Vikipeedia

Aleksei Navalnõi

Vene opositsioonijuht ja poliitvang (1976–2024)

Aleksei Anatoljevitš Navalnõi (vene keeles Алексей Анатольевич Навальный; 4. juuni 1976 – 16. veebruar 2024) oli Venemaa poliitik, jurist, ühiskonnategelane ja blogija.

Aleksei Navalnõi
Sünniaeg 4. juuni 1976
Surmaaeg 16. veebruar 2024 (47-aastaselt)
Matmispaik Borissovo kalmistu
Alma mater
Amet poliitik, advokaat, aktivist
Töökoht
Abikaasa(d) Julija Navalnaja
Autasud Sahharovi auhind
Koduleht https://navalny.com
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Navalnõi oli tuntud eelkõige korruptsiooni vastu võitlejana. Temast kujunes Vene opositsiooni liider. 2020. aastal püüdsid võimud teda Novitšoki närvimürgiga tappa, kuid õigeaegse arstiabi tõttu õnnestus tal paraneda.

2021. aasta jaanuaris naasis ta kodumaale, kus mõisteti vangi. Ta suri vanglas 2024. aasta veebruaris.

2009. aastal tunnistas ajaleht Vedomosti Navalnõi aasta inimeseks Venemaal. 2012. ja 2021. aastal valis ajakiri Time ta maailma 100 mõjukaima inimese hulka ja 2017. aasta juunis 25 kõige mõjukama inimese hulka Internetis. 2017. ja 2019. aastal valiti ta Vedomosti hinnangul aasta poliitikuks. Uurimiskeskuse Romir andmetel oli Navalnõi 2020. aasta sügisel venelaste usaldusreitingus neljandal kohal.[1]

Elulugu

muuda

Aleksei Navalnõi sündis 4. juuni 1976 Moskva oblastis Odintsovo rajoonis Butõni külas.

Haridustee

muuda

Navalnõi õppis Kalininetsis (sõjaväelinnak Moskva külje all) asuvas keskkoolis. Küpsustunnistuse sai 1993. aastal. 1998. aastal lõpetas ta Moskvas Venemaa Rahvaste Sõpruse Ülikooli õigusteaduskonna ja 2001. aastal Venemaa Föderatsiooni Valitsuse juures asuva Rahandusakadeemia rahanduse ja krediidi teaduskonna erialal "väärtpaberid ja börsindus".[2]

2010. aastal täiendas ta end USA-s. Garri Kasparovi, Jevgenija Albatsi (Harvardis doktorikraadi saanud politoloog), Sergei Gurijevi (Venemaa Majanduskooli rektor) ja Oleg Tsõvinski (Yale'i professor) soovitustega sai ta Yale'i Ülikooli stipendiumi "Yale World Fellows", mis võimaldas tal ülikooli kulul läbida Yale'i ülikooli õigusteaduse instituudis pooleaastane kursus. Konkurents selle stipendiumi saamiseks oli väga tihe: 15 kohale pretendeeris 1500 inimest.[3]

Poliitiline tegevus

muuda

Aleksei Navalnõi poliitiline karjäär sai alguse 2000. aastal, kui ta astus parteisse Jabloko. 2003. aastal oli ta Jabloko Moskva valimiskampaania juht Riigiduuma valimistel.

2004. aastal asutas ta Moskvas ehitustööde teostuse ajal korruptsiooni ja kodanike õiguste rikkumiste vastase ülelinnalise liikumise "Moskvalaste kaitse komitee" ja oli selle üks juhte.[4]

Detsembris 2007 nõuti Jabloko juhatuse koosolekul Navalnõi parteist väljaheitmist sõnastusega "erakonnale poliitilise kahju tekitamise eest, eelkõige natsionalistliku tegevuse eest". Navalnõi enda sõnul oli väljaheitmise tegelik põhjus tema nõudmine partei asutaja Grigori Javlinski tagasiastumiseks.[5]

23. juunil 2007 sai temast üks liikumise "Rahvas" kaasasutajatest. 2008. aastal asutas ta erainvestorite õigusi kaitsva avaliku organisatsiooni "Vähemusaktsionäride Liit".

