An Essay on Free Will

"An Essay on Free Will" ("Essee vabast tahtest") on Peter van Inwageni filosoofiline raamat, mis ilmus Oxfordis Clarendon Pressi väljaandel 1983.

Autor jõuab järeldusele, et vastupidi üldtunnustatud seisukohale ei ole vaba tahe ja determinism ühitatavad (inkompatibilism).

Kokkuvõte

Eessõna

Olemasolevas kirjanduses ei arutata adekvaatselt järgmist argumenti: "Kui determinism on tõene, siis meie teod on loodusseaduste ja kauge mineviku sündmuste järelmid. Aga meist ei sõltu, mis toimus enne meie sündi, ja meist ei sõltu ka see, millised on loodusseadused. Sellepärast nende asjade järelmid (sealhulgas meie olevikuteod) ei sõltu meist." Raamat kaitseb seda argumenti ja uurib selle järelmeid. Richard Taylori raamatust "Action and Purpose" pärineb "pilt" inimestest, millest osaliselt pärinevad autori kõige põhilisemad veendumused vaba tahte kohta.

Peatükk I. Probleemid ja kuidas nendele läheneda

Ei ole ühtainust filosoofilist vaba tahte probleemi, vaid palju filosoofilisi probleeme vaba tahte probleeme. Autor väidab, et ta lahendab "fatalismi" ehk kontingentsete tulevikusündmuste probleemi.

Vaba tahte ja determinismi probleemi on raske rahuldavalt sõnastada. Varem küsiti, kas inimese tahe on vaba või kas inimese tegusid valitseb range põhjuslik paratamatus. Aga see sõnastus eeldab, et vaba tahe ja determinism on ühitamatud, millega paljud tänapäeva filosoofid ei nõustu. Paljud filosoofid leiavad koguni, et vabast tahtest järeldub determinism. Peaaegu kogu väärtuslik kirjandus vaba tahte ja determinismi probleemist Thomas Hobbesist saadik on rääkinud sellest eeldusest. Seetõttu sõnastab autor probleemi sellest lähtuvalt, jagades selle ühitatavuse probleemiks ja traditsiooniliseks probleemiks (kas meil on vaba tahe). Kui vaba tahe ja determinism on ühitatavad, siis traditsioonilist probleemi ei ole. Raamatus väidetakse, et ühitatavuse probleemi õigest lahendusest ei järeldu traditsioonilise probleemi mitteolemasolu.

Determinism on tees, et minevik determineerib ainsa tuleviku. Eeldatavalt on igal hetkel palju võimalikke (kujutletavaid, kooskõlaliselt kirjeldatavaid) tulevikke. Kuid paljud neist on füüsiliselt võimatud. See ei tähenda loodusseaduste vastasust, vaid see võimatus tuleneb loodusseadustest koos minevikuga. Determinism tähendab, et igal hetkel on ainult üks füüsiliselt võimalik tulevik. Kui neid on rohkem kui üks, siis kehtib indeterminism. Determinism erineb üleüldise põhjuslikkuse printsiibist, s.o teesist, et igal sündmusel (või faktil, muutusel või asjade seisul) on põhjus. Pole ilmne, kuidas need on ilmne, kuidas need on omavahel seotud. Autor kahtleb, kas põhjuslikkuse printsiibist järeldub determinism. Tuletamiseks on tarvis vähemalt kolme eeldust: 1) sündmuse (jne) põhjus on alati sündmus, mitte substants või kontinuant (näiteks inimene); 2) kui üks sündmus on teise põhjus, siis see tegi teise sündmuse põhjuslikult paratamatuks (see ei oleks saanud juhtumata jääda); 3) igal sündmuste ahelal, millel pole esimest liiget, on igast hetkest varasem liige. Kui eeldus 1) ei pea paika (põhjus on näiteks inimene), siis determinism ei kehti. Kui oletada, et eeldus 1) kehtib ja eeldus 2) mitte (põhjus kutsub tagajärje esile, kuid ei tee seda paratamatuks), siis determinism ei kehti. Kui eeldused 1) ja 2) kehtivad ja eeldus 3) mitte, siis determinism ei pruugi kehtida, sest kogu lõpmatu sündmuste ahel võib toimuda mingist hetkest hiljem. Autor kahtleb, kas kõik need eeldused on tõesed, eriti kahtleb ta eelduses 2); seega ta kahtlen selles, et üleüldisest põhjuslikkusest järeldub determinism. Kas aga determinismist järeldub üleüldine põhjuslikkus? Kas ei või olla mineviku ja loodusseaduste tõttu vältimatut sündmust, mida ei põhjusta varasemad sündmused? Tõenäoliselt tundub see järeldumine enesestmõistetavana ainult teatud põhjuslikkuse pildi tõttu. Mis puutub loodusseaduse mõistesse, siis autor nõuab, et loodusseadus oleks defineeritud nii, et i) fraas "on loodusseadus" on tõeline predikaat (omistab objektidele omaduse), mitte nagu "eksisteerib" Immanuel Kanti järgi ja "on hea" R. M. Hare'i järgi; ii) objektid, millel see omadus on, on tõeväärtuse kandjad, nii et seadus on kas tõene või väär; iii) see, kas mingi propositsioon on seadus, on objektiivne. On pakutud selle tarvilikke tingimusi, et mingi propositsioon on loodusseadus, näiteks tõesus, kontingentsus, mitte ühegi üksiku (kontingentse) indiviidi olemasolu järeldumine sellest, "oma kontrafaktuaalide toetamine", "subjunktiivsete konditsionaalide järeldamise õigustamine". Ent ka kõik koos ei ole piisav tingimus. Võtame näiteks propositsiooni, et kõigil inimestel, kellel on C-vitamiini puudus, tekib skorbuut. See propositsioon rahuldab neid tingimusi, aga vaevalt on ta sellepärast loodusseadus: on mõeldav, et C-vitamiini saaks asendada X-vitamiiniga, kuid kogu X-vitamiin on Marsil varakambris. Või kujutleme, et kui oleks toimunud teatud mutatsioon, siis mõnel inimesel ka ilma C-vitamiinita skorbuuti ei tekiks. Tundub ilmne, et meie loodusseaduse mõiste on niisugune, et sellistest juhuslikest asjaoludest ei sõltu, kas tegu on loodusseadusega. Piisavaid tingimusi pole teada peale selliste triviaalsete tingimuste, nagu näiteks nõue, et seadus oleks füüsiliselt paratamatu. Loodusseaduse mõisteta aga läbi ei saa, ja see mõiste on meil olemas, kuigi definitsiooni ei ole.

