Vikipeedia

Aller

Aller on 215 km pikkune jõgi Saksamaa Saksi-Anhalti ja Alam-Saksi liidumaades. See on parempoolne ja seega idapoolne Weseri lisajõgi ning on ka selle suurim lisajõgi.

Kanaldatud ja paplitega ääristatud Aller ülemjooksul Wolfsburgi kandis

Jõe viimased 117 km moodustavad Alam-Alleri föderaalse veetee (Bundeswasserstraße). Allerit õgvendati ulatuslikult, laiendati ja kohati tammistati 1960. aastatel, et tagada jõe suurvee kontroll. Gifhorni lähedal asuvas 20 km pikas lõigus lookleb jõgi oma looduslikus sängis. Jõe valgla on 15 721 km², jõe lang on 120 m.

Ajalugu

muuda

Nime tähendus

muuda

Jõe nimel, mis oli üles tähendatud 781. aastal kui Alera, 803. aastal kui Elera, 1096. aastal kui Alara, on kaks võimalikku tuletust:

  1. Lühivorm sõnast *Eleraha, kus *Eler vanaülemsaksa keeles *olisa või vanaslaavi keeles olsa (poola: olsza) võib tähendada Erle ("lepp") ja aha (saksa hääldus: Acha) on vana sõna, mida sageli kasutati jõenimedes tähendusega "vesi" (võrdle ladina keeles aqua). Puu nimi läks alamsaksa keelde kui Eller, mis sarnaneb väga sõnaga Aller. Aller tähendab seega midagi sarnast nagu Erlenwasser, s.o "lepavesi", mis oli ilmselt tingitud sellest, et jõekaldad on suures osas kaetud leppadega, mis eelistavad niiskeid kohti.
  2. Hans Krahe Vana-Euroopa hüdronoomiasüsteemis on Alleri vana nimi Alara näide jõenimede rühmast juurega al-, mis on väga levinud üle Euroopa ja Krahe sõnul lähevad kõik tagasi indoeuroopa juureni *el-/*ol-, mis tähendab "voolavat". Sarnaselt oleksid ka jõed nagu Alster, Iller, Elz või Ilmenau. Krahe hüpotees on keeleringkondades siiski suhteliselt vaidlustatud. Theo Vennemann kasutas Krahe mudeli muudetud versiooni oma Vaskoonia hüpoteesis.

Kulg

muuda

Ülem-Aller

muuda
 
Ülem-Alleri lõik Gifhorni juures koos Alleri kanaliga, ainus allesolev osa jõest tihedate meandritega
 
Alleri jõgikonna jõed sinisega, muud halliga

Aller algab Saksi-Anhalti liidumaal Magdeburger Börde piirkonnast läänes Seehauseni lähedal ja Oscherslebenist põhjas. Sellel on mitu lähteoja, mis voolavad alla Hohes Holzi kirdeküljelt läbi Wormsdorfi, Ovelgünne ja Eggenstedti. Lisajõgi Eggenstedt on lähteojadest kõige lõunapoolsem. Lähimad suured rahvastikukeskused lähtepiirkonnas on Helmstedt, umbes 20 km loodes, ja Magdeburg, umbes 25 km idas.

Esialgu voolab Aller nagu kanaliseeritud oja loodesuunas läbi madalate mägede ja intensiivselt viljeldavate põllumaade. Nagu see läheb, läbib see Flechtingeni kõrgendiku idas ja teise kõrgendiku läänes, mis ulatub Lappwaldist üle Hohes Holzi kuni Oscherslebenini (Bode). Jõgi läbib Eilslebeni ja Weferlingeni külad. Pärast umbes 60 jõekilomeetrit jõuab see Oebisfeldesse ja Drömlingi lõunaserva. Pärast Saksi-Anhalti ja Alam-Saksi liidumaade piiri ületamist pöördub Aller Grafhorsti juures järsult edelasse. Sealne maastik on juba vaid umbes 55 m üle merepinna. Siit kuni suudmeni 150 km eemal langeb jõe kõrgus vaid umbes 40 m võrra, nii et voolu kiirus on Alam-Saksimaal märgatavalt väiksem. Grafhorsti juures jõuab Aller Breslau-Magdeburg-Bremeni ruhiorgu ja järgib enamasti seda. Siit edasi voolab jõgi peamiselt läbi rohtla.