Navalnõi populariseeris Interneti-meemi "petturite ja varaste partei", viidates parteile Ühtne Venemaa. Esimest korda lausus ta selle fraasi 2. veebruaril 2011 raadiojaamas Finam FM. Varsti pärast seda oli Ühtsel Venemaal soov ta kohtusse kaevata. Sellele vastates avas Navalnõi 15. veebruaril oma blogis küsitluse, kus paluti huvilistel vastata küsimusele “Kas Ühtne Venemaa on varaste ja aferistide partei?” Küsitluses osales ligi 40 000 inimest. 96,6% neist vastas "jah, on".[6]

Navalnõi väitis korduvalt, et tema arvates pidi olema 2011. aasta Riigiduuma valimistel kõige vastuvõetavam hääletamine "ükskõik millise partei poolt, mis oleks seeläbi Ühtse Venemaa vastu". Kuigi Navalnõi ise eitas autorsust, sai see seisukoht üldnimetuse "Navalnõi valik".[7] 5. detsembril 2011, päev pärast valimisi, esines Navalnõi valitsuse poolt heaks kiidetud meeleavaldusel, mille korraldas liikumine Solidaarsus. Pärast ürituse lõppu peeti ta politsei poolt aga teises kohas miitingul kinni koos opositsionääri ja Solidaarsuse kaasesimehe Ilja Jašiniga ning neile määrati 15–päevahaldusaresti.[8]

4. aprillil 2013 teatas Navalnõi, et kavatseb tulevikus asuda Venemaa presidendi ametikohale. Ta teatas, et selle sammuga "soovib ta muuta elu riigis" ja tagada, et loodusvarade poolest rikka riigi Venemaa elanikud ei elaks "vaesuses ja lootusetus viletsuses", vaid elaks "normaalselt, nagu Euroopa riikides".

Ta oli 2013. aasta valimistel Moskva linnapea kandidaat. Navalnõi poolt hääletas 8. septembril 2013 Moskvas 633 000 valijat (27,2% valijate koguarvust), millega ta jäi valimistel teiseks, sest Ühtse Venemaa kandidaat Sergei Sobjanin kogus 51,4% häältest.[9] Ta ei tunnistanud Sobjanini võitu esimeses voorus, väitis korduvalt, et Sobjanini otsustav 1,4% (üle 50%) saadi “haldusressursside” kasutamisega (muidu oleks tulnud korraldada teine ​​valimisvoor) ning esitas Moskva linnakohtule avalduse, milles nõudis valimistulemuste ülevaatamist toimepandud rikkumiste tõttu. Avaldust ei rahuldatud.[10]

Navalnõi sai liberaalse partei Rahvaliit (asutatud 2012) liikmeks ja hiljem selle esimeheks 2013. aastal pärast Moskva linnapeavalimistel teise koha saavutamist. 2018. aastal hakkas partei end nimetama Tuleviku Venemaaks (Россия будущего), kuid see nimi on jäänud siiani võimude poolt registreerimata.[11]

2016. aasta detsembris teatas Aleksei Navalnõi kavatsusest kandideerida 2018. aasta Venemaa presidendivalimistel Venemaa Föderatsiooni presidendiks.[12] Venemaa Föderatsiooni Keskvalimiskomisjon otsustas 25. detsembril 2017 jätta Aleksei Navalnõi kandidatuuri registreerimata, viidates sellele, et seadus ei võimalda kandideerida isikutel, kellel on kehtiv kohtulik karistus. Karistus oli 2013. aastal määratud otsitud põhjustel, mis olid aluseks väidetele äritegevuse käigus kelmusvõtete kasutamise kohta. 24. detsembril 2017 toimusid 20 Venemaa linnas Navalnõi presidendikandidaadiks esitamise algatusrühmade koosolekud.[13] 28. detsembril valis ajalehe Vedomosti toimetus Navalnõi aasta poliitikuks. Toimetus märkis, et Navalnõi osutus 2017. valimisaastal praktiliselt ainsaks poliitikuks, kes viis läbi täieõigusliku valimiskampaania.

