Grand Combin
See artikkel vajab toimetamist. (August 2021) |
Artiklis puuduvad viited. (August 2021) |
Grand Combin on mäemassiiv Penniini Alpide lääneosas Valais' kantonis. Combin de Grafeneire'i mäetipp on üks kõrgemaid tippe Alpides ja teiseks silmapaistvaim Penniini Alpides. Grand Combin on ka suur jäätunud mäemassiiv mitme mäetipuga, mille hulgast kolm on üle 4000 m (Combin de Grafeneire (4314 m), Combin de Valsorey (4183 m), Combin de la Tsessette (4134 m)). Massiivi kõrgeim osa on täielikult Šveitsis, kuigi piir Itaaliaga asub mõni kilomeeter lõuna pool.
| Grand Combin | |
|---|---|
 Põhjakülg | |
| Kõrgus | 4314 m |
| Asukoht | Šveits |
| Ahelik, mäestik | Penniini Alpid |
| Suhteline kõrgus | 1517 m |
| Koordinaadid | 45° 56′ 15″ N, 7° 17′ 57″ E |
  | |
Tavamarsruut algab Panossière'i hütist, mis asub põhjaküljel Corbassière'i orus. Hoolimata asjaolust, et suuri raskusi pole, tuleb eriti ohtlik käik läbida põhjatiival: Le Corridor. See on kuluaar, kus domineerivad pidevalt sellele langevad serakid.
Geograafia muuda
Grand Combini massiiv asub Valais' kantoni alumises osas, Verbierist lõunas Val d'Entremonti (läänes) ja Val de Bagnesi (läänes) vahel. Grand Combini loodepoolne külg on täielikult kaetud igilume ja liustikega, mis on altid serakilangustele. Lõuna- ja idaseinad on järsemad ja seega lumevabad.
Grand Combini topograafia on keeruline. Val d'Entremonti ja Val de Bagnesi vahel on kaks kõrget seljakut, teineteise ja nende orgude suhtes peaaegu paralleelselt, mis kõik kalduvad kõrvale kõrgest lühikesest põikseljakust. Nende kolme seljaku vahele jääva ruumi lõunaosa on suures osas kõrgplatoo, kus lumi koguneb ja toidab Corbassière'i liustikku, mis laskub sealt umbes kümme kilomeetrit põhja poole. Liustikku ümbritsevad tipud on Petit Combin, Combin de Corbassière ja Combin de Boveire läänes, Grand Tavé ja Tournelon Blanc idas. Väiksemad liustikud asuvad väliskülgedel, nagu Boveire'i ja Mont Durandi liustikud.
Platoo äärmises kaguosas kroonivad piirneva seljaku kõrgeimat osa kaks koonilist mäetippu, millest kõrgem edelapunkt (Grand Combin de Grafeneire) on 4314 m kõrge, samas kui kirdepoolne naabertipp (Aiguille du Croissant) on vähem kui 60 m madalamal (4260 m). Seljakul asub veel kaks muud üle 4000 m mäetippu: Combin de Valsorey (4184 m) läänes ja Combin de la Tsessette (4135 m) idas. Lääneküljel vajub platoo tunduvalt madalamale tasemele ja selle kohal asub Col des Maisons Blanches (3418 m), mille kaudu pääseb Val d'Entremonti poolelt Corbassiere'i orgu.
Kõik piirkonnas voolavad veed jõuavad Dranse jõkke ja Rhône'i. Domi ja Weisshorni järel on see kõrgeim Alpide massiiv väljaspool peaahelikku. Grand Combinist lõuna pool jõuab Mont Durandi ja Sonadoni liustikke eraldav seljak mõne kilomeetri kaugusele Grande Tête de Byst, mis asub peamisel veelahkmel ja külgneb Itaalia Valle d'Aosta piirkonnaga. Seljak kaldub edelasse ja näib olevat Aiguilles Vertesi või Aiguilles de Valsorey aheliku ja Mont Vélani jätk. Sellest hargneb madalam ahelik, mis eraldab Mont Durandi liustiku (põhjas) Val d'Ollomontist Valle d'Aostas (lõunas), ning ulatub Col de Fenêtre'ist Mont Geléni.
Ronimisajalugu muuda
Grand Combin, mille kõrguseni ulatuvad vaid mõned Euroopa mäed, oli pikka aega üks vähemtuntud Alpi mäetippe. Esimene, kes alustas suure massiivi uurimist, mis eraldab Val de Bagnes'i Val d'Entremont'ist, oli Gottlieb Samuel Studer Bernist, kes jõudis 14. augustil 1851 koos teejuhi Joseph-Benjamin Fellayga esmakordselt Combin de Corbassière'i mäetippu ning on avaldanud sellest ja järgnevast ekskursioonist ülevaate Bergund Gletscher-Fahrten. Talle järgnesid sellel tõusul viis aastat hiljem William ja Charles Edward Mathews ning 1857. aastal edestas William Mathews Studerit Grand Combini teise tipu tõusul.
Neli esimest retke Grand Combinile jõudsid ainult väikesele mäetipule Grand Combinist idas (Aiguille du Croissant). Esimese tegid teejuhid orust (Maurice Fellay ja Jouvence Bruchez) 20. juulil 1857. Grand Combini esimese täieliku tõusu tegid lõpuks 30. juulil 1859 Charles Joseph Sainte-Claire Deville ning Daniel, Emmanuel ja Gaspard Balleys ning Basile Dorsaz.
Grand Combin de Valsoreyle läänes jõudsid esmakordselt 16. septembril 1872 J. H. Isler ja J. Gillioz. Nad ronisid edelaküljel üle Plateau du Couloir. Marsruudi kaguseljakul avasid 10. septembril 1891 O. Glynne Jones, A. Bovier ja P. Gaspoz.
Mägihütid muuda
- Panossière hütt (2641 m), põhjaküljel
- Valsorey hütt (3030 m), edelaküljel
- Bivouac Biaggio Musso (3658 m), lõunaküljel