Atlandi polaarhai
Atlandi polaarhai (Somniosus microcephalus) on polaarhailaste (Somniosidae) sugukonda kuuluv kõige põhjapoolsem ja kõige külmalembesem hailiik, kes on levinud Gröönimaa, Islandi, Kanada, USA, Taani, Saksamaa, Norra ja Venemaa vetes, mille temperatuurivahemik on 0,6–12 kraadi.
| Atlandi polaarhai | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Kõhrkalad Chondrichthyes |
| Selts |
Ogahailised Squaliformes |
| Sugukond |
Polaarhailised Somniosidae |
| Perekond |
Polaarhaid Somniosus |
| Liik |
Polaarhai |
| Binaarne nimetus | |
|
Somniosus microcephalus (Bloch & J. G. Schneider, 1801) | |
 Atlandi polaarhai levila | |
| Sünonüümid | |
| |
Atlandi polaarhai võib talvisel perioodil viibida kuni 2200 meetri sügavusel ning suvisel perioodil 180–550 meetri sügavusel.[2] See hailiik on vanima teadaoleva elueaga (300–500 aastat) selgroogne ning on üks suuremaid hailiike. Sügava elupaigaga kohanemiseks on atlandi polaarhai kudedes suur trimetüülamiini lämmastikoksiidi sisaldus, mis muudab atlandi polaarhai liha mürgiseks.
Kirjeldus muuda
Atlandi polaarhai on üks suuremaid hailiike ning kasvab tavaliselt 6,5 meetri pikkuseks ja kaalub umbkaudu 900 kilogrammi.[3] Enamik leitud haidest on olnud 2,4–4,8 meetri pikkused ja kaalunud kuni 400 kilogrammi.
Täiskasvanud hai võib olla üht või mitut värvi. Ta värvuseks võib olla hall, lilla, pruun või must. Lisaks võib nende keha külgedel esineda lillat tooni, valgeid laike või tumedaid triipe.[3]
Atlandi polaarhai on jässaka kehaehitusega, pisikeste silmadega, väga väikeste seljauimedega ning lühikese ja ümara koonuga. Emashaid on enamasti suuremad kui isashaid. Oma suure kehaehituse kohta on atlandi polaarhail küllaltki väikesed uimed, mis on võrdse suurusega, üsna painduvad ja asuvad hai keha tagaosas. Atlandi polaarhai uimed on asümmeetrilised, kuid tal puudub pärakuuim. Lühikese aja jooksul aitab neil kiiresti liikuda lühike ja lai tagauim.
Atlandi polaarhail on unikaalsed silmad – need on väikesed ning nende kohal ja taga on lõpused. Enamik selle liigi haisid on pimedad, sest nende silmadest ripuvad välja parasiidid. Neid roosakasvalgeid parasiite nimetatakse aerjalalisteks ja nad seovad end atlandi polaarhai silma sarvkestaga. Neil haidel on laitmatu lõhnataju. Tänu sellele ei ole atlandi polaarhail toidu leidmisega probleeme. Haid liiguvad aeglaselt mööda külma ookeani, otsides lõhna abil surnud loomi.[3]
Hambusus muuda
Atlandi polaarhai ülemised hambad erinevad täielikult alumistest hammastest. Ülemise lõualuu hambad, mida on atlandi polaarhail 48–52 tükki, on sihvakad, teravatipulised ja mitte väga suured. Vastupidi ülemise lõualuu hammastele on alumise lõualuu hambad, mida on hail samuti 48–52 tükki, oluliselt suuremad, laiemad ja tasasemad.[3] Suure saagi söömisel rakendab atlandi polaarhai enda lõualuu liikuvust. Ülemised hambad toimivad pidepunktina kui alumised hambad lõikavad saagist suuri tükke, mis toimub kiire ja lihtsa tapmise eesmärgil.
