Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja

Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoht loodi 1999. aastal jõustunud Amsterdami lepinguga ning täpsemalt on tegu Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) kõrge esindajaga. Kõrge esindaja vastutab Euroopa Liidu välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujundamise ja elluviimise eest ning on ühtlasi Euroopa Komisjoni asepresident.

Erinevalt ülejäänud Euroopa Komisjoni liikmetest ei nimetata tema kandidatuuri ühegi liikmesriigi poolt, vaid kõrge esindaja valitakse Euroopa Ülemkogu kvalifitseeritud häälteenamusega. Kõrgel esindajal on õigus osaleda ülemkogu kohtumistel, kuigi ta ei ole ülemkogu liige.

Ametinimetus mitmes keeles

• prantsuse Haut représentant de l'Union pour les affaires étrangères et la politique de sécurité
• saksa Hoher Vertreter der Europäischen Union für Außen- und Sicherheitspolitik
• hispaania Alto representante de la Unión para Asuntos Exteriores y Política de Seguridad
• inglise keeles High Representative of the Union for Foreign Affairs and Security Policy, HR

Ajalugu ja varasemad kõrged esindajad

1999. aasta Amsterdami lepinguga loodud kõrge esindaja ametikohta hakkas tol ajal täitma Euroopa Nõukogu peasekretär, eesmärgiga parandada ELi välispoliitika tulemuslikkust ja nähtavust. Aastatel 1999–2009 pidas seda ametit Javier Solana.

2009. aastal jõustunud Lissaboni leping tõi ÜVJPsse kaks suurt muudatust, eesmärgiga tugevdada liidu välis- ja julgeolekupoliitika teostamist veelgi ning muuta poliitikat järjepidevamaks. Esiteks liideti ÜVJP kõrge esindaja ametikoht Euroopa Komisjoni välisasjade voliniku kohaga, tõstes selle ühtlasi komisjoni asepresidendi staatusesse, ning lisati mitmeid funktsioone, mida varem täitis igal poolaastal vahelduv eesistujariik (nt igakuise ELi välisasjade nõukogu juhtimine). See samm suurendas oluliselt Euroopa Liidu välistegevuse- ja julgeolekupoliitika mõju, sidusust ja nähtavust. Teiseks loodi ELi diplomaatilise teenistusena toimiv Euroopa välisteenistus, mille ülesandeks on kõrge esindaja tegevuse toetamine. Euroopa välisteenistusel on enam kui 130 delegatsioonist koosnev võrgustik, mis edendab ning kaitseb Euroopa väärtusi ja huve kogu maailmas.

Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrged esindajad pärast Lissaboni lepingu jõustumist

• 1. detsember 2009 kuni 31. oktoober 2014 – Catherine Ashton
• 1. november 2014 kuni 30. november 2019 – Federica Mogherini
• alates 1. detsembrist 2019 – Josep Borrell

Kõrge esindaja ülesanded

• Muuta ELi välis- ja julgeolekupoliitikat järjepidevamaks.
• Euroopa Komisjoni asepresidendina koordineerida ja tagada ühtsus ELi ühtses välis- ja julgeolekupoliitikas.
• Koordineerida ELi välispoliitika tööriistu (väliskaubandus, naabruspoliitika, humanitaarabi, kriisireguleerimine).
• Tagada konsensus ELi liikmesriikide ja nende prioriteetide vahel, juhatades sealhulgas igakuiseid kohtumisi ELi liikmesriikide välisministritega, kaitseministritega, kaubandus- ja arendusministritega.
• Osaleda Euroopa Ülemkogu kohtumistel ja anda aru välisküsimustes.
• Osaleda Euroopa Liidu Nõukogu regulaarsetel kohtumistel.
• Võtta sõna Euroopa Parlamendi aruteludel Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika teemadel.
• ELi esindamine rahvusvahelistel kohtumistel, näiteks ÜRO kohtumistel.
• Euroopa Kaitseagentuuri juht
• ELi Julgeoleku-uuringute Instituudi juhatuse esimees

Kõrge esindaja ametissenimetamine

Kõrge esindaja nimetab ametisse Euroopa Ülemkogu kvalifitseeritud häälteenamusega ja kokkuleppel Euroopa Komisjoni presidendiga.

Kõrge esindaja ja Eesti

Kõrge esindaja visiidid Eestisse

• 26.08.2014 – Catherine Ashtoni visiit Eestisse, mille käigus kohtus ta peaminister Andrus Ansipi, välisminister Urmas Paeti ning kaitseminister Urmas Reinsaluga. Kohtumise päevakorralisteks teemadeks olid viimased arengud Egiptuses, Euroopa Liidu idanaabruses toimuv, kaitsepoliitika, olukord Afganistanis ning Euroopa Liidu inimõiguspoliitika.
• 24.08.2015 – Federica Mogherini visiit Eestisse, mille käigus kohtus ta peaminister Taavi Rõivase ja välisminister Marina Kaljurannaga ning esines Eesti välisesinduste juhtidele. Kohtumistel arutati Euroopa Liidu välispoliitilisi ja regionaalseid küsimusi, fookuseks Venemaa ja Ukraina teemad, julgeolekustrateegia ning naabruspoliitika.

