Lyskamm
See artikkel vajab toimetamist. (August 2021) |
Artiklis puuduvad viited. (August 2021) |
Lyskamm (saksa: Liskamm, varem Lyskamm, tähendus 'Lysi hari'), tuntud ka kui Silberbast (tähendus 'hõbeniin'), on mägi Penniini Alpides, asudes Šveitsi ja Itaalia vahelisel piiril. Sellel on 5 km pikkune hari kahe selge tipuga. Mägi on saanud tõsiseltvõetavuse maine harjal lamavate paljude lumekarniiside ja sagedaste laviinide tõttu, mis tõi sellele hüüdnimeks Menschenfresser ('inimsööja').
| Lyskamm | |
|---|---|
 Lyskammi kirdekülg | |
| Kõrgus | 4533 m |
| Asukoht | Itaalia, Šveits |
| Ahelik, mäestik | Penniini Alpid |
| Suhteline kõrgus | 381 m |
| Koordinaadid | 45° 55′ 21″ N, 7° 50′ 8″ E |
  | |
Geograafia muuda
Vaatamata suhtelisele kõrgusele, mis on rohkem kui 300 m, peetakse Lyskamm mõnikord laiendatud Monte Rosa rühma osaks (tegelikult on Dufourspitze vaid 107 m kõrgem). Kuid visuaalselt on Lyskamm tohutu massiiv, mis koosneb kahest tipust: Ida-Lyskamm ja madalam Lääne-Lyskamm, eraldatud 1 km pikkuse seljakuga, mõlemad asuvad Šveitsi Valais' kantoni (põhjas) ja Itaalia Valle d'Aosta piirkonna (lõunas) vahelisel piiril.
Mäe põhjapoolne külg on muljetavaldav 1100-meetrine jääga kaetud sein, mis kerkib Grenzgletscherist. Laugem lõunakülg tõuseb vaid mõnisada meetrit samanimelise liustiku kohale: Lysgletscher.
Ronimisajalugu muuda
Kahest tipust idapoolne ja kõrgem on 4527 m ning sellele tõusis esmakordselt 1861. aastal Lisjochilt üle idaseljaku 14-meheline meeskond (7 inglast, 1 šotlane ja 6 Šveitsi teejuhti), mida juhtis J. F. Hardy ja kuhu kuulus ka William Edward Hall. Meeskonna teised liikmed olid A. C. Ramsey, F. Sibson, T. Rennison, J. A. Hudson, C. H. Pilkington ja R. M. Stephenson. Teejuhid olid Franz Josef Lochmatter (1825-1897) Sankt Niklausist Valais' kantonis, J.-P. Cachet, K. Kerr, S. Zumtaugwald, P. ja J.-M. Perren.
Harja tervikuna (ka läänetipu) läbisid kolm aastat hiljem esimestena Leslie Stephen, Edward N. Buxton, Jakob Anderegg ja Franz Biener.
Esimese katse ronida aukartustärataval kirdeküljel tegid 1880. aastal vennad Kalbermattenid. Laviin viis nad liustikule, kuid nad elasid õnnetuse üle. 9. augustil 1890 oli L. Norman-Neruda koos teejuhtide Christian Kluckeri ja J. Reinstadleriga esimene, kes jõudis tippu (Ida-Lyskamm) põhjaküljelt, praeguse nimega "Norman-Neruda marsruut". Selle marsruudi esimese talvise tõusu tegid 11. märtsil 1956 C. Fosson ja O. Frachey.
1907. aastal läbisid Geoffrey Winthrop Young ja teejuht kogu seljaku kaks korda. Young tahtis läbida seljaku Nordendist Breithorni. Nad alustasid Riffelalpist keskööl ja lõpetasid Monte Rosa massiivi läbimise keskpäeval. Kuid pärast Lyskammi ja Castori läbimist oli teejuht liiga väsinud. Young, kes oli väga pettunud, veenis teda enne Zermatti laskumist Lisjochi tagasi minema, viidates teisele Lyskammi läbimisele. Young tahtis isegi Nordendi tagasi minna, kuid teejuht keeldus reisi pikendamast.
Ronimismarsruudid muuda
Tavaline marsruut algab Lisjochilt, kuhu pääseb Gnifetti hütist (3650 m) või Monte Rosa hütist (2883 m). Marsruut järgib esimese tõusja valitud teed.
Mäele ronitakse sageli trajektooril Feliksjochilt (läänes) Lisjochi (idas) või vastupidi. Läbimine koosneb enamasti kitsast, lumega kaetud harjast, kusjuures mõned rabelevad üle kivide. Heades tingimustes on see marsruut üsna lihtne ja objektiivselt ohutu, kuid halva lume ja/või halva nähtavuse korral võib harja suurte, mõnikord kahekordsete karniiside tõttu olla keeruline, peamiselt harja lõunaküljel.