Kasutades väljendit "vaba tahe" ei eelda autor, et on olemas tahe kui võime. Vaba tahte olemasolu all peab ta silmas, et kui inimesel tuleb valida ühitamatute teguviiside vahel, siis on igaühte neist ta saab (on tema võimuses) ellu viia. Ka sellel saamisel pole definitsiooni, kuid mõiste on küllalt selge. See saamine erineb järgmisest kolmest mõistest. i) Moraalne või juriidiline lubatavus. ii) Füüsiline võimalikkus. Sellest ei järeldu võimuses olemine: kui ma olen toas, millest väljapääsemine oleneb protseduurist, mille tulemus on määramatu, siis väljapääsemine pole minu võimuses. iii) Episteemiline võimalikkus. "On võimalik, et Castro korraldas Kennedy mõrva." iv) Põhjuslik võime, näiteks prantsuse keelest arusaamine, erinevalt prantsuse keelt rääkida oskamisest: üks on dispositsiooniline ja reaktiivne, teine algatab muutusi. (Autor väldib mõisteanalüüsi, sest ta ei usu selle edukusse, ja mõisteanalüüs toetub niikuinii intuitsioonile. Autor eristab ainult mõisteid ega väida midagi analoogilist.) v) Oskus.

Autor väidab, et vaba tahe ja determinism on ühitamatud. Seda teesi on mugav nimetada inkompatibilismiks ja ühitatavuse teesi kompatibilismiks. Pehme determinism on determinism pluss kompatibilism, kõva determinism on determinism pluss inkompatibilism, libertarism on inkompatibilism pluss tees, et meil on vaba tahe; autor ei kasuta neid ega soovita neid kasutada, et eri probleemide erinevust mitte ähmastada. Autor väldib ka väljendit "põhjuslikkusevastane vabadus" ehk "kontrakausaalne vabadus", sest selle mõiste puhul ei ole asi mitte põhjuslikkuse, vaid determineerituse puudumises (ega loodusseaduse rikkumises). Inkompatibilist ei usu loodusseaduste rikkumisse: ta usub, et vaba tahe nõuab indeterminismi, just sellepärast, et ta usub, et me ei saa loodusseadusi rikkuda. Inkompatibilismi võiks ehk kirjeldada teesina, et vaba tegu on põhjuslikkuseväline (mitte põhjuslikkusevastane).