20. juulil Moskvas Sahharovi avenüül toimunud miitingul kutsus Navalnõi üles järgmisele miitingule linnavalitsuse juurde 27. juulil, kui sõltumatutel kandidaatidel ei lubata Moskva Linnaduuma valimistel osaleda. 24. juulil ta arreteeriti oma maja sissepääsu juures ning talle määrati karistuseks 30 päeva aresti.

24. jaanuaril 2019 käivitas Navalnõi nn Navalnõi Ametiühingu projekti, mille eesmärk on tõsta avaliku sektori töötajate palku. Arstid, meditsiinitöötajad, õpetajad, instruktorid, pedagoogid, teadlased, kultuuriasutuste töötajad, sotsiaaltöötajad said nüüd ametiühingu kodulehelt kontrollida, millist palka neil tööpiirkonnas on õigus küsida. Eelkõige viitas Navalnõi Vladimir Putini 2012. aasta maikuu dekreetidele, mis sätestasid, et avaliku sektori palgad ei tohiks olla madalamad piirkonna keskmisest.

Kriminaalkaristus

muuda

18. juulil 2013 mõistis Kirovi linna Lenini rajooni kohus Aleksei Navalnõi süüdi kelmuse organiseerimises, mille käigus varastati 16 miljoni rubla (ligi 380 000 euro) väärtuses saematerjali, mis kuulus riigifirmale KirovLes. Navalnõile määrati karistuseks viieaastane vabadusekaotus. Ta võeti kohtusaalis vahi alla.[14] Järgmisel päeval Kirovi oblastikohtu otsusel jäeti Navalnõi kuni kohtuotsuse jõustumiseni vabadusse.[15] 16. oktoobril jättis Kirovi oblastikohus linnarajoonikohtu 18. juulil kuulutatud kohtuotsuse jõusse, kuid reaalse vangistuse Navalnõile asendas ta tingimisi karistusega.[16] 2019. aasta keskpaiga seisuga oli Navalnõilt võetud kohtu otsusega vabadus vähemalt 12 korral ning ta oli veetnud vangistuses enam kui 200 ööpäeva.[17]

Rünnak briljantrohelisega

muuda

18. aprillil 2017 avaldati tunnine videointervjuu.[18]

 
Aleksei Navalnõi 27. aprillil 2017 pärast värvirünnakut

27. aprillil 2017 langes Aleksei Navalnõi Moskvas Korruptsioonivastase Võitluse Fondi kontori juures värvirünnaku ohvriks. Silma sattunud briljantroheline põhjustas sarvkestakahjustuse.[19] 8. mail tehti Navalnõile Barcelonas silmaoperatsioon.[20]

Mürgitamine

muuda

Arreteerimise ajal 2019. aasta juulis viidi Navalnõi tugeva näoturse ja nahapunetusega haiglasse. Tal diagnoositi kontaktdermatiit. Navalnõi ja tema isiklikud arstid pakkusid välja mürgistuse võimaluse, mis on tehtud tundmatute kemikaalidega.

