Merisiilikud
|
See artikkel räägib klassist; perekonna kohta vaata artiklit Merisiilik. |
Merisiilikud (Echinoidea) on väikesed okkalised mere-elulised loomad, kes moodustavad klassi okasnahksete hõimkonna vallasokasnahksete alamhõimkonnas.[1]
| Merisiilikud | |
|---|---|
 Strongylocentrotus purpuratus akvaariumis | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Okasnahksed Echinodermata |
| Alamhõimkond |
Vallasokasnahksed Eleutherozoa |
| Klass |
Merisiilikud Echinoidea Leske, 1778 |
Nüüdisaegseid merisiilikuid tuntakse üle kaheksasaja liigi, mis jaotuvad 9 seltsi. Nad ühendatakse kahte alamklassi: korrassiilikud (Regularia) ja ebakorrassiilikud (Irregularia). [1]
Merisiilikute ümmargune keha on kaetud arvukate okastega, mis mõnikord on mürgised. Nende keha pikkus on 3–10 cm. Neil on kadunud mitmele okasnahksete rühmale iseloomulikud kiired. Enamiku merisiilikute okaste pikkus on 1–3 cm, läbimõõt 1–2 mm. Mõne liigi, näiteks Diadema antillarumi okkad on kuni 20 cm pikad. Nad liiguvad hiljuse- ehk ambulakraaljalakeste abil.
Merisiilikud elavad merepõhjas. Korrassiilikud elutsevad sagedamini kaljudel, kividel, korallrahudel ja üldse kõval pinnal, aga ebakorrassiilikud eelistavad pehmet põhja, millesse saab kaevuda. [1]
Merisiilikud kulgevad hiljusejalakeste ja okaste abil. Püstseinu mööda ronivad nad üksnes hiljusejalakeste abil, aga rõhtpindu mööda suudavad liikuda oma okastel nagu kõmpidel. Okaste abil liiguvad nad märksa kiiremini: Ventrostephanus longispintus liigub oma pikkadel okastel astudes 150–200 cm minutis, aga täpiline kuhiksiilik Arbacia punctulata hiljusejalakeste abil kõigest 2 cm minutis ja kui ta väga ruttab, siis mitte rohkem kui 4 cm minutis. Perekonna merisiilik liigid roomavad hiljusejalakestel pisut kiiremini, isegi 15 cm minutis. [1]
Aeglase liikumise tõttu on merisiilikutel raske saaki püüda. Isegi teod, kui nad on merisiiliku avastanud, suudavad end põgenedes päästa [2].
Sigimine ja areng
muudaMerisiilikud on lahksoolised. Nende vastset nimetatakse ehhinopluuteuseks. Emasloomad on väga viljakad, tootes sigimisperioodi jooksul ligi 20 miljonit munarakku. Merisiiliku kasv on väga aeglane, kuid suguküpseks võivad nad saada juba 1-aastaselt.
Tööndus
muudaMitmeid merisiilikute liike (nt söödav merisiilik (Echinus esculentus)) kasutavad inimesed toiduks. Nende tööndus on levinud eriti Uus-Meremaa, Vahemere ja Ameerika rannikul.
Merisiilik Läänemeres
muudaAlates 2018. aastast on merisiilikuid leitud Taani randadest. 2022. aastal avastati merisiilik ka Eestis Pirita rannas. Kuid teadlased ei pea tõenäoliseks, et see oli elus isend, kuna loom vajab suurema soolsusega vett. Seepärast peetakse võimalikuks, et loom sattus randa mõnelt laevalt.[3][4]
Süstemaatika
muuda- alamklass Perischoechinoidea
- selts Cidaroida
- alamklass Euechinoidea
- ülemselts Atelostomata
- selts Cassiduloida
- selts Spatangoida
- ülemselts Diadematacea
- selts Diadematoida
- selts Echinothurioida
- selts Pedinoida
- ülemselts Echinacea
- selts Arbacioida
- selts Echinoida
- selts Phymosomatoida
- selts Salenioida
- selts Temnopleuroida
- ülemselts Gnathostomata
- selts Clypeasteroida
- selts Holectypoida
- ülemselts Atelostomata
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "Loomade elu", 2. kd., lk. 203
- ↑ "Loomade elu", 2. kd., lk. 198
- ↑ "Pirita rannas astus inimene jalga merisiiliku". ERR. 1. juuli 2022. Vaadatud 1. juulil 2022.
- ↑ Koch, Mirjam (1. juuli 2022). "Teadlased ei pea elus merisiiliku sattumist Pirita randa tõenäoliseks". ERR. Vaadatud 2. juulil 2022.
Välislingid
muuda- Piret Pappel: "Merisiiliku keha töötab suure silmana" Novaator, 1. juuli 2011