Eluviis muuda
Toitumine muuda
Atlandi polaarhai on alfaröövloom, kes sööb enamasti kala, kuid neile sobib ka muu liha. Tegu pole toidu suhtes valiva loomaga. Eriti eelistavad nad narvallaste ja valgevaalade korjuste maitset. Lisaks sellele söövad atlandi polaarhaid väiksemaid haisid, angerjaid, raisid, heeringaid, kalmaare, meduuse, merisiilikuid, koorikloomasid, meritigusid, lestasid, merelinde, merikarpe, turskasid, hülgeid, merilõvisid ja lõhesid. Mõnikord esineb polaarhail ka kannibalismi. Nende puhul pole kunagi täheldatud jahipidamist, vaid pigem söövad nad seda, mis ette juhtub. Atlandi polaarhaide kõhust on leitud hüljeste, hobuste, jääkarude, hiirte, põtrade ja põhjapõtrade (ühel juhul ka terve põhjapõdra keha) jäänuseid.[3][4]
Atlandi polaarhaid on tuntud kui raipesööjad ja nad on kiindunud roiskunud liha lõhna. Neid on nähtud sageli kalapaatide ümber tiirlemas. Antud haile poleks probleem rünnata ujuvaid inimesi randades, kuid sellise juhtumi tõenäosus on väike ja selle liigi haid on teadaolevalt rünnanud ainult ühte inimest. On üks juhtum, kus atlandi polaarhai kinni püüdmisel leiti ta kõhust inimese jalg. Lugu oli küll aruandes kirjas, kuid seda ei hakatud uurima.[5]
Kui polaarhaid jahivad jää all jääkülmas vees, siis toimub toiduotsing peaaegu täielikus pimeduses. Kuigi neil puudub nägemine parasiitide tõttu, siis nägemise ja valguse puudumine ei mängi nende jaoks suurt rolli.[3]
Käitumine muuda
Atlandi polaarhaidel on kõikide kalaliikide seas väikseim ujumiskiirus ja sabalöögi sagedus, mis on vastavuses nende aeglase ainevahetusega ja pikaealisusega. Haid ujuvad rahulikult 1,22 kilomeetrit tunnis, kusjuures kiireim kiirus ulatub ainult 2,6 kilomeetrini tunnis. Kuna polaarhaide tippkiirus on vaid pool nende toidulaual oleva tavalise loivalise kiirusest, ei suuda bioloogid mõista, kuidas suudavad haid jahtida neist kiiremaid loivalisi. On hüpotees, et haid ründavad loivalisi siis, kui loivalised magavad. Atlandi polaarhaid asuvad ümber igal aastal pigem sügavuse ja temperatuuri kui kauguse järgi, kuigi on täheldatud ka neid, kes asuvad ümber kauguse järgi. Talve saabudes kogunevad haid soojematele madalikele (kuni 80 kraadi põhja poole), kuid suvel rändavad eraldi sügavikesse või veel kaugemale lõunasse. Atlandi polaarhaid on sageli koloniseeritud aerjalaliste Ommatokoita elongata järgi, kes kinnituvad hai silmadele. On spekuleeritud, et aerjalalised helendavad ja seeläbi meelitavad saaki haidega mutualistlikesse suhetesse, kuid seda hüpoteesi ei ole kinnitatud. Otsides eelistatud külma vett (−0,6–12 kraadi), hõivab atlandi polaarhai tavaliselt sellise keskkonna, mis sarnaneb enim väga sügava vee keskkonnaga.
Pikaealisus muuda
Polaarhai on maailma pikima elueaga selgroogne, elades minimaalselt 272-aastaseks, kuid ilmselt elab kauemgi. Hai eeldused pikaks elueaks on kohastumus külma veega Põhja-Atlandi ookeanis, puberteet saab alguse alles pärast 100. eluaastat, harv südamelöökide arv, tugev immuunsus ja vähene liikumine. Suguküpseks saamine vanuses 100–170 tagab polaarhaidel edasi lükata puberteediga seotud protsesse, mis pikendab omakorda eluiga. Surmale lähenemist pikendab ka fakt, et ühe atlandi polaarhai süda lööb ainult korra iga 12 sekundi tagant, samas kui inimese süda lööb üks kord sekundis. Selline füsioloogiline käitumine tagab vähese südame ja vereringeelundkonna kulutuse. Haigusi aitab eemale hoida eriline ensüüm, millest tuleneb tugev immuunsüsteem. Eriliseks ensüümiks on lüsosüüm, mis surub maha nii bakterirünnakud kui ka tõenäoliselt vähi. Suurt rolli mängivad veel aeglane ainevahetus ja lihaste töö.[6]
