Kandidoos

Kandidoosiks (ladina keeles candidosis) nimetatakse mitmete Candida perekonna seeneliikide esile kutsutud patoloogilisi muutusi ehk mükoose vastuvõtlikes organismides. Kandidoos ehk kandidomükoos on humaan- ja veterinaarmeditsiinis ka diagnoositav haigus.

Kandidoosidele on vastuvõtlikud lisaks inimesele ka loomad, näiteks veised, hobused, sead, kassid, koerad.

Candida meditsiiniline olulisus

 Pikemalt artiklis Candida

Candida pärmseente perekonda liigitatakse 150–200 sugutult paljunevat seeneliiki. Mitmed Candida perekonna seeneliigid on meditsiiniliselt olulised, kuna võivad vastuvõtlikel inimestel (haiged või immuunpuudulikud) oportunistlikke pärmseenhaigusi tekitada, nii elutseb Candida albicans mullapinnas, lindudes, taimedes ja imetajates.

Candida perekonna 150–200 liigist on inimestel kandidoose põhjustavateks seenteks Candida albicans, Candida glabrata, Candida tropicalis, Candida parapsilosis, Candida krusei, Candida guilliermondii, Candida lusitaniae, Candida dubliniensis, Candida pelliculosa, Candida kefyr, Candida lipolytica, Candida famata, Candida inconspicua, Candida rugosa, Candida norvegensis ja Candida auris.

Haigused seenekoloonia paikme järgi

• naha pärmseentõbi;
• Candida perekonna seente tekitatud südamesisekesta põletik – candidosis endocardialis;
• krooniline mükokutaanne kandidoos ehk krooniline naha, limaskestade ja küünte pärmseentõbi – candidosis mucocutanea chronica;
• soor – candidosis oralis;
• generaliseerunud kandidoos – candidosis systemica.

Candida albicans'i kandidoos

Inimestel kuulub Candida albicans suuõõne, soolestiku, naha ja tupe mikrofloorasse ning võib eri tegurite, nagu antibiootikumide ja suukaudsete rasestumisvastaste tablettide manustamine toimel kandidoose põhjustada. Erilist muret valmistab patsientide nakatumine haiglas kokkupuutel toidu või meditsiinitarvete ja/või haiglapersonaliga (suurem osa nakatumistest toimub kateetrite vahendusel), aga ka mitmete seenekolooniate resistentsus seenevastate ainete suhtes.

Candida auris'e kandidoos

Põhjust, miks seene ja peremeesorganismi kooseluvorm muutub kommensalismist organismi koloniseerimiseni, pole teada. Candida auris't peetakse oportunistlikuks pärmseenhaiguse tekitajaks peamiselt haiglaruumides viibivatel erinevas vanuses inimestel (vastsündinutest vanuriteni) – sattudes vereringesse, võib seen tekitada kandideemiat mitmes elundis, nagu süda, kopsud, põrn, maks, nahal aga nahapärmseentõbe, ka generaliseerunud kandidoosi (candidosis systemica). Nosokomiaalse fungeemia korral peetakse elumusprognoosi halvaks.

Candida auris'e kandideemia riskiteguriteks haiglapatsientidel on operatsioonid, pikaleveninud intensiivravil viibimine, rasked põletushaavad, elundisiirdamise operatsioonid, sondiga toitmine, kateetrid, antineoplastiline keemiaravi ja varasem laiatoimeliste antibiootikumide manustamine ning haige seisund või ka ravi, mille eesmärgiks on immunosupressiooni esile kutsumine.

Candida auris levib valdavalt haiglanakkusena, mille suremust peetakse kõrgeks (ligi 60%). Candida auris't on leitud Jaapani, India, Pakistani, Lõuna-Aafrika, Venezuela, Inglismaa, Kanada, Iisraeli, Keenia, Norra, Hispaania, Lõuna-Korea, Saksamaa, Ameerika Ühendriikide ja veel mitme riigi haiglapatsientidel.

Esimeseks Candida auris'e kandidoosipuhanguks Euroopas on teadaolevalt Londonis Royal Brompton Hospitalis toimunud haiguspuhang.

Candida auris kasvab ka mitmete seenevastaste ainete, nagu mikafungiini manustamisel. Lisaks mikafungiinile on Candida auris muutunud resistentseks flukonasoolile ja ei ole enam eriti vastuvõtlik ka mitmetele teistele seenevastatele ainetele, nagu asoolidele ja ehhinokandiinidele.

Kirjandus

• "Meditsiinisõnastik", lk 327, Medicina, 2004