ELi seisukoht Eston Kohveri kinnipidamise osas

• 19.08.2015 – Federica Mogherini avaldus EL-i nimel Eesti kaitsepolitseiniku Eston Kohveri viivitamatuks vabastamiseks.

ELi seisukoht Indias kinnipeetud laevakaitsjate osas

• 30.01.2016 – Federica Mogherini kinnitas Euroopa parlamendi liikmele Urmas Paetile saadetud kirjas, et Euroopa Liit jätkab Indias kinni peetud Eesti ja Briti kodanikest laevakaitsjate olukorra jälgimEist ning toetab Eesti ja Briti valitsuse pingutusi olukorrale lahenduse leidmisel.

Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumine

• 08.12.2016 – Sven Mikser arutas Mogheriniga ettevalmistusi Eesti ELi eesistumiseks ja koostööd sel ajal.

Kõrge esindaja Euroopa Liidu Lepingus

Euroopa Liidu lepingu artikkel 15 lg 2:

2. Euroopa Ülemkogu koosneb liikmesriikide riigipeadest või valitsusjuhtidest koos ülemkogu eesistuja ja komisjoni presidendiga. Ülemkogu töös osaleb liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja.

Euroopa Liidu lepingu artikkel 18:

1. Euroopa Ülemkogu määrab kvalifitseeritud häälteenamusega ja kokkuleppel komisjoni presidendiga ametisse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. Euroopa Ülemkogu võib lõpetada tema ametiaja sama korra kohaselt.

2. Kõrge esindaja juhib liidu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat. Ta aitab oma ettepanekutega välja töötada nimetatud poliitikat, mida ta viib ellu nõukogu mandaadiga. Sama kehtib ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika suhtes.

3. Kõrge esindaja on välisasjade nõukogu eesistuja.

4. Kõrge esindaja on üks komisjoni asepresidentidest. Ta tagab liidu välistegevuse järjepidevuse. Ta vastutab komisjonis selle pädevuses olevate välissuhete korraldamise ja liidu välistegevuse muude aspektide koordineerimise eest. Nende kohustuste täitmisel komisjonis ja ainult nende kohustuste osas allub kõrge esindaja komisjoni kodukorrale määral, mis on kooskõlas lõigetega 2 ja 3.

Euroopa Liidu lepingu artikkel 26 lg 3:

3. Ühist välis- ja julgeolekupoliitikat viivad ellu kõrge esindaja ning liikmesriigid, kasutades riikide ja liidu vahendeid.

Euroopa Liidu lepingu artikkel 27:

1. Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, kes juhib välisasjade nõukogu tööd, aitab oma ettepanekutega kaasa ühise välis- ja julgeolekupoliitika väljatöötamisele ning tagab Euroopa Ülemkogu ja nõukogu vastuvõetud otsuste rakendamise.

2. Ühise välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes esindab liitu kõrge esindaja. Ta peab liidu nimel kolmandate isikutega poliitilist dialoogi ning väljendab liidu seisukohta rahvusvahelistes organisatsioonides ja rahvusvahelistel konverentsidel.

3. Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat abistab tema volituste täitmisel Euroopa välisteenistus. See teenistus toimib koostöös liikmesriikide diplomaatiliste teenistustega ja koosneb nõukogu peasekretariaadi ja komisjoni asjaomaste osakondade ametnikest ning liikmesriikide diplomaatilistest teenistustest lähetatud töötajatest. Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine määratakse nõukogu otsusega. Nõukogu teeb otsuse kõrge esindaja ettepaneku põhjal pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga ning komisjonilt nõusoleku saamist.

Euroopa Liidu lepingu artikkel 30:

1. Iga liikmesriik, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja või kõrge esindaja komisjoni toetusel võib suunata nõukogule ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga seotud küsimusi ning esitada vastavalt algatusi või ettepanekuid.

2. Kiiret otsustamist nõudvatel juhtudel kutsub kõrge esindaja kas omal algatusel või liikmesriigi taotlusel neljakümne kaheksa tunni, äärmise vajaduse korral lühema aja jooksul kokku nõukogu erakorralise istungi.

Euroopa Liidu lepingu artikkel 36:

Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja konsulteerib regulaarselt Euroopa Parlamendiga ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika põhiaspektide ja põhivalikute suhtes ning teavitab parlamenti asjaomaste poliitikavaldkondade arengust. Ta tagab, et Euroopa Parlamendi arvamusi võetakse asjakohaselt arvesse. Euroopa Parlamendi teavitamise võib teha ülesandeks eriesindajatele.

Euroopa Parlament võib nõukogule ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale esitada küsimusi või anda talle soovitusi. Ta peab kaks korda aastas mõttevahetust ühise välis- ja julgeolekupoliitika, sealhulgas ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamisel saavutatud edusammude üle.