20. augustil 2020 haigestus Navalnõi lennureisil Tomskist Moskvasse.[21] Lennuk oli sunnitud maanduma Omskis ning raskes seisundis Navalnõi toimetati haiglasse, kus ta viidi kunstlikku koomasse ja kunstlikule hingamisele.[22][23][24][25] Järgmise päeva pärastlõunal lubati Navalnõi juurde hommikul Saksamaalt erivarustusega lennukiga saabunud kolm arsti. 21. augusti hilisõhtul startis lennuk Navalnõi ja teda saatva abikaasaga pardal Berliini suunas.[26] 22. augusti hommikul hospitaliseeriti Navalnõi Berliini Charité kliinikusse.[27] Ruum, kus Navalnõi viibis, oli hiljemalt 24. augustist valve all.[28] Saksamaa valitsuse 2. septembril avaldatud teate kohaselt põhjustas Navalnõi mürgistuse Novitšoki rühma närvimürk.[29][30] Novitšoki mürkainete väljatöötamisel osalenud keemik Vil Mirzajanovi arvates ei tahetud Venemaa opositsiooniliidrit Aleksei Navalnõid tappa, vaid teha temast elu lõpuni invaliid.[31] Charité haigla teatas 7. septembril 2020 Twitteris, et Navalnõi on kunstlikust koomast välja toodud ning tema seisund on paranemas.[32]

Navalõi viibis Charité haiglas 32 päeva, sh 24 päeva intensiivraviüksuses. Ta kirjutati haiglast välja 23. septembril 2020. Le Monde'i kinnitusel olevat Venemaa president Vladimir Putin 14. septembril toimunud telefonivestluses Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroniga märkinud, et Navalnõi on simuleerinud haigestumist ka varem.[33]

28. detsembril 2020 teatas föderaalne karistusamet, et toona Saksamaal pärast mürgitamist rehabilitatsioonil viibiv Aleksei Navalnõi ei täitnud talle kohtu poolt pandud ülesandeid ja hoidus kõrvale karistuskontrollist. Nõuti Navalnõi ilmumist registreerimisele 29. detsembril kell 9 ja ähvardati tingimisi karistuse asendamist reaalsega asendada. 13. jaanuaril 2021 teatas Navalnõi, et naaseb Saksamaalt Venemaale 17. jaanuaril 2021. Föderaalne karistusamet teatas, et võtab kasutusele kõik meetmed, et ta enne kohtuprotsessi vahi alla võtta ja asendada tingimisi karistus reaalse karistusega.[34]

Vanglas viibimine

muuda
 
Meeleavaldus Navalnõi toetuseks Tallinnas Vabaduse väljakul
Foto: Ave Maria Mõistlik, 23. jaanuar 2021

17. jaanuaril 2021 kodumaale naasnud Navalnõi peeti kinni 40 minutit pärast Moskvasse saabumist.[35][36] 23. jaanuaril 2021 toimus Navalnõi toetuseks üle riigi mitmeid proteste.[37]

Moskva kohus mõistis 2. veebruaril 2021 Aleksei Navalnõi kaheks aastaks ja kaheksaks kuuks vangi.[38] Euroopa Inimõiguste kohus otsustas 17. veebruaril 2021, et Venemaa peab ta kohe vabastama.[39]

Vanglas viibides tekkisid Navalnõil mitmesuguseid terviseprobleemid, kuna ta pidas näljastreiki ning vangla võimude poolt määrati talle tihti karistuseks kartseris viibimine.[40]

2021. aasta märtsis oli Navalnõil valus toetuda ühele jalale, lisaks oli tal tugev seljavalu, mida ta ise seostas pikkade sõitudega kohtutesse, kui ta pidi viibima spetsiaalsetes vanglaveokites ebanormaalses asendis. 17. aprillil 2021 teatasid iseseisva arstide liidu ametiühingu liikmed Navalnõi vereseerumi analüüsi tulemuste põhjal, et tal on suurenenud kaaliumisisaldus, mis võib viia südameseiskumiseni. Tal avastati ka kaks songa ning ta alustas sõltumatute arstide kohaletoomist nõudes näljastreiki, mille katkestas 23 päeva hiljem arstide palvel. Ta viibis mitu kuud vanglahaiglas ja 2021. aasta suvel naasis paranduskolooniasse.[41]

16. juunil 2021 teatas Ameerika Ühendriikide president Joe Biden, et ta on hoiatanud Venemaa Föderatsiooni presidenti Vladimir Putinit raskete tagajärgede eest, mis ootavad Venemaad, kui Venemaa opositsiooniliider Aleksei Navalnõi peaks vanglas surema. Samas ta keeldus täpsustamast, milliseid meetmeid kasutusele võetakse.[42]