Inkompatibilism ei ole analüütilises filosoofias populaarne, kuid sellel on ja on olnud pooldajaid. Inkompatibilismi kasuks räägib lihtne argument (järelmiargument): "Kui determinism on tõene, siis meie teod on loodusseaduste ja kauge mineviku sündmuste järelmid. Aga meist ei sõltu, mis toimus enne meie sündi, ja meist ei sõltu ka see, millised on loodusseadused. Sellepärast nende asjade järelmid (sealhulgas meie olevikuteod) ei sõltu meist." Kompatibilismi kasuks räägivad paradigmaatilise juhtumi argument (vaatleb vaba teo paradigmaatilisi juhtumeid), konditsionaalianalüüsi argument (väiteid, mis omistavad tegijatele võime teisiti toimida, tuleb analüüsida maskeeritud konditsionaalidega, mis osutuvad determinismiga ühitatavateks) ja Mindi argument (samastab indeterminismi juhusega ning väidab, juhuslikult aset leidev tegu ei saa olla tegija kontrolli all ning seega ei saa olla vaba; Mindi argumendi pooldajad jõuavad järeldusele, et vabast tahtest järeldub determinism). Autor väidab, et need argumendid ei kehti. Ja teisi tõsiseltvõetavaid argumente kompatibilismi kasuks tema arvates ei ole. Näide mittetõsiseltvõetavast argumendist. Vaba tahte ja determinismi vastuolu oletamine on sunni segiajamine põhjuslikke seadustega determineerimisega, sest millegi tegemine vabast tahtest on sunnita tegemine, ja põhjuslike seaduste determinismi järgi käitumine ei ole sunnitud olemine. Autor vastab, et see argument ajab vabatahtliku tegutsemise segi vaba tahtega tegutsemisega. Näiteks inimene on toas täiesti vabatahtlikult ja ta ei taha kuskile minna, aga ta ei saakski minna, sest ta ei saaks uksest välja.

Oletame, et vaba tahe ja determinism on ühitamatud. Kumba aktsepteerida? Autor väidab, et vaba tahte tagasilükkamisel on vähemalt kaks huvitavat järelmit. Esiteks, siis ei ole järjekindel vaagida tulevasi teguviise: neid pole ju võimalik ellu viia. Teiseks, ja see on palju tähtsam: siis tuleb eitada moraalse vastutuse olemasolu: inimest saab pidada tehtu eest moraalselt vastutavaks ainult juhul, kui ta oleks teinud teisiti. Aga Harry Frankfurt on esitanud sellele teesile veenvaid vastuväiteid. Autor näitab, et sellegipoolest on tõsi, et moraalne vastutus on võimalik ainult juhul, kui meil on vaba tahe.

Determinismisse uskumiseks on kahesugused põhjused. Esiteks, võidakse uskuda, et teadus on näidanud, et determinism on tõene. Autor väidab, et teadus on pigem näidanud, et determinism on väär. Teiseks, võidakse uskuda, et determinism on mõistustõde, mis järeldub küllaldase aluse seadusest. Autor väidab, et küllaldase aluse seadus pole vastuvõetav, sest sellest järeldub modaalsuste erinevuse kollabeerumine. Peale determinismi on nõrgem tees, et inimesed on nagu arvutid, mis on täielikult määratud oma mineviku olekute ja oleviku sisenditega. See tees on vaba tahtega ühitamatu parajasti siis, kui determinism on ühitamatu; sellel ei ole ilmset vastuolu loodusteadusega; väidetavalt on teaduses andmeid selle kasuks (neid ei ole). Autor jõuab järeldusele, et ei füüsika ega puhas mõistus determinismi ei toeta ning teadus ei toeta ka teesi, et inimesed on praktiliselt determineeritud.

Mis põhjendeid on vaba tahte kasuks? Introspektsioon ei aita, ka mitte empiiriline uurimine. Ainuke argument on see: kui pole vaba tahet, siis pole moraalset vastutust.

Peatükk II: Fatalism

Autor mõistab fatalismi all teesi, et on loogiline või mõisteline tõde, et keegi ei saa toimida teisiti, kui ta tegelikult toimib, st mõte tegijast, kelle ees on alternatiivsed teguviisid, on vastuoluline. Fatalismiks on filosoofias nimetatud ka teesi, et kõik, mis toimub, on vältimatu, ja teesi, et keegi ei saa toimida teisiti, kui ta tegelikult toimib (autori versioonist nõrgem tees).