Wolfsburg-Wendschotti lähedal kulgeb Aller Kesk-Saksa kanali all truubis, mis on takistus, mis on kaladele läbimatu. Aller liigub Wolfsburgist taas loodesse. Linnapiirkonnas ületab see Allerparki ja voolab läbi Allersee, enne kui voolab läbi Barnbruchi.

Weyhausenist lõunas hargneb Allerist välja Alleri kanal. Kanal ehitati aastatel 1860–1863 ja on umbes 18 km pikk. See pidi vähendama pikaajalisi üleujutusi, mida tol ajal väga kardeti. Kanal kulgeb Alleriga paralleelselt ja üldiselt mõned kilomeetrid lõuna pool, taasühinedes sellega Brenneckenbrücki juures (Gifhornist läänes). Kanal kulgeb lõunas Gifhornist mööda, samas kui Aller voolab läbi linna. See 20 km pikk lõik rööbiti Alleri kanaliga on ainus Alleri lõik, mis lookleb looduslikus jõesängis. Mujal on Aller õgvendatud ja laiendatud kogu pikkuses lähtest suudmeni. Gifhornist idas Osloßi juures kulgeb see Elbe kõrvalkanali all, mis ületab selle akveduktiga. Pärast seda voolab see läbi Gifhorni Müdenisse, kus see ühineb Okeriga.

 
Ülem-Alleri jõelooge Dannenbüttelis

Kesk-Aller

muuda

Alleri 30 km pikk lõik Okeri suudmest Celleni on Kesk-Aller (Mittelaller). Pärast Wienhausenist möödumist on see Celleni laevatatav. Jões nii palju vett, et seal on tammistused ja vee-energiat saadakse jõest ülevoolupaisude abil.

  •  
    Kokkuvool Okeriga (paremal) Müdeni juures
  •  
    Jõgi Celles
  •  
    Örtze suue (vasakul) Winseni juures

Alam-Aller

muuda

Jõelõik Alam-Aller (Unteraller) algab Celles ja voolab 120 km Weserini. Alam-Aller on määratud föderaalne veetee (Bundeswasserstraße). Jõgi on laevatatav siit kuni Winsenini. Eickeloh' lähedal ületab Allerit reaktsiooniparv ja seal suubub Allerisse Leine. Rethemist üles- ja allavoolu on kaks rühma muljetavaldavaid meandreid. Neist allpool läbib see Verdeni. Umbes 4 km linnast loodes Eißeli juures suubub Aller lõpuks Weserisse. Seal on kaks Alte Allerit, s.o vana Alleri haru. Üks on vasakul kaldal Verdeni vastas. Teine on paremal kaldal ja jõe kulgemise ajaloolisel madalamal poolel.

 
Üleujutused Vana-Alleril Verdeni juures

Alleri ruhiorg

muuda
 
Alleri org Wietze juures. Taustal Lüneburgi nõmme madalad mäed
 
Sisemaaluited männimetsas Allerist põhjas Winseni juures

Pärast seda, kui Aller on läbinud Saksi-Anhalti mäed, siseneb see Wolfsburgi piirkonnas Alleri ruhioru jäävee äravoolu kanalisse, mis on Breslau-Magdeburgi-Bremeni ruhioru osa. Org, mis on keskmiselt 20 km lai, moodustus eelviimase jääajastu, Saale jäätumise ajal umbes 200 000 aastat tagasi ja tühjendas jääkilbi sulavee Põhjamerre. Alleri praegune kulg kilomeetritelaiuses ruhiorus ei peegelda eelnevate sajandite ja aastatuhandete arvukate ojade kulgu. Pikka aega toimis põimunud veekogude süsteem, mis muutsid oma asukohta ja suurust sõltuvalt kantavatest materjalidest ja veekogustest. Tänapäeval on jõeluhtades suurel hulgal kuivi soote, jõesänge ja harusid. Klimaatilised tingimused ja erosiooni töö muutsid ka maastikku ruhioru ojade ümber. Näiteks tuul vormis jõega külgnevaid sisemaa liivaluiteid, eriti oru põhjaküljel, mille ümber jõgi mõnikord meandrites lookles.