2022. aasta juunis viidi Navalnõi üle Vladimiri oblastis asuvasse range režiimiga paranduslikku kolooniasse IK-6 (исправительная колония), kus ta pidi sageli viibima kartseris, mistõttu tema lülisambaprobleemid süvenesid. 2022. aasta detsembris saadeti tema juurde arst, kes aga keeldus diagnoosi nimetamast, kuid määras Navalnõile tundmatu ravimiga süstide tegemise. Ravimi nimetust ei õnnestunud välja selgitada, kuna haigusloo koopia osutus loetamatuks.[41]

22. märtsil 2022 mõistis Moskva Lefortovo kohus Aleksei Navalnõi süüdi eriti suures kelmuses ja lugupidamatuses õigusemõistmise vastu. Karistuseks määrati üheksa aastat range režiimiga kolooniat ja 1,2 miljonit rubla trahvi.[43]

2023. aasta jaanuari alguses keeldus koloonia administratsioon teda palaviku ja köha tõttu raviosakonda saatmast ning talle ettenähtud ravimeid andmast, suurendades vaid keedetud vee kogust kahe kruusi võrra päevas ja andes talle vaid antibiootikume. Pärast seda haiguse progresseerumine peatus, kuid suurte antibiootikumide koguste tõttu tekkisid tal kõhutüsistused ja ta võttis kaalust 7 kg alla . Seejärel jätkati Navalnõi saatmist kartserisse, piirati tema võimalust osta vanglas toiduaineid ning ostetud toit võeti ära. Коммерсантъ (25 декабря 2023). Дата обращения: 30 декабря 2023.[41]

4. augustil 2023 karistuskoloonias toimunud kohtuistungil määrati Navalnõile lisaks kehtivale karistusele 19-aastane vanglakaristus erirežiimiga koloonias ja 500 000 rubla suurune rahatrahv.[44]

Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrell ütles seoses Navalnõi uue karistusega, et see määrati "tegude eest, mis kujutavad endast seaduslikku poliitilist ja korruptsioonivastast tegevust". Navalnõi karistuse mõistsid hukka ka USA välisminister Antony Blinken ja Suurbritannia välisminister James Cleverley.[45]

2023. aasta septembris, pärast kohtuotsuse edasikaebamise protsessi lõppu viidi Navalnõi aastaks üle ühe kambritüübiga vanglahoonesse (единое помещение камерного типа (ЕПКТ)), mis on kõige karmim võimalik karistus Venemaa kolooniates üldse, sõltumata režiimist.[46]

2023. aasta detsembri alguses tabasid Navalnõi peapööritused ja teadvusekaotused, misjärel saatsid koloonia töötajad ta tilguti alla. Alates 5. detsembrist 2023 oli Navalnõi asukoht mitu nädalat teadmata. Koloonia esindajad, kus teda varem hoiti, teatasid vaid, et ta viidi üle. 25. detsembril 2023 ilmus teave Navalnõi saabumise kohta Jamali Neenetsi autonoomne ringkonda Harpi külas asuvasse erirežiimiga kolooniasse IK-3.[47]

Alates 2022. aasta augustist oli Navalnõi kartserisse paigutatud 27 korda, viimati 14. veebruaril 2024. Kokku veetis ta olematute süütegude eest kartseris 308 päeva.[41]