Oletame, et nõid ennustab, et ma lähema ööpäeva jooksul upun. Ta ennustab ka, et ma püüan seda saatust vältida, kuid asjatult. Ennustus võib täituda kahel moel. a) Ma otsustab veeta lähema ööpäeva kõrge mäe otsas. Aga kolm vaenlase käsilast ründavad mind ning hoolimata minu vastupanust uputavad tiiki. b) Ma otsustan veeta lähema ööpäeva kõrge mäe otsas. Ronides kukun varjatud kaevu ja upun. Kui ma poleks midagi ette võtnud, siis ma poleks uppunud. Kummalgi juhul saavad mõlemad ennustused tõeks. Aga loos a) ma oleksin niikuinii uppunud, ometi tekitab lugu b) tunde, et seda tähendabki vältimatu saatus: iga katse seda vältida läheb valesti. See aga sõltub asjaosalise teadmatusest selle kohta, kuidas ennustus täitub. Loos a) ei ole asi teadmatuses. Nimetame tuleviku sündmust või asjade seisu minu jaoks tugevalt vältimatuks, kui see juhtub või saab tõeks sõltumata sellest, mida ma teen, ja nõrgalt vältimatuks, kui i) see ei ole tugevalt vältimatu ja ii) kui ma püüaksin seda ära hoida, siis ma valiksin teadmatuse tõttu valed abinõud, ja teadmatus õigete abinõude kohta on minu jaoks tugevalt vältimatu. Loos a) oli uppumissurm teatud ajaks mulle tugevalt vältimatu, vähemalt eeldusel, et mul poleks võimalik olnud üksikasjalikumat ennustust saada. On ilmselt võimalik, et mõned sündmused on tugevalt vältimatud, ja on võimalik, et mõned sündmused on nõrgalt vältimatud. Näiteks on kõigi jaoks tugevalt vältimatu, et homme päike tõuseb. Näide nõrga vältimatuse kohta. Oletame, et ma olen põlevas majas, millel on kaks väljapääsu. Ja oletame, et i) kui ma ei ürita majast välja saada, siis ma jään tulle; ii) kui ma üritan välja pääseda lähima väljapääsu kaudu, siis ma jään tulle; iii) kui ma püüan väljuda kaugema väljapääsu kaudu, siis ma pääsen; iv) mul pole põhjendit arvata, et üks väljapääs on sobivam kui teine, ega võimalust seda teada saada; v) kui ma usuksin, et olen ohus, siis ma valiksin alati lähema pääsetee, kui mul pole head põhjendit eelistada kaugemat. Siis on tulesurm mulle praegu nõrgalt vältimatu. Aga kas on võimalik, et kõik sündmused on kellegi või kõigi jaoks tugevalt või nõrgalt vältimatud? Nõrga vältimatuse puhul sõna-sõnalt võttes ei ole: näiteks ei ole nõrgalt vältimatu, et autor kirjutab veel vähemalt viis minutit. Aga kas on mõni tulevikusündmuste klass, mis on kõigi jaoks nõrgalt vältimatu? Kas ehk igal elaval inimesel on mõni tulevikuhetk, millel suremine on talle nõrgalt vältimatu? Võtame nende inimeste klassi, kes surevad homme keskpäeval. Paljud neist on täiesti terved, ja keegi ei oskaks nende surma põhjustavat sündmust ennustada. Aga sellest ei piisaks nõrgaks vältimatuseks, sest väga tõenäoliselt on nende seas keegi, kes juhul ta jõuaks arvamusele, et tal on hea põhjend uskuda, et ta homme keskpäeval sureb, hoiaks selle ära. Aga ei ole seesmiselt absurdne ka oletada, et ta sureks just selle tagajärjel, et ta püüab oma elu päästa. Ning kontseptuaalselt on võimalik ka, et iga inimese jaoks on hetk, mil ta sureb, kusjuures sel hetkel suremine on tema jaoks nõrgalt vältimatu või isegi tugevalt vältimatu. Aga ei saa tõsiselt võtta mõtet, et tegelikult ongi nii. Kui see nii oleks, oleks see tohutu suur mõttetu lausaline juhus, astronoomiliselt ebatõenäoline, või siis mõne kosmilise "nukujuhi" manipulatsioonide tulemus. Ja selle viimase jaoks oleks isegi "ebausk" liiga pehmelt öeldud.