Wolfsburgi juures jõesängi tase vaevu üldse langes ja madala veetaseme ajal muutus see peaaegu seisva veega alaks. Wolfsburgi Volkswageni tehas kasutab jõevett ja laseb ka heitvee tagasi, pärast puhastamist oma reoveepuhastusjaamas.

Tänapäeval kasutatakse Celle ja Verdeni vahelist Alleri oru maastikku peamiselt rohtlana. Alleri nõgu koosneb veepeegli lähedal asuvast orupõhjast, nii et siit võib leida viljakad märgalad, millel on rikkalikud taimestiku ja loomastiku elupaigad. Maastikku iseloomustavad soodid, lohud, metsatukad ja põõsaread. Allerisse suubuvate lisajõgede nõod laiendavad orupõhja, nii et saavad moodustuda sood ja rabad. Alamjooksul kasvatatakse põllukultuure savimuldadel. Jõe ülemjooksul on liivasel pinnal palju männimetsasid.

Lisajõed

muuda

Jõed

muuda

Kõige olulisemad lisajõed, mis suubuvad Allerisse vasakult, lõunast, Harzi mägede poolt, on Oker Müdeni juures, Fuhse Celles ja Leine Schwarmstedti juures. Kui Leine lugeda Alleri lähtejõeks, on selle kogupikkus 346 km.

Paremalt suubuvad Allerisse väiksemad jõed, mis kuivendavad peamiselt Lüneburgi nõmme. Mainimisväärsed on Kleine Aller üsna Weyhauseni lähedal, Ise Gifhornis, Lachte Cellest idas (Lachtehauseni juures), Örtze Winseni juures, Meiße Hodenhageni juures ja Böhme Rethemi juures.

Ülem-Alleri ojad

muuda

Ülem-Alleril on lähte ja Müdeni vahel arvukalt lisaojasid:

  • Momerbach
  • Kielhorster Graben
  • Bruno
  • Fischergraben
  • Flotte
  • Sauerbach
  • Beberbach
  • Platendorfer Moorgraben

Alleri kanali ojad

muuda

Alleri kanal voolab Wolfsburgi ja Gifhorni vahel Ülem-Alleri kõrval. Kanal ehitati 19. sajandi keskel üleujutuste vähendamiseks. Sel on järgmised lisaojad:

Alam-Alleri ojad

muuda

Vasakult voolavad Allerisse järgmised ojad: Alpe ja Wölpe Rethemi juures, Lehrde Kirchlinteln-Hohenaverbergeni juures, Gohbach Verden-Eitze juures ja vahetult enne suuet Halse Verden-Dauelseni juures.

Lossid ja kloostrid

muuda
 
Matthäus Meriani vasegravüür Hodenhagen-Hudemühleni renessansslossist Alleril, 1654

Kultuur ja turism

muuda

Aller on üks väheseid häirimata suuri jõgesid Saksamaal. Cellest kuni Verdeni piirkonnani moodustab see koos Leinega Alleri-Leine oru ligitõmbava maastiku. Aller voolab rahulikult läbi suhteliselt loodusliku keskkonna niitude ja metsade, väikeste külade ja maakohtade kõrval. Selle tulemusena on see väga oluline neile, kes otsivad lõõgastust Alam-Saksimaal, kus Hannoveri-Braunschweigi-Göttingeni-Wolfsburgi metropolipiirkonnas elab peaaegu 4 miljonit inimest. Alleri rattatee, mis on umbes 250 km pikk ja järgib jõe kulgu teatud vahemaa tagant, on vaid üks selle piirkonna vaatamisväärsustest. Jõeturismi püütakse muuta loodusega ühilduvamaks 'pehme turismi' (Sanfte Tourismus) algatuse kaudu, eriti Alleri-Leine orus. Vaba aja veetmise võimaluste hulka kuuluvad kanuusõit või reisimine paatmajaga. Alamjooksu lühikestel osadel on lubatud Veesuusatamine.