Surm

muuda
  Pikemalt artiklis Aleksei Navalnõi surm ja matused

15. veebruaril 2024 osales Navalnõi Vladimiri ringkonnakohtus, kus "ta tundis end hästi, ei kurtnud oma tervise üle, võttis aktiivselt sõna ja esitas argumente oma seisukohtade kaitseks".[48] Veebiväljaanne Sota.Vision avaldas kohtuotsuse väljakuulutamisest video, mida mõned meediaväljaanded nimetavad "Navalnõist tehtud viimaseks videoks". 16. veebruaril avaldas Jamalo-Neenetsi autonoomse ringkonna föderaalne karistusteenistus teate, et Navalnõi kaotas pärast jalutuskäiku teadvuse, kohale saabusid koloonia meditsiinitöötajad ja kohale kutsuti erakorraline meditsiinimeeskond. Kiirabi jõudis sündmuskohale vähem kui seitsme minutiga ning Aleksei Navalnõile tehti elustamismeetmeid üle poole tunni, kuid see ei andnud positiivseid tulemusi. Kiirabiarstid kinnitasid vangi surma.[49]

Teated Navalnõi surma kohta ilmusid meediasse samal päeval kell 14.19 Moskva aja järgi.[50]

Hoolimata võimude soovist keelustada Navalnõi avalik ärasaatmine ja sellega kaasnenud vahistamisohust kogunes 1. märtsil Moskvas toimunud ärasaatmisele kogunes lahkunule austust avaldama tuhandeid inimesi.

Tunnustus

muuda
  • 2011 – aasta poliitik ajalehe Vedomosti andmetel 2011. aasta detsembris[51]
  • 2012 – 6. koht ajakirja TIME 100 edetabelis (ajakirja Time andmetel 2012. aasta alguses), ainus venelane maailma 100 mõjukaima inimese edetabelis
  • 2017 – ajakirja Time andmetel oli ta 2017. aasta juunis 25 kõige mõjukama inimese nimekirjas Internetis selgitusega: "tema miljoni tellijaga YouTube'i kanal murdis Kremli infoblokaadi"
  • 2018 – Sergei Magnitski preemia laureaat 2018. aastal[52]
  • 2021 – Genfi inimõiguste foorumi "Julguse auhind"; 8. juunil 2021 võttis auhinna vastu poliitiku tütar Daria Navalnaja[53]
  • 2021 – Sahharovi auhind
  • 2021 – Poola inimõigusauhind “Vabaduse rüütel” (Rycerz Wolności)
  • 2021 – Boriss Nemtsovi auhind
  • 2022 – Northcote Parkinsoni fondi kodanikujulguse preemia[54]

Isiklikku

muuda
 
Aleksei Navalnõi koos abikaasa Julija Navalnajaga (2013)

Aleksei Navalnõi abikaasa oli Julija Navalnaja, nende tütar on Darja (sündinud 2001) ja poeg Zahhar (sündinud 2008). Pere elas Moskva Marjino rajoonis üürikorteris.

Aleksei Navalnõi 2016. aasta aastatulu oli 8,7 miljonit rubla, sealhulgas ettevõtlustulu 5,3 miljonit ja 3,4 miljonit Euroopa Inimõiguste Kohtu määratud kompensatsioonid.[55]