Kas on mingit alust arvata, et kõik tulevikusündmused või mõni nende tähtis ja huvitav klass on meie jaoks tugevalt vältimatu? See tähendaks, et meie valikud tulevikku ei mõjuta. Selline arvamus tähendaks põhjuse ja tagajärje reaalsuse eitamist. Nii et pole mingit alust. Selle kasuks on kaks filosoofilist argumenti. 1. Haigena ei ole mul mõtet arsti kutsuda, sest arst ei saa mind aidata: ma kas saan terveks või ei saa; kui ma ei saa terveks, siis arst ei saa mind aidata; kui ma saan terveks, siis arst ei saa mind aidata, sest ma ei vaja abi. 2. Olgu E mis tahes sündmus, mis võib juhtuda. Loogika teoreemist $(q\supset p)\vee (r\supset \neg p)$ järeldub, et emb-kumb järgmistest propositsioonidest peab olema tõene: kui ma püüan sündmust E ära hoida, siis see toimub; kui ma püüan sündmust E esile kutsuda, siis see ei toimu. Sellepärast on kas E või E mittetoimumine minu jaoks tugevalt vältimatu. Mõlemad argumendid on sofismid.

Kui uskumus, et tulevikus toimuv on vältimatu, on uskumus, et kõik või kõik mingisse tähtsasse klassi kuuluvad tulevikusündmused on nõrgalt vältimatud, siis on see usk juhuslikusse, tähendusetusse ja hämmastavalt ebatõenäolisse kogumisse või lihtsalt ebausk. Kui uskumus, et tulevikus toimuv on vältimatu, on uskumus, et kõik või kõik mingisse tähtsasse klassi kuuluvad tulevikusündmused on tugevalt vältimatud, siis see usk ei põhine mitte millelgi või põhineb sofistikal.

Fatalist ei ole autor kõnepruugis tugev ega nõrk "inevitabilist". Tugev inevitabilist jaatab, et kui Julius Caesar oleks 14. märtsil laevaga Hispaania poole teele asunud, siis ta oleks 15. märtsil mõrvatud; seda ei jaata ei fatalist ega nõrk inevitabilist. Nõrk inevitabilist jaatab seda, et kui Caesar oleks ennustaja hoiatust tõsiselt võtnud, siis ta oleks 15. märtsil mõrvatud (fatalist ei jaata seda). Fatalist usub, et kuna Caesar ei läinud Hispaania laevale, siis ta ei oleks saanud seda teha; ja kuna Caesar ei võtnud ennustaja hoiatust tõsiselt, siis ta poleks saanud seda teha. Asi on selles, et fatalist peab loogiliseks või mõisteliseks tõeks, et kui tegija midagi tegelikult teeb, siis see on ainus asi, mida ta saab teha, ja kui tegija tulevikus midagi teeb, siis see on ainus asi, mida ta saab teha. Kui on hea põhjend uskuda, et fatalism on tõene, siis on see väga tähtis tees, sest tundub, et meie moraalse vastutuse mõiste on niisugune, et me peame isikut oma teguviisi eest moraalselt vastutavaks ainult juhul, kui me usume, et ta oleks saanud teisiti toimida. Ja tundub, et meie kaalutlemise mõiste on niisugune, et me saame kaaluda üksteist välistavaid teguviise ainult juhul, kui me saame neid kõiki sooritada. Sellepärast peab fatalismi pooldaja pidama kõiki moraalse vastutuse omistusi ebaõigeteks ning hoiduma tuleviku teguviiside kaalumisest, kui ta on järjekindel. Aga kaalumine ja vastutuse omistamine on nii tähtsad, et on raske kujutleda inimese elu ilma nendeta. Ja paistab, et needsamad asjaolud näitavad ka, et pole mingit alust arvata, et fatalism on tõene. Kui fatalism on tõene, siis moraalse vastutuse omistused ja jutt kaalumisest on mõisteliselt vigased. Autor ei pea koherentseks oletada, et selliste järelmitega tees on tõene, kuid ei hakka oma seisukohta raamatus põhjendama, sest see vajaks vestlust.

Autor ei pea argumente fatalismi kasuks vettpidavateks ning põhjendab oma seisukohta, kuid ei pretendeeri näitamisele, et fatalism on väär, sest võib olla teisi argumente.

Oletame, et hullumeelne ütleb: "Ma olen Napoleon," ja teine hullumeelne ütleb samad sõnad. Kas nad väidavad või väljendavad ühte ja sedasama asja (propositsiooni, et ollakse Napoleon)? Või oletame, et mingil hetkel ma usun, et olen suremas, ja aastaid hiljem usun jälle, et olen suremas. Kas ma usun sama asja (propositsiooni, et olen suremas) või eri asju? Autori arvates saab mõlemal juhul vastata ainult, et propositsioonid on erinevad. Hullumeelsete puhul peetakse Napoleoniks eri isikuid, ja suremas olemise puhul sisaldavad uskumused komponente, mille poolest nad üksteist välistavad. Isegi kui ma viie sekundise vahega ütlen, et olen väsinud, siis ma väljendan eri propositsioone.