Hüdroloogia

muuda

Jõgi on suurim Weseri lisajõgi. Alleri valgla hõlmab 15 721 km², umbes 1/3 Weseri enda valglast. Rethemi veevoolumõõtur allpool Alleri ühinemist Leinega registreerib keskmise vooluhulga 114 m³ sekundis.

Aller saab Okeri kaudu umbes poole Harzi mägedest tulevast veest (teine pool valgub Elbesse Saale ja teiste lisajõgede kaudu). Sellest tulenevalt on Aller sageli oma lisajõgede poolt üle ujutatud. Pärast paisude kasutuselevõttu Harzis on nüüd võimalik mõju piirata, eriti hooajaliste üleujutuste puhul, näiteks kevadel sulaveevoolude vabanemist Okeris ja Eckeris, Innerstes ja Granes edasi lükates ja aeglustades. Selle tulemusena saab Alleri voolamist Weserisse suures osas kontrollida ja, kuigi tase varieerub, võib seda hoida piirides.

Väga väike osa Allerist on metsade varjus (peale lõigu piki Alleri kanalit). Otsene päikesevalgus suurel osa jõest soodustab veetaimede kasvu ja varjuandvate puude puudumisel piki kaldaid muutub vesi suvekuudel üsna soojaks.

Vee kiirus

muuda

Alleri vee kiirus on kohati väga väike. Ülemjooksul, Drömlingi kõrgusel, võrdub jõgi aeglase kanaliga ja mõnes osas on see peaaegu nagu seisev vesi. Selle aeglus tuleneb kanali väga astmelisest kaldest, mis Alam-Saksimaal on keskmiselt vaid 10–20 cm/km. Isegi jõe ülemjooksul on vool kogu voolusängis ühtlaselt aeglane, kuna jõge on laiendatud ja õgvendatud. Seal on säng kaetud liiva ja muda seguga.

Reovesi

muuda

Üle poole miljoni inimese reovesi suunatakse Alleri ülemjooksu lähte ja Müden/Alleri vahel, nii otse kui ka lisajõgede kaudu. Reovett töötleb 40 suurt reoveejaama. Wolfsburgi linna, ainsa jõeäärse linna reovett ei lasta jõkke, vaid hajutatakse reoveefarmidesse. Alleri keemiline koostis näitab, et sellesse lastud reovett on üldiselt piisavalt hästi töödeldud.

Raskmetallide reostus

muuda

Alleri reostus raskmetallidega on tekkinud sajanditepikkuse kaevandamisega Harzi mägedes. Harzi jõed, nagu Alleri lisajõgi Oker, korjasid raskmetalle kaevandustest ja aherainehunnikutest. Need olid peamiselt kaadmiumi-, tsingi- ja pliiühendid, mis kontsentreeriti jõe heljumisse. Sel viisil viis Oker need kemikaalid Allerisse ja Weserisse, kus need ladestati seteena väheliikuvatesse kihtidesse.

1999. aastal viidi Verdeni juures Alleris läbi uurimused raskmetallide sisalduse kohta heljumis. Need näitasid, et Aller saastas Weserit ebaproportsionaalselt plii, kaadmiumi, tsingi ja elavhõbedaga.

Vee kvaliteet

muuda

2004. aasta Alam-Saksimaa veekvaliteedi aruandes hinnati Alleri keemilise veereostuse taset üldiselt mõõdukalt saastunuks (kvaliteeditase II). Mõned üksikud näitajad hinnati kvaliteeditasemeks I (saastamata kuni väga kergelt saastunud), mõned aga näitasid suurt reostust (kvaliteedi tasemed III-IV). Rasket reostust põhjustavad peamiselt nitraadid. Ammooniumist põhjustatud reostuse põhjuseks on kohati teatud reoveepuhastite ebarahuldav toimimine. Tõusnud fosfaadihulgad pandi intensiivse põlluharimise arvele jõe lähte lähedal. Jõe soolasisaldus on täna üle veetaimede jaoks kriitilise taseme. Alates 1990. aastast on soolasisaldus märkimisväärselt vähenenud, mis võib olla seotud väiksemate heitmetega endiselt Ida-Saksamaalt pärast Wendet 1989. aastal. Bioloogiline vee kvaliteet, mis põhineb selle saproobisüsteemide uuringutel, on üldjuhul hinnanguliselt saastumata kuni väga kergelt saastunud. Ainus ala, mis on kriitiliselt saastunud, on Wolfsburgi piirkond, kus vastutavad on lagunenud setete ladestused jões.