2013. aastal ütles Navalnõi Ukraina telekanalis Inter, et ta on pooleldi venelane ja pooleldi ukrainlane, märkides, et "oma juurte ja geneetika tõttu on ta ilmselt rohkem ukrainlane". Lisaks ütles poliitik, et enamik tema sugulasi elab Ukrainas. Kuni 1986. aastani elasid nad kõik Tšernobõli lähedal, kus ka Navalnõi ise iga suve veetis.[56]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Ромир» опубликовал рейтинг доверия россиян. Коммерсантъ (24 октября 2020).
  2. ↑ Навальный, Алексей. Российский общественный деятель. lenta.ru
  3. ↑ Блог накажет. mk.ru, 9. juuni 2011
  4. ↑ О Навальном. Официальный сайт Алексея Навального. Дата обращения: 12 декабря 2011.
  5. ↑ Меня исключили за то, что я говорил, что Явлинский должен идти в отставку. Дата обращения: 12 декабря 2011.
  6. ↑ Единая Россия подает на меня в суд. LiveJournal (15 февраля 2011).
  7. ↑ Миронов призвал действовать на выборах по плану Навального. Lenta.ru. Rambler Media Group (19 сентября 2011).
  8. ↑ Блогер А.Навальный получил 15 суток ареста. РосБизнесКонсалтинг (6 декабря 2011).
  9. ↑ Итоги голосования на пост мэра Москвы. Московская городская избирательная комиссия. moscow_city.vybory.izbirkom.ru
  10. ↑ Мосгорсуд отказал Навальному — Интерфакс. Дата обращения: 1 февраля 2022.
  11. ↑ Минюст окончательно отказал в регистрации партии «Россия будущего» Алексея Навального. Медиазона. 2018-08-27.
  12. ↑ Алексей Навальный намерен участвовать в президентских выборах. kommersant.ru, 13. detsember 2016
  13. ↑ Навальный выдвинут кандидатом в президенты России. Deutsche Welle (24 декабря 2017).
  14. ↑ Навальный приговорен к пяти годам лишения свободы. lenta.ru, 18. juuli 2013
  15. ↑ Навального и Офицерова отпустили под подписку о невыезде. lenta.ru, 19. juuli 2013
  16. ↑ Дело "Кировлеса": суд назначил Навальному условный срок. bbc.com, 16. oktoober 2013
  17. ↑ "Russian Opposition Politician Navalny Gets 10 Days In Jail" (inglise). Vabadusraadio. 2.7.2019. Vaadatud 2.7.2019.
  18. ↑ 18. apr 2017, Навальный - о революции, Кавказе и Спартаке
  19. ↑ Навальному после нападения диагностировали химический ожог глаза. rbc.ru, 27. aprill 2017
  20. ↑ Алексею Навальному в Барселоне прооперировали глаз. newsru.co.il, 10. mai 2017
  21. ↑ 5. okt 2020, Навальные – интервью после отравления / вДудь
  22. ↑ "Russian opposition leader Alexei Navalny in coma with suspected poisoning: spokeswoman" (inglise). Deutsche Welle. 20.8.2020. Vaadatud 20.8.2020.
  23. ↑ DeMarche, Edmund (20. august 2020). "Alexei Navalny, a top Putin foe, allegedly poisoned: reports". Fox News (inglise). Vaadatud 20.08.2020.
  24. ↑ "Russian opposition leader Alexei Navalny in intensive care after airport tea 'poisoning'". Telegraph Media Group Limited. 20. august 2020.
  25. ↑ "Russian opposition leader Alexei Navalny 'poisoned'". BBC News. 20. august 2020.
  26. ↑ "Alexei Navalny: Putin critic flies to Germany for medical treatment". BBC News (inglise). 22. august 2020, 12:25. Vaadatud 22.8.2020.
  27. ↑ "Alexei Navalny: Putin critic arrives in Germany for medical treatment" (inglise). BBC News. 22.8.2020, 11:25. Vaadatud 22.8.2020.
  28. ↑ Joseph Nasr, Andreas Rinke (24. august 2020). "Siberian doctors say they saved Kremlin critic Navalny's life" (inglise). Reuters. Vaadatud 24. august 2020.{{cite news}}: CS1 hooldus: kasutab parameetrit autorid (link)
  29. ↑ Philip Oltermann (2.9.2020, 15:35). "Alexei Navalny poisoned with Novichok, says German government | Berlin calls attack on Russian opposition leader an 'astounding act' and demands urgent explanation from Moscow" (inglise). Berliin: TheGuardian.com. Vaadatud 2.9.2020.