Esimene argument fatalismi kasuks räägib tegija võimest muuta propositsiooni vääraks. Võtame propositsiooni S, et ma ajan homme habet. Oletame, et S on praegu tõene. Aga tundub, et kui propositsioon on konkreetsel hetkel tõene, siis ta on alati tõene. Aga siis ma ei saa muuta propositsiooni S vääraks. Järelikult ma ei saa hoiduda homme hommikul habet ajamast. Aga see argument eeldab, et see, et ma homme hommikul habet ajan, on tõene. Aga kui see ei peaks tõene olema, siis analoogne argument ütleb, et ma ei saa seda tõeseks muuta, nii et ma ei saa homme hommikul habet ajada. Ja siis ma igal juhul ei saa valida kahe teguviisi vahel. Üldiselt, kui keegi tegelikult tulevikus mingil viisil toimib, siis ta saab toimida ainult sellel viisil, ehk fatalism on tõene. Filosoofid, kelle meelest see mõttekäik on veenev, ei hakka tavaliselt fatalistideks, vaid leiavad, et see sunnib valima fatalismi ja mõne peaaegu sama eemaletõukava alternatiivi vahel (nagu näiteks kolmanda tõeväärtuse omaksvõtmine).

Autor ei saa aru väljenditest, mis selles kontekstis seovad tõesust hetkedega. On küll selge, mida tähendab, et oli tõsi, et munitsipaalosakud on hea investeering, aga enam ei ole, kuid mitte see, et propositsioon, et munitsipaalosakud on hea investeering, oli enne tõene, aga enam ei ole. Kui keegi ütleb, et munitsipaalosakud on hea investeering, siis ta väljendab propositsiooni, mis on tõene parajasti siis, kui ütlemise hetkel on munitsipaalosakud hea investeering. Kui me tavakõnes ütleme, et mingi propositsioon oli tõene, siis me nähtavasti ütleme tegelikult, mingi propositsiooninime kohta, et see tähistas, või mingi lause kohta, et sellega väljendati propositsiooni, mis on tõene. See aga ei võimalda mõista selle väljendi tarvitust selles ja sarnastest väljendites argumendis fatalismi vastu. Kui neil on mingi muu tähendus, siis see sõltub lahtise lause "(propositsioon) x on tõene (hetkel) t" tähendusest. Tasub kaaluda ainult sellist parafraasi tähenduse avamiseks: "kui keegi väidaks hetkel t propositsiooni x ja mitte midagi muud, siis see, mida ta hetkel t väidaks, oleks tõene". Aga autori arvates "x on tõene hetkel t" ei tähenda midagi, sellepärast ei saa ka selle tähendust selgitada. Ent me võime seda väljendit võtta lihtsalt mugava lühendina, mis iseenesest midagi ei tähenda, ning selle parafraasi mitte selgituse ega analüüsina, vaid sellena, mille lühend see on. Kas argumendi eeldused on sellise tõlgenduse korral usutavad? Lause "S on muutumatult tõene", tähendaks siis autori arvates: "on hetk, mil S on tõene, ja ei ole võimalik, et oleks olemas sellised kaks hetke, et S oleks ühel hetkel tõene ja teisel väär". Teine pool tähendaks siis: pole võimalik, et kui keegi väidaks propositsiooni S ühel hetkel, oleks see, mida ta sel hetkel väidaks, tõene, ja, kui teisel hetkel, siis väär. Tundub, et see on tõene. Aga selleks et tõestada fatalismi, on sellest, et S on muutumatult tõene, tarvis dedutseerida, et ma ei saa propositsiooni S tõeseks muuta. Eeldus tähendab niisiis, et on niisugune hetk, kui keegi sel hetkel propositsiooni S väidaks, oleks tema väide tõene, ja ei saa olla sellist hetkede paari, et kui keegi väidaks propositsiooni S ühel neist hetkedest, ütleks ta midagi tõest, ja kui teisel, siis väära. Kas sellest eeldusest järeldub, et ma ei saa propositsiooni S tõeseks muuta? Autor ei näe alust nii arvata. Oletame, et keegi ütles eile (neljapäeval), et laupäeva hommikul ma ajan habet, ja see, mida ta neljapäeval ütles, on tõene. Siis on muidugi võimatu, et ta ütleks täna õhtul: "Sa ajad homme habet" ja eksiks. Ja siis on ka võimatu, et ma laupäeval habet ei aja. Aga autori arvates ei järeldu sellest mitte midagi minu vaba tahte kohta laupäeval habeme ajamise asjus. Arutlusvorm

p

Ei ole võimalik, et p ja q.