Paljunemine muuda
Atlandi polaarhaide paljunemise kohta pole palju informatsiooni, kuid neil esineb vivipaarne paljunemisviis ja on võimelised saama ühes pesakonnas kuni 10 järglast.[7] Suguküpseks saavad polaarhaid umbes 100–170-aastaselt ja olles vähemalt neli meetrit pikk, mille järel nad saavad paarituda.[6]
Ohud muuda
Kõige suuremateks ohtudeks on polaarhaile ülepüük ja nende püüdmine maksaõli kättesaamise eesmärgil. Polaarhaid on olnud sajandeid skandinaavlaste, eskimote ja gröönlaste toidulaual. Kõige varasemad teated nende püügist on 14. sajandist Islandilt ja 13. sajandist Norrast. Nimetatud hai püügi populaarsus kestis veel 20. sajandi keskpaigani. Atlandi polaarhai maksaõli oli populaarne mitu sajandit Mandri-Euroopas, mida imporditi Skandinaavia maadest. Ühe maksaõli tünni valmistamiseks oli vaja poolteist tünni toorest maksa. Maksaõli menukus tõusis 17. ja 18. sajandil, kui Euroopa elanike nõudlus maksaõli järgi suurenes. 1818. aastal eksporditi 2025 tünni maksaõli, kuid 1867. aastal juba 13 000 tünni. Õli eksport vähenes 20. sajandi alguses, kuid Gröönimaal püüti atlandi polaarhaid veel 1948. aastani, Islandil lõpetati püük umbes 1930-ndatel. 1867. aastal oli polaarhai püügiarvuks hinnatud umbes 47 000 isendit, keda töödeldi maksaõli saamiseks ja 1868.–1900. aastate püügiarvud isendite kohta jäid 1200 – 38 500 vahele. Tänapäeval püütakse atlandi polaarhaid kindlal eesmärgil ainult Islandil, kus nende liha kasutatakse rahvustoiduks hákarl. Polaarhai kudesid ja luid on veel kasutatud nugade ja raamatuköite valmistamiseks. Lisaks kasutatakse atlandi poolarhai liha värskelt ja kuivatatuna inimeste enda toiduna ja koeratoiduna. Liha on mürgine värskena, välja arvatud juhul kui seda on korralikult pestud. Eskimod kasutasid atlandi polaarhai nahka saabaste valmistamiseks ja teravaid alumisi hambaid nugade tegemiseks. Atlandi polaarhaid püütakse enamasti konksudega, õngedega, lõksudega või püüniste abil.[8][9]
Inuittide legendid muuda
Atlandi polaarhai mürgise liha suur karbamiidi sisaldus pani aluse inuittide legendile Skalugsuakile, kelleks oli esimene atlandi polaarhai. Legendi järgi pesi vana naine oma juukseid uriiniga ning kuivatas neid riidega. Riie lendas ookeanisse, et saada Skalugsuakiks. Teine legend räägib tüdrukust, kelle isa lõikas tüdruku sõrmed maha teda uputades ning iga sõrm muutus merekoletiseks, sealhulgas Skalugsuakiks. Atlandi hai mängib rolli Kanada, Ida-Arktika ja Gröönimaa inuittide kosmoloogias. Inuit Igloolik usub, et Atlandi polaarhaid elavad merejumalanna Sedna uriinipotis ning seetõttu on nende lihal uriinilõhnaga sarnanev lõhn, mis on abiks šamaanidele.
Viited muuda
- ↑ Kyne, P.M.; Sherrill-Mix, S.A. & Burgess, G.H. (2006). "Somniosus microcephalus". Rahvusvahelise Looduskaitseliidu punane nimestik. IUCN. 2006: e.T60213A12321694. DOI:10.2305/IUCN.UK.2006.RLTS.T60213A12321694.en. Vaadatud 25. detsembril 2017.
- ↑ Kalapeedia, Atlandi polaarhai (Somniosus microcephalus)
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Sharksider, M, Rogers. The Greenland Shark
- ↑ Marinebio, Greenland Sharks, Somniosus microcephalus
- ↑ Floridamuseum, Greenland Shark
- ↑ 6,0 6,1 Imeline Teadus, Loomad veavad surma ninapidi
- ↑ The laboratory of Steven E. Campana, Greenland Shark
- ↑ Food and Agriculture Organization of the United Nations, Somniosus microcephalus (Bloch & Schneider, 1801)
- ↑ Researchgate, Biology of the Greenland shark Somniosus microcephalus
Välislingid muuda
Atlandi polaarhai – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