Üleujutus ja ajalooline üleujutuste kaitse

muuda
 
1987. aasta kevadüleujutus Drömlingis: Aller papliallee tasandil
 
Alleri ülevoolukanali algus (paremal) Grafhorsti juures, mis viib Ohresse

Endistel aegadel olid Alleri nõos sageli kevadised üleujutused, mis püsisid pikka aega. See oli tingitud peamiselt jõe väga laugest kallakust alates selle sisenemisest Breslau-Magdeburgi-Bremeni ruhioru jääaegsesse sulavee äravoolu kanalisse. Jõgi pidi vastu võtma suurel hulgal vett Leine ja Okeri jõest pärast lume sulamist Leine kõrgustikul ja Harzis. Ülemjooksul täitis Aller Drömlingi lameda, soise basseini, millest vesi väljub aeglaselt. Lisaks voolas Ohre jõgi hajusalt läbi Drömlingi. Kuna Weseri ja Elbe veelahe asub Drömlingi keskel, võis jõgi isegi suunda muuta, nii et Alleri veed voolasid Elbesse. Preisi kuningas Friedrich Suur kuivendas aastatel 1780–1796 Preisimaa omandis olnud Drömlingi idaosa ja klaaris selle asunike (Kolonisten) jaoks. Tema naabrid Drömlingi lääneosas, Braunschweigi hertsogkonna ja Hannoveri kuurvürstkonna näol, ei liitunud kuivendusprojektiga ning hakkasid Allerit kuivendama ja kontrollima alles alates 1860. aastast. Nad ehitasid 20 km pika Alleri kanali Grafhorsti lähistelt Calvörde piirkonda, mille kaudu said Alleri veed Ohresse voolata. Veel üks üleujutuste ärahoidmiseks ehitatud kanal oli – sama nimega – Alleri kanal, mis lõpetati 1863. aastal ja mis kaitses Alleri nõgu Gifhorni juures. Kesk-Saksa kanali ehitamine 1930. aastatel võimaldas liigvee Allerist eemaldada. See saavutati Grafhorsti juures Alleri leevenduskanaliga, 3 km pikk kanal. Nendest meetmetest hoolimata olid Alleri orus üleujutused isegi 20. sajandil, mis põhjustasid piirkonna põllumajandusele suuri kahjusid.

Praegune üleujutuste kaitse

muuda

Aastatel 1954–1962 tõusis üleujutuste arv Alleri ääres, mis põhjustasid märkimisväärset kahju luhtadele. Üleujutatud alad Alleri orus varieerusid laiuses 300–5000 m, peamiselt jõe ebaühtlase voolu tõttu. 1961. aastal otsustas Alam-Saksi Maapäev reguleerida Allerit selle laiendamisega. Eesmärk oli kaitsta jõeäärseid asulaid, samuti põllumajandust, mis olid üleujutuste vastu üldiselt nõrgalt kaitstud. Enamus Alleri reguleerimise meetmeid rajati 1960. aastatel. Neile järgnes 15 ha säilitusbasseini ehitamine Gifhorni juures 1970. aastatel. Seevastu säilitusbasseini kava Alleri käänakus Grafhorsti juures uuriti aastatel 1993–1996 keskkonnaalastel põhjustel. Kavandatud 12,5 km² Fahle Heide basseini Gifhornist läänes ei ehitatud rahapuudusel kunagi. Alleri laiendamise käigus kujundati kaldad suures ulatuses ümber. Liidumaa ostis kuni 12 meetri laiused maaribad neilt, kes kallastel elasid. Kaldad tehti lamedamaks ja vooderdati kividega. Istutati pajusid, leppi ja roostikke. Ülem-Allerit laiendati 15 m, Kesk-Allerit 30 m ja Alam-Allerit alates Leinega ühinemisest 50 m. Alam-Alleri äärde ehitati üleujutuste mulded Rethemi, Westeni ja Häuslingeni juurde.