Järelikult ei ole võimalik, et q.

ei kehti. Aga tark fatalist arutleb võib-olla hoopis nii. Sa möönad, et S oli eile tõene. Aga sinust ei sõltu, mis eile tõsi oli. Sellepärast ei ole sinu võimuses muuta fakti, et sa homme ajad habet. Arutlusvorm on järgmine:

Kellegi võimuses ei ole muuta fakti, et p.

Faktist, et p, järeldub fakt, et q.

Järelikult kellegi võimuses ei ole muuta fakti, et q.

Autorit see argument ei veena. Sõna "eile" tuleb mõista esimeses ja teises lauses ühtemoodi. Et see sõna esimeses lauses midagi tähendaks, tuleb seda mõista stipuleeritud tähenduses. Sellepärast tuleb ka teises lauses seda nii mõista. Ja autori meelest pole alust arvata, et see lause siis tõene oleks. Minu võimuses ongi teha tõeks, et S oli alati tõene. Ja kui see kõlab imelikult, siis on selles süüdi fatalist, kes leiutas sõna "alati" imeliku tähenduse.

Richard Taylor ütleb: näita ette, kuidas sa muudad tõese propositsiooni tuleviku kohta propositsiooniks, mis on alati väär. Autor ei pea seda nõudmist legitiimseks, sest tema võime teha alati tõeseid propositsioone alati vääraks sõltub sellest, et ma pole seda võimet kasutanud, Taylor aga nõuab, et ta näitaks selle võime olemasolu seda kasutades. Fatalism ongi doktriin, et võime saab olla ainult selline, mida tegelikult kasutatakse. Kui öelda, et fatalism on väär sellepärast, et mul on võimeid, mida ma kunagi tegelikult ei kasuta, ning fatalist vastab: "hea küll, kasuta siis mõnd sellist võimet," siis see pole kuigi veenev argument. See on umbes nagu vähevõimekate George Berkeley pooldajate nõudmine: "sa ütled, et objektid on olemas ka siis, kui neid ei vaadelda; hea küll, vaatame siis mõnda".

Richard Tayloril on niisugune argument fatalismi kasuks. Oletame, et ma olen admiral, kes kaalub, kas anda käsk O või mitte anda. Oletame, et tegelikes oludes tooks käsk O kaasa, et homme on merelahing, ja käsu andmata jätmine, et homme ei ole merelahingut. Näitame, et kas minu võimuses ei ole anda käsku O või minu võimuses ei ole käsku O mitte anda. Tõepoolest, i) oletame, et homme merelahingut ei toimu. Siis puudub käsu O andmise tarvilik tingimus, sest kui see, et mina annan käsu O, on homse merelahingu toimumise piisav tingimus, siis homse merelahingu toimumine on selle tarvilik tingimus, et ma annan käsu O. Taylor järeldab kasutades printsiipi (A), et ükski tegija ei saa tegu teha ilma selle tegemiseks tarviliku tingimuseta, et ma ei saa käsku O anda. ii) Oletame, et homme toimub merelahing. Siis analoogselt järeldub, et ma ei saa käsku andmata jätta. Järelikult ma kas ei saa käsku O anda või ei saa käsku O andmata jätta, nii see, kas ma käsu annan, ei olene minust. Kui see argument peab paika, siis saab näidata, et see, kes kaalub, millist teguviisi valida, saab paremal juhul tegelikult ellu viia ainult ühte neist, ja temast ei olene, millise ta ellu viib.

