostis muuda
Baikali tihasheina juured sisaldavad flavonoide skutellariini ja baikaliini, mis on flavonoidide skutellareiin ja baikaleiin glükuroonhappeestrid. Lisaks sellele leidub droogis ka tanniine (pürokatehhiini derivaadid) ja vaiku.[5]
Kasutamine muuda
Kasutamine meditsiinis muuda
Baikali tihasheina on idamaades kasutatud enam kui 2000 aastat. Hiinas on baikali tihasheina kirjalikult mainitud juba Ida-Hani dünastia ajal (25–220 pKr). Tema droogi nimetus Hiina meditsiinis on Huang-Qin ja seda kasutati kõhulahtisuse, düsenteeria, kõrgvererõhktõve, unetuse, põletiku ja kopsupõletiku ravimiseks. Praeguseks on tõestatud, et tihasheina droogis sisalduvad flavonoidid nagu baikaliin ja tema aglükoonid skutellaeriin ja baikaleiin toimivad antimikroobselt, omavad antioksüdatiivset toimet, on tsütotoksilised teatud tüüpi inimese kasvajarakkudele. Teaduslikult on hiirkatsetega tõestatud tihasheina droogis sisalduva baikaliini kaitsev toime maksa ja närvirakkudele. Tihashein on peamine komponent tänapäeval kasutuses oleva taimse preparaadi Shosaikoto (SST) koostises, millega ravitakse nii hepatiiti kui ka maksafibroosi ja maksavähki. Ravimõju seisneb droogis sisalduva baikaliini kaitsvas toimes maksarakkudele.[3]
On näidatud veel, et tihasheina juure vesitõmmis omab seenevastast toimet (näiteks kandidooside raviks) ja baikaliin, mis on puhastatud välja tihasheina juureekstraktist, omab loodusliku antibakteriaalset toimet toiduga levivate patogeenide vastu (Salmonella, Staphylococcus).[3]
Tihasheinal teatakse olevat ka palavikku alandavat, spasme lõõgastavat, kootavat, uriinieritust soodustavat, röga lahtistavat, vere hüübimist kiirendavat toimet, kuid need toimed pole teaduslikult tõestatud.[1]
Rahvameditsiinis hinnataksegi Baikali tihasheina juurt eelkõige tema põletikuvastaste omaduste tõttu; liiki võib kasutada seedetrakti põletike, aga ka allergiliste haiguste, näiteks heinanohu korral, või siis nahaärrituste, muuhulgas ekseemide ja nõgestõve raviks. Peale selle peetakse taime heaks vereringet parandavaks vahendiks.[7]
Kasutamine aianduses muuda
Metsikut taime meenutav püsik sobib hästi aasale, kust mesilased mett koguvad, kuid ka peenra eesserva ja loodusliku kujundusega püsikpeenrasse. Arvestada 1 m2 kohta 16 taime.[2]
Vastunäidustused muuda
Rinnaga toitmine ja rasedus. Tasub vältida madala vererõhu korral. Võib mõjutada vererõhku langetavate ravimite ja rahustite toimet.[1]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Ain Raal (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 831.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Andreas Barlage, Frank M. von Berger (2012). Suur püsikuraamat 1800 püsilille, ilukõrrelist ja sõnajalga. Tallinn: Varrak. Lk 250–251.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Kamal Patel. "Scutellaria baicalensis". Vaadatud 25.04.2018.
- ↑ "Baikali tihashein". Seemnemaailm. Originaali arhiivikoopia seisuga 25.04.2018. Vaadatud 25.04.2018.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Ain Raal (2010). Farmakognoosia: õpik kõrgkoolidele. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 200–201.
- ↑ Tatjana Gorbunova (1997). Südame- ja veresoonehaiguste ravimine taimede abil.
- ↑ Toomas Kukk (2010). 101 Eesti lille. Varrak. Lk 174-175.