Üleujutuste kaitse Celle piirkonnas

muuda
 
Kanalitaoline laiendatud Kesk-Aller Altencelle juures

Juba 1980. aastatel oli Celle linn koostanud "Celle piirkonna üleujutuste kaitse kava". See sisaldas mitmesuguseid meetmeid, nagu jõekalda kaevamine, üleujutusbasseinid ja -kraavid. 6. juunil 2005 sai linn volituse alustada üleujutuskaitse projekti esimest etappi. 2006. aastal alustati töid. See töö esimene osa hõlmas jõekalda kaevamist Boye ja Fuhse jõe suudme vahel, mille eesmärk oli suurendada Alleri kanali ristlõiget kõrvee ajal. Üleujutusbasseinid olid pindalaga umbes 15 ha ja 1,5 m sügavad, nõudes umbes 240 000 m³ pinnase eemaldamist. Projekti maksumus oli umbes 2 miljonit eurot. Vaid kaks aastat hiljem tehti kindlaks, et need esimesed sekkumised jõesüsteemi olid põhjustanud liiva püsiva ladustamise Alleri tehtaval leetseljakul. 2009. aasta mais süvendati esimest korda laevakanalit uute üleujutuspiirkondade läheduses, nii et laevad saaksid taas läbida. Nüüd on plaanis ümber ehitada basseinid ja mõnel juhul täita need, et vähendada tulevast liivaga ummistumist.

Kalade läbirääkimised

muuda

Alleri sirgendamisel 1960. aastatel kalle kasvas, kuna võeti lühem tee. Erosiooni vähendamiseks ehitati jõesängi ääred (Sohlabstürze); need on sellest ajast peale ümber ehitatud kivirampideks (Sohlgleiten), et võimaldada veeorganismidel kergemini edasi liikuda. Grafhorsti juures ei ole enam ülevoolupaisu tõket kaladele – eesmärgiga tõsta veetaset suvise põua ajal – kuna sinna on tehtud kalatrepp. Kalade ränne on siiski takistatud ülevoolupaisudega Gifhorni ja Müdeni juures ning Kesk-Saksa kanali lüüsidega Wolfsburg-Wendschotti juures. Kuid Elbe kõrvalkanal Osloßi juures voolab vabalt Alleri alt.

Laevandus

muuda

Ajalugu

muuda

Kaubalaevad on Allerit sadu aastaid kasutanud. See aitas kaasa Braunschweigi majanduskasvule, sest jõetranspordi kontroll langes hertsog Heinrich Lõvi kätte. Harzi metalle transporditi Braunschweigist Põhjamerele esialgu Okerit ning siis Allerit ja Weserit pidi. 14. sajandil oli Celle kõige olulisem teravilja laadimispunkt piirkonnas, mis täna on Alam-Saksi. 1500. aasta paiku oli Alleri laevade võimsus umbes 60 tonni. Alam-Alleri Celle ja Verdeni vahelisel lõigul oli laevanduse jaoks eriti suur majanduslik tähtsus. Sellegipoolest olid hooldus, remont ja uuendused väga kallid. Aastatel 1908–1918 laiendati Allerit, et pakkuda püsivat navigeerimist Celle ja Verdeni vahel. Ehitati neli tammi, lüüsidega laevadele. 20. sajandi alguses veeti Alleril suurtes kogustes Celle lähedal kaevandatud kaaliumisoola. Täna ei ole kommertslaevu jäänud.

Täna

muuda

Täna on Aller föderaalne veetee suudmest Weseril kuni Celleni. Selle lõigu pikkus on 117 km ja see on tuntud kui Alam-Aller. Verdeni vee- ja laevandusamet (Wasser- und Schifffahrtsamt Verden) vastutab uuenduste ja uute projektide eest. Selle volitustega jagatakse vastutust edasi. Oldau filiaal vastutab Alleri eest Cellest (km 0,0) Hülsenini (km 94,1), Verdeni haru katab jõe Hülsenist selle suubumiseni Weserisse Verden-Eisseli juures (km 117,1).

1960. aastate keskpaigast on jõel Verdenist lähte suunas kasutatud ainult lõbusõidulaevu ja sportpaate.