Kui aktsepteerida printsiipi (A), siis saab fatalismi tuletada palju lihtsamalt: sest iga kord, kui ma jätan mingi teo tegemata, siis puudub selle tarvilik tingimus, nimelt tegu ise, ja analoogselt teo tegemise puhul. Erinevus selle vahel, mida ma teen, ja mida ma saan teha, kaob ära. Kas (A) on tõene? (A) on kahemõtteline. Ühes tõlgenduses see on tõene, kuid ei vii Taylori järeldusele; teises tõlgenduses viib see Taylori järeldusele, kuid ei ole alust arvata, et see on tõene. Nimetame võimelauseks täielikku grammatilist väitlauset, mis koosneb aluseterminist, mis tähistab või tahab tähistada isikut, võimekoopulast (näiteks "saan", "võimuses on") ja teistest sõnadest. Määrsõnu või määrsõnafraase sisaldavad võimelaused on sageli kahemõttelised. Näiteks: "Ma saan igal ajal mitte rääkida." Kas "igal ajal" laiendab fraasi "mitte rääkida" või sõna "saan"? Kahemõttelisuse saab kaotada näiteks sulgude abil. Vaatame nüüd (A) juhtumeid. a) "Ma ei saa näppu liigutada, kui näpp ei liigu." See võib tähendada kas b) "Ma ei saa (näppu liigutada), kui näpp ei liigu" või c) "Ma ei saa (näppu liigutada, kui näpp ei liigu)." Tavaline tähendus oleks c), kuid b) oleks ka võimalik, kuigi sel juhul öeldaks pigem "Kui näpp ei liigu, siis ma pole võimeline teda liigutama." a) on tõene, aga b)? Vaatame järgmist juhtumit. Näpp on halvatud, aga ma püüan pidevalt teda liigutada. Vahetevahel hakkab näpp liikuma, siis jääb jälle halvatuks. Siis on b) tõene. Erinevus b) ja c) vahel on ka semantiline. Et aga a) on (A) juhtum, siis nähtavasti on ka (A) kahemõtteline, aga kas selle juhtum on b) või c)? Samamoodi võib küsida, kas d) "Ma ei saa anda käsku O homse merelahingu puududes" tähendab e) "Ma ei saa (anda käsku O) homse merelahingu puududes" või f) "Ma ei saa (anda käsku O homse merelahingu puududes)". Ei saa öelda, kumb neist on (A) juhtum, sest (A) on ise kahemõtteline: (A)1 "ükski tegija ei saa (tegu teha) ilma selle tegemiseks tarviliku tingimuseta" või (A)2 "ükski tegija ei saa (tegu teha ilma selle tegemiseks tarviliku tingimuseta)".

Oletame, et (A) tähendab A(2). A(2)-st saab dedutseerida (f), kuid pole alust arvata, et saab dedutseerida e). Kas f)-ist koos propositsiooniga, et homme ei toimu merelahingut, järeldub, et ma ei saa anda käsku O? Sellise arutlusvormi puhul pole alust seda arvata. See, et ma saan näppu liigutada, ja see, et ma saan näppu paigal hoida, on mõlemad tõesed, aga ma ei saa mõlemat korraga teha. Nii et printsiibiga (A)2 ei saa fatalismi tõesust näidata. Seevastu printsiibiga (A)1 saab. Aga pole alust arvata, et (A)1 on tõene. Taylor toob (A) kaitseks niisugused näited: ma ei saa elada ilma hapnikuta, ujuda viis miili, olemata vees, lugeda venekeelset raamatut, oskamata vene keelt, võita valimisi, olemata üles seatud. Nendes näidetes tuleneb tarviliku tingimuse puudumisest mitte ainult mittesaamine mitte teha, vaid ka tegu ise. Ja need ei näita, et (A)1 on tõene.

Paljud fatalismi käsitlused arutavad välistatud kolmanda seadust. Argumendid fatalismi kasuks kasutavad seda seadust mingis mõttes. Mida see seadus tähendab? On kolm kandidaati. i) Loomuliku keele lause pluss "või pole tõsi, et" pluss see lause väljendab tõest propositsiooni. ii) Iga propositsioon on kas tõene või väär. iii) Iga propositsioon on kas ise tõene või tema eitus on tõene. Kandidaat i) vajab täpsustust ja paistab, et selle tõesus on kontingentne. ii) ja iii) tähendavad enam-vähem sama asja. Kas see on tõene? On tehtud katseid seda ümber lükata, tuginedes kvantmehaanika tõlgendusele või lõpmatute hulkade mittekonstruktiivsetele kirjeldustele. Need kaalutlused pole fatalismi probleemiga otseselt seotud, küll aga küsimus, kas välistatud kolmanda seadus käib propositsioonide kohta, mis räägivad tulevikust. Kas see printsiip lubab mul öelda näiteks, et propositsioon K, et ma sooritan enesetapu, on kas tõene või väär. Kas siis see printsiip on tõene? Kuidas saaks mitte tõsi olla, et ma kas tapan end või ei tapa? Autor leiab, et see on kindlasti tõsi. Mõned autorid, kes on fatalismi kohta kirjutanud, on välistatud kolmanda seadust eitanud, arvates, et see on ainus pääsetee fatalismist. Et aga siduvaid argumente fatalismi kasuks pole, siis see ei pea paika.