Alpide peaahelik
See artikkel vajab toimetamist. (November 2017) |
Artiklis puuduvad viited. (November 2017) |
Alpide peaahelik, ka Alpi veelahe, on mägede keskjoon, mis moodustab mäestiku veelahkme. Nii määratakse traditsiooniliselt mäestike peaahelikke ja need hõlmavad üldjuhul kõige kõrgemaid mäetippe; Alpid on midagi ebatavalist, kuna mitmed olulised mäerühmad on peaahelikust väga kaugel. Nende rühmade hulka kuuluvad Dauphiné Alpid, Ida- ja Lääne-Graia Alpid, kogu Berni Alpid, Tödi, Albula ja Silvretta rühmad, Ortleri ja Adamello mäestikud, ning Lõuna-Tirooli Dolomiidid, samuti Vorarlbergi, Baieri ja Salzburgi Alam-Alpid.
Põhilised tunnusjooned muuda
Alpid on üldiselt jaotatud Lääne-Alpideks ja Ida-Alpideks, eraldusjoon on Bodeni järvest Como järveni piki Reini orgu.
Lääne-Alpid on kõrgemad, kuid nende keskahelik on lühem ja käänulisem; nad paiknevad Prantsusmaal, Itaalias ja Šveitsis.
Ida-Alpid (peamine hari väljavenitatud ja lai) kuuluvad Austriasse, Saksamaale, Itaaliasse, Sloveeniasse ja Šveitsi. Lääne-Alpide kõrgeim tipp on Mont Blanc (4810,45 m), Ida-Alpides Piz Bernina (4049 m).
Lääne-Alpid muuda
Algusega Bocchetta di Altares või Colle di Cadibonas (Savonast läänes) kulgeb peaahelik algul edelasse, siis loodesse Colle di Tendasse, kuigi kuskil ei tõuse see okaspuude vööndist kõrgemale. Colle di Tenda järel on suund alguses laias laastus läände, siis loodesse Rocca dei Tre Vescovile (2840 m), vahetult Enciastraiast (2955 m) lõunas, mitu ligi 3000 meetrist tippu kerkib veelahkmel, kuigi kõigist kõrgeim Punta dell'Argentera (3297 m) on veidi põhja pool. Rocher des Trois Evequesist kulgeb veelahe pikalt põhja suunas, kuigi selle piirkonna kaks kõrgeimat tippu Aiguille de Chambeyron (3412 m) on veelahkmest läänes ja Monviso (3841 m) on veelahkmest idas. Val Pelline otsast kulgeb peaahelik loodesse ja kahaneb keskmises kõrguses, kuni jõuab Mont Thaborini (3178 m), mis moodustab esileulatuva nurga tipu, mida peaahelik esitleb siin lääne suunas. Siit kulgeb veelahe ida poole, kulmineerudes Aiguille de Scolettes (3505 m), kuid teeb suure kaare loodesse ja tagasi kagusse enne, kui tõuseb Rocciamelonele (3509 m). Siit võtab suuna põhja kuni Levanna idatipuni (3619 m), tõstes veelahkme rea lumiste tippudeni, kuigi piirkonna kõrgeim punkt Pointe de Charbonnel (3760 m) jääb veidi lääne poole. Ahelik paindub veelkord loodesse, tõustes mitmesse kõrgesse tippu (kõrgeim on Aiguille de la Grande Sassière, 3751 m), enne märkimisväärset langemist Väikesesse Sankt Bernhardi kurusse.