Lubatud laevasuurused

muuda
  • Suudmest Verdenini: veetee klass III (pikkus × laius: 67 m × 9,50 m)
  • Verdenist Celleni: veetee klass II (pikkus × laius: 58 m × 9,50 m)
  • Cellest ülesvoolu: mittelaevatatav

Lüüsid

muuda
 
Oldau lüüs
 
Bannetze lüüsibassein

1907. aastal otsustas Preisi osariik kanaliseerida Alleri Leinega ühinemiskohast Schwarmstedti juures kuni Celleni. Aastatel 1908–1918 reguleeriti jõge nelja lüüsidega tammiga ja tehti seega laevatatavaks suurematele jõelaevadele. Eelkõige võimaldasid Alleri lüüsid Bannetzes ja Oldaus toornafta transportimist Wietze õliväljadelt Cellesse. Samamoodi saadeti teravilja Cellesse jahvatamiseks.

Koht Paiknemine Kasutatav pikkus Kasutatav laius Langus Ehitatud
Oldau km 14,7 159 m 10 m 3,21 m 1908–10
Bannetze km 26,7 159 m 10 m 2,40 m 1909–12
Marklendorf km 38,3 159 m 10 m 3,22 m 1914
Hademstorf km 49,8 159 m 10 m 1,23 m 1914–18

Palgiparvetus

muuda

Tõenäoliselt kasutati Alleril palgiparvetust 14. sajandist. Sel viisil transporditud palke kasutati nii ehituseks kui ka kütuseks. Varajane palgiparvetuse ja puidukaubanduse keskus oli vürstlik residentsilinn Celle. Alguses vedas aadel puitu kütuseks Celle lossi ja teiste kuninglike hoonete soojendamiseks. Puitu raiuti kuninglikes metsades. Palkide transportimine parvetusega oli umbes 10 korda tõhusam, kui hobuse ja vankriga transportimine.

Suur parvetusoperatsioon toimus Alleril 1680. aastal, kui suurel hulgal ehituspuitu lasti Weserisse ja selle suhu. Puit tuli Lüneburgi nõmme lõunaosast ja seda kasutati umbes 100 maja ehitamiseks Rootsi Carlsburgi linnuses tänapäeva Bremerhavenis.

17. sajandist parvetati puitu Cellesse ka Alleri lisajõgedel, nagu Ise ja Örtze. Celles koguti palgid ogatammiga Aller Landi ja hoiustati puiduhoovis. Parvetused läksid ka Cellest mööda ja Weserist alla Bremenisse. Pärast hertsog Georg Wilhelmi surma 1705. aastal vähenes palgiparvetus Ülem-Alleril Cellesse. Kui kuninglik majapidamine kolis Hannoverisse, kaotas Celle residentsilinna barokkläike. Parvetuse vahendajad võtsid äri üle. Alam-Alleril õitses palgiparvetus taas 19. sajandi lõpus Gründerzeiti ajal. Puitu vajati ohtralt Bremenis, Bremerhavenis ja Weseri soodes, kus puitu kasutati majade ehitamiseks ja laevaehituseks. 1895. aasta paiku parvetati Weserit pidi alla umbes 8000 tihumeetrit puitu. Pärast Esimest maailmasõda vähenes palgiparvetus Alleril nulli.

Vee-energia

muuda
 
Oldau hüdroelektrijaam

Alleri ümberehitamisel Celle ja Leine suudme vahel Schwarmstedti juures aastatel 1908–1918 ehitati kahele neljast uuest tammist hüdroelektrijaamad: Oldau ja Marklendorf. Need võimaldasid Südheide elektrifitseerida. Oldau jaama koos kolme radiaalaksiaalturbiiniga võttis 1929. aastal üle PreussenElektra. 1972. aastal jõujaamad suleti, kuna olid kahjumlikud. Kui Marklendorfi hoone lammutati, siis jõujaam Oldaus kuulutati tehnoloogiliseks mälestiseks ja pääses lammutamisest. Pärast moderniseerimist 1983. aastal ühendati see taas võrku. See on suures osas säilinud algses olekus. Seal kasutatakse Alleri veevõimsust radiaalaksiaalturbiinide abiga nimivõimsusega 650 kW elektrienergia 3 miljoni kWh aastas tootmiseks.

Välislingid

muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aller&oldid=6583505"