  30. ↑ "Alexei Navalny: Russia opposition leader poisoned with Novichok - Germany" (inglise). BBC News. 2.9.2020, 19:00. Vaadatud 2.9.2020, 19:15.
  31. ↑ Novitšoki mürgi looja ERR-ile: Navalnõid ei tahetud tappa, vaid teha temast invaliid ERR, 8. september 2020 (vaadatud 08.09.2020)
  32. ↑ Aleksei Navalnõi toodi kunstlikust koomast välja ning tema seisund on paranemas, EPL, 7. september 2020
  33. ↑ "Alexei Navalny: Russian activist discharged from Berlin hospital" (inglise). BBC News. 23.9.2020, 12:40. Vaadatud 23.9.2020.
  34. ↑ ФСИН: мы обязаны предпринять все действия по задержанию нарушителя Навального. meduza.io. Дата обращения: 19 января 2021.
  35. ↑ "Russia Navalny: Poisoned opposition leader held after flying home" (inglise). BBC News. 17. jaanuar 2021, 20:30. Vaadatud 17.01.2021.
  36. ↑ "Alexei Navalny detained after landing in Moscow" (inglise). DW. 17. jaanuar 2021. Vaadatud 17.01.2021.
  37. ↑ Anton Troianovski and Andrew E. Kramer (23.01.2021). "Navalny Protests: Live Updates as Mass Rallies Sweep Across Russia" (inglise). The New York Times. Vaadatud 23.01.2021.{{cite web}}: CS1 hooldus: kasutab parameetrit autorid (link)
  38. ↑ Venemaa: kõrge esindaja poolt Euroopa Liidu nimel tehtud avaldus Aleksei Navalnõi kohtuotsuse kohta Euroopa Ülemkogu. Euroopa Liidu Nõukogu, 3. veebruar 2021. Vaadatud 5. augustil 2023
  39. ↑ Euroopa inimõiguste kohtu otsus nõuab Navalnõi vabastamist, ERR, 17. veebruar 2021
  40. ↑ Отравление, голодовка, болезни в ШИЗО. BBC News Русская служба (16 февраля 2024).
  41. ↑ 41,0 41,1 41,2 41,3 Как подрывали здоровье Навального. Хронология. Медиазона, 16 февраля 2024.
  42. ↑ Biden warns of ‘devastating’ consequences for Russia if Navalny dies in prison. CNN (16 июня 2021).
  43. ↑ Lauri Laugen:Moskva Lefortovo kohus mõistis Navalnõi üheksaks aastaks range režiimiga kolooniasse Delfi, 22. märts 2022. Vaadatud 5. augustil 2023
  44. ↑ Navalnõile määrati veel 19 aastat vangistust Eesti Rahvusringhääling, 4. august 2023. Vaadatud 5. augustil 2023
  45. ↑ ЕС, США и Великобритания осудили приговор Навальному. Форбс (4 августа 2023).
  46. ↑ Навального на год перевели в единое помещение камерного типа — это самое строгое наказание в колонии. Meduza. Дата обращения: 27 сентября 2023.
  47. ↑ Этапированного из Владимирской области Навального нашли в ИК-3 в ЯНАО. Коммерсантъ (25 декабря 2023). Дата обращения: 30 декабря 2023.
  48. ↑ Что известно о смерти Алексея Навального. ТАСС (16 февраля 2024).
  49. ↑ УФСИН России по Ямало-Ненецкому автономному округу сообщает. УФСИН по Ямало-Ненецкому автономному округу (16 февраля 2024)
  50. ↑ ФСИН отправила комиссию в колонию, в которой умер Навальный. Коммерсантъ (16 февраля 2024).
  51. ↑ Результаты голосования «еловек года — 2011. Ведомости. Sanoma Independent Media (30 декабря 2011).
  52. ↑ Навальному вручили премию имени Сергея Магнитского. Архивировано 23 июля 2021 года.
  53. ↑ Речь Даши Навальной на саммите по правам человека. YouTube.
  54. ↑ Алексей Навальный -- лауреат премии "За гражданское мужество" 2022 года. Дата обращения: 1 ноября 2022. Архивировано 27 октября
  55. ↑ Сведения о доходах и имуществе. echo.msk.ru, 26. detsember 2017
  56. ↑ Навальный: я больше украинец по своим корням и генетике. Архивировано 3 августа 2017 года.

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aleksei_Navalnõi&oldid=6793734"