Arps von Arpshofen

Arpshofeni suguvõsa vabahärravapp

Arpshofen, varem Arps (vene keeles Арпс фон Арпсгофен) oli Hamburgist pärit baltisaksa kaupmehe- ja aadlisuguvõsa.

AjaluguRedigeeri

Arpsid olid XVII sajandil Hamburgi kodanikud ja kaupmehed. Hiernonymus Arps (suri 1691) rändas XVII sajandi keskpaiku Eestimaale ja sai 1667. aastal Tallinna kodanikuks. Tema poeg kaupmees Gert Hinrich Arps (1678−1746/1753) viis suguvõsa kaubakoja üle Narva; 1711. aastal valiti ta seal raehärraks ning 1731. aastal kommerts- ja politseibürgermeistriks. Viimase pojapoeg Karl Georg Arps (1742−1804) omandas 17. (ukj 28. juulil) 1791. aastal Püha Rooma keisrilt vabahärra tiitli ja sai perekonnanimeks von Arpshofen. Ta soetas Alutagusel märkimisväärse mõisavalduse, samuti kuulus talle Liivimaal Sangaste mõis. Ta immatrikuleeriti 1803. aastal Eestimaa rüütelkonna matriklisse. 1805. aastal võeti tema pärijad ka Liivimaa rüütelkonna matriklisse. Suguvõsa suri meesliinis välja XX sajandil.

Suguvõsa liikmeidRedigeeri

 
Laagna mõis. Suguvõsa valduses 1794−1856

Arpshofeni suguvõsa mõisavaldusedRedigeeri

  • Eestimaa:
    • Auvere (Ampfer) (1790−1824, pandivaldus), Erra (Erras) (1831−1840), Hermamäe (Hermannsberg) (1791−1794 pandi-, 1794−1912 pärusvaldus), Kõrvetaguse (Körwentack) (enne 1720−pärast 1726), Laagna (Lagena) (1791−1794 pandi-, 1794−1856 pärusvaldus), Mustajõe (Mustajöggi) (1791−1794 pandi-, 1794−1856 pärusvaldus), Riigi (Wasahof) (1791−1794 pandi-, 1794−1908 pärusvaldus; a-st 1881 poolmõis, liideti 1908 Hermamäe mõisaga), Vaivara (Waiwara) (1793−1849)
  • Ingerimaa:
    • Renka (XVIII sajandil)
  • Liivimaa eesti distrikt:
    • Kaagjärve (Kawershof) (1797−1798, pandivaldus), Sangaste (Sagnitz) (1797−1808, pandivaldus)

ViitedRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • Adelheim, Georg. Revaler Ahnentafeln. Tallinn: F. Wassermann, 1935. Lk 1-5.
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 120.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 282-285 [1].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Neue Folge. Bd VII. Hamburg: 2017. Lk 1-11.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd I. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1972. Lk 127.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Freiherrliche Häuser B. Bd V. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1970. Lk 22-25.

VälislingidRedigeeri