Ava peamenüü

Australopithecus africanus oli inimlane, kes elas 3,5...2,5 miljonit aastat tagasi Lõuna-Aafrikas. Tema kolju maht oli ligi 500 cm³. See on šimpansi omast veidi suurem, kuid kolju ehitus lubab oletada, et tema peaaju kõnekeskus ei olnud artikuleeritud kõne jaoks piisavalt arenenud.

Australopithecus africanus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Esikloomalised Primates
Sugukond Inimlased Hominidae
Alamsugukond Homininae
Triibus Hominini
Alamtriibus Hominina
PerekondAustralopiteekus Australopithecus
Liik Australopithecus africanus
Binaarne nimetus
Australopithecus africanus
R. A. Dart, 1925
Sünonüümid
  • Plesianthropus transvaalensis
  • Australopithecus prometheus
  • Australopithecus transvaalensis
  • Meganthropus africanus
  • Paraustralopithecus aethiopicus
Australopithecus africanus
Australopithecus africanus

Australopithecus africanus on liik väljasurnud perekonnast australopiteekus. Fossiilid, mida peetakse sellesse liiki kuuluvateks, pärinevad enamasti 3 kuni 2,5 miljoni aasta vanustest leiukihtidest Lõuna-Aafrika Vabariigis; mõned on siiski mõnevõrra vanemad, teised mõnevõrra nooremad.[1]

Pole selge, millistest eellasliikidest Australopithecus africanus pärineb ja kui lähedal on ta inimese vahetutele esivanematele. Seda liiki nimetatakse sageli vastandina "robustsele australopiteegile" (Paranthropus robustus) "gratsiilseks australopiteekuseks".

Nomenklatuur ja süstemaatikaRedigeeri

Australopithecus africanus on australopiteekuse perekonna tüüpliik.

Australopithecus on tehissõna, mis on kokku pandud ladina sõnast australis 'lõunapoolne' ja vanakreeka sõnast πίθηκος 'ahv'. Liigiepiteet africanus viitab leiukohale Aafrikas.

KehaehitusRedigeeri

 
Ülalõualuu Sts 52a koos lisatud alalõualuuga

Ainult Lõuna-Aafrika Vabariigist avastatud Australopithecus africanus '​e koljupõhimiku auk, läbi mille aju kõige tagumine osa ulatub seljaaju alguseni, asetseb kolju all, massikeskme läheduses. Sellest võib järeldada, et Australopithecus africanus oskas püsti kõndida.[2] Kuid Australopithecus africanus '​ olid veel suhteliselt pikad käed, nii et tema kõnnak võis olla võrreldav tänapäeva paavianide omaga, kuigi küllap ta kõndis sagedamini püsti kui paavianid.[3] Suhteliselt rikkalikest luuleidudest on seetõttu saadud järeldada, et selle liigi isendid olid sagedamini puu otsas püsti kui teised australopiteekused. Australopithecus africanus '​el olid ka suhteliselt suured purihambad, tema kolju nägi seetõttu välja suhteliselt ahvisarnane.[1] Silmahambad aga on oluliselt väiksemad kui fossiilsetel ja retsentsetel ahvidel.

Ajumahuks antakse erialakirjanduses 400–500 cm³, mis vastab ligikaudu šimpansi ajumahule. Täiskasvanud isendite kehapikkuseks hinnatakse umbes 1,10 kuni 1,40 m ja kehakaaluks 30 kuni 60 kg, kusjuures isased olid tunduvalt suuremad kui emased.

Üks vanemaid inimesesarnaseid anatoomilisi tunnuseid on alasi kuju keskkõrvas, mis on tõendatud juba Australopithecus africanus '​el (fossiilil Stw 255 Sterkfonteinist) ja Paranthropus robustus '​el ning erines oletatavasti juba nende viimasel ühisel esivanemal šimpansi alasi kujust.[4]

ElupaikRedigeeri

Kaasleiud viitavad sellele, et Australopithecus africanus – nagu teisedki australopiteegid – eelistasid metsaseid elupaiku, mis läksid üle savannideks, ning hoidusid jõgede ja järvede laiade kaldavööndite lähedusse.[5]

Toitumine ja eluviisRedigeeri

 
Hammas STS 1881 Sterkfonteinist (Lõuna-Aafrika Vabariik)

Inimesega võrreldes suhteliselt suuri purihambaid tõlgendatakse kohastumisena suhteliselt kõva taimtoiduga, mille seas vähemalt aeg-ajalt olid kõva koorega seemned.[6] Nii näitas fossiilide Sts 5 ja Sts 52 a (hästi säilinud ülalõualuu) arvutianalüüs, et hambad ja näoluud talusid suurt rõhku, nagu tänapäeval elaval jaava makaagilgi.[7]

Australopithecus africanus '​e hammastiku järgi on näidatud, et ta sai üle 50 protsendi kaloritest C3-taimedest ning tema ülejäänud toidust moodustasid suure osa C4-taimed.[8] Seda peamiselt lehtedest, viljadest ja seemnetest koosnevat toitu täiendas – võib-olla sõltuvalt aastaajast – liha;[9] selline loom- ja taimtoidu kombineerimine eristas Australopithecus africanus '​t oletatavasti nii Paranthropus robustus '​, kes oli oluliselt tugevamini kõvale taimtoidule spetsialiseerunud, kui ka inimese perekonna varajastest esindajatest, kes sõid rohkem liha.

Kivist tööriistu pole kihtidest, kust on leitud Australopithecus africanus '​e fossiile, avastatud.[10]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Bernard Wood, Nicholas Lonergan. The hominin fossil record: taxa, grades and clades. – Journal of Anatomy, 2008, kd212, nr 4, 2008, lk 358–359. Veebis
  2. Raymond A. Dart. Australopithecus africanus: The man-ape of South Africa. – Nature, kd 115, 1925, lk 195–199 (veebis))
  3. Steve Jones jt. The Cambridge Encyclopedia of Human Evolution, Cambridge University Press, Cambridge 1992, lk 237
  4. Rolf M. Quam jt. Early hominin auditory ossicles from South Africa. – PNAS, veebis avaldatud 13. mail 2013. Veebis.
  5. Friedemann Schrenk, Timothy G. Bromage. Adams Eltern. Expeditionen in die Welt der Frühmenschen, C. H. Beck, München 2002, lk 196
  6. Robert S. Scott jt. Dental microwear texture analysis shows within-species diet variability in fossil hominins. – Nature, 2005, kd 436, lk 693–695. Resümee.
  7. David S. Strait jt. The feeding biomechanics and dietary ecology of Australopithecus africanus.PNAS, 2009, kd 106, nr 7, lk 2124–2129. Veebis.
    Können Sie eine Nuss aufbeißen?, idw-online, 2. veebruar 2009.
  8. Peter S. Ungar, Matt Sponheimer. The Diets of Early Hominins. – Science, 2011, kd 334, nr 6053, 2011, lk 190–193. Resümee.
  9. Vincent Balter jt. Evidence for dietary change but not landscape use in South African early hominins. – Nature, 2012, kd 489, lk 558–560. Resümee.
    Early human ancestors had more variable diet. Scientists reconstruct dietary preferences of 3 groups of hominins in South Africa., eurekalert.org, 8. august 2012.
  10. G. J. Sawyer, Viktor Deak. Der lange Weg zum Menschen. Lebensbilder aus 7 Millionen Jahren Evolution, Spektrum Akademischer Verlag, Heidelberg 2008, lk 64.

VälislingidRedigeeri