Siis pöördub veelahe lühidalt põhja Col de la Soigne'i ja siis piki Mont Blanci aheliku harja kirdesse, mis kulmineerub Mont Blanci tipus (4810,45 m), Alpide kõrgeimas. Mitu kõrget tippu määravad veelahkme enne jõudmist Mont Dolentile (3823 m). Pärast lühikest kaldumist kagusse võtab ahelik Suure Sankt Bernhardi kuru juures üldiselt suuna itta, mille säilitab Monte Rosale jõudmiseni, kust kaldub põhja poole, tehes ühe väikese kaldumise itta Simploni kuruni. Selles veelahkme osas Suure Sankt Bernhardi ja Simploni kuru vahel säilitab peaahelik suurema keskmise kõrguse, kui kusagil mujal. Ja kuigi see tõuseb mitme kõrge tipuna, nagu Mont Vélan (3727 m), Matterhorn (4478 m), Lyskamm (4527 m), Monte Rosa põhjaots (4575 m) ja Weissmies (4023 m), paljud piirkonna kõrgeimad tipud, nagu Grand Combin (4314 m), Dent Blanche (4357 m), Weisshorn (4505 m), Monte Rosa tõeline tipp ehk Dufourspitze (4634 m) ja Dom (4545 m), tõusevad kõik selle põhjanõlval ja mitte peaahelikus. Teisest küljest langetab ahelik Suure Sankt Bernhardi ja Simploni vahel vaevu pool tosinat tippu alla 3000 meetri. Simploni kuru võiks pidada peaaheliku korratuseks. Siit Sankt-Gotthardini kulgeb veelahe kirdesse, kõik sellest tõusvad kõrgemad tipud (sealhulgas Monte Leone, 3533 m, ja Pizzo Rotondo, 3192 m) veidra kontrastiga äsjakirjeldatud pikas ulatuses. Sankt-Gotthardist Malojani kulgeb veelahe Reini ja Po vesikondade vahel tervikuna ida suunas, kuigi teeb kaks suurt kaldumist lõunasse, esimene Vogelbergi (3220 m) juures ja taas Pizz Gallagiuni (3107 m) juures, nii et see pakub murtud ja ebakorrapärase ilme. Kuid kõik kõrgeimad tipud tõusevad sellest: Scopi (3200 m), Piz Medel (3210 m), Rheinwaldhorn (3402 m), Pizzo Tambo (3279 m) ja Piz Timun (3209 m).
Ida-Alpid muuda
Maloja kurust kaldub veelahe lühidalt kagusse ning kulgeb siis itta ja peaaegu üle Bernina mäestiku kõrgeima tipu Piz Bernina (4049 m) Bernina kuruni. Edasi Rescheni kuruni on peaahelik halvasti määratletud, kuigi sellel kõrgub Corno di Campo (3305 m), mille järel kulgeb see kergelt kirdesse mööda Adda lättest ja Fraele kurust, alaneb, et moodustada Ofeni kuru nõgu, suundub varsti põhja ja tõuseb taas kord Piz Sesvennale (3204 m).
Lõhe Alpi aheliku järjepidevuses, mida tähistab sügav Vinschgau org Adige ülemjooksul, on üks Alpide orograafia olulisemaid tunnuseid. Väike Reschensee, mis moodustab Adige peamise allika, on vaid 4 meetrit Rescheni kurust (1504 m) madalamal ja on vaid 8 km Inni orust. Sellest kurust ida pool kulgeb peaahelik kirdesse Brenneri kuruni piki Ötztali ja Stubai Alpide lumist harja, mille kõrgeim tipp on Weißkugel (3739 m, Ötztal), kus nii Ötztali kui ka Stubai piirkondade kõrgeimad tipud Wildspitze (3774 m) ja Zuckerhütl (3505 m) paiknevad veidi põhja pool.
Brenner (1370 m) on peaaegu kõige madalam kõigist olulistest sõiduteedest üle peaaheliku ning on alati olnud Saksamaa ja Itaalia vahelise ühenduse peamine vahend. Mõnevõrra kaugemal kulgeb veelahe itta, üle Zillertali Alpide kõrgeima harja, jõudes Hochfeileris 3510 meetrini. Kuid veidi kaugemal Dreiherrnspitze (3499 m) juures ahel lahkneb: Kõrg-Tauerni mäestiku kõrgemad tipud hargnevad lõunasse, samas väiksem Madal-Tauerni veelahe jätkab peaahelikku samas ida suunas Schoberi kuruni Steiermargis. Veelahe kulgeb edasi itta läbi Põhja-Lubjakivi Alpide, lõppedes "Viini väravas", Leopoldsbergi (425 m) järskudel nõlvadel Doonau veelahkme ja Viini vesikonna kohal.
Liustikud muuda
Peaahelikus on rohkem liustikke ja igilund, kui sõltumatutes või välistes mäestikes. Neist pikimad on Mer de Glace Chamonix's ja Gornergletscher Zermattis. Ida-Alpides on pikim liustik Pasterze, mis ei ole peamise veelahkme lähedal, kuigi see klammerdub Grossglockneri (3798 m) nõlvale Kõrg-Tauerni mäestikus Dreiherrenspitzest idas. Kuid pikkuselt järgmised kaks liustikku Ida-Alpides (Hintereis ja Gepatsch) on mõlemad Ötztali Alpides ja nii lähedal peamisele veelahkmele.