Kartserikaristus
Kartserikaristus ehk üksikvangistus (ingl solitary confinement) on kinnipeetava eraldamine teistest kinnipeetavatest distsiplinaarkaristusena või isiku turvalisuse tagamise eesmärgil. Üksikvangistuse ajal veedab kinnipeetav kambris 23 tundi ööpäevast.[1] Üldiselt kantakse kartserikaristust selleks eraldi ette nähtud osakonnas või kambris ning kinnipeetaval puudub ligipääs isiklikele asjadele. Kartserikaristus kui distsiplinaarkaristus on üks vanimaid karistusi, mida kinnipeetavate õigusrikkumiste puhul siiani kasutatakse. Samas on kartserikaristuse efektiivsust kahtluse alla seadnud paljud rahvusvahelised organisatsioonid, rehabilitatsioonieksperdid ning psühhiaatrid.[2] Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni Üldassamblee poolt 1955. aastal vastu võetud ja 2015. aastal uuendatud nn. Mandela reeglid. (Standard Minimum Rules for the Treatment of Prisoners) seavad üksikvangistuse ajaliseks piiriks 14 päeva.[3]
.jpeg)
Eestis reguleerivad kartserikaristuse kohaldamist vangistusseaduse §-d 63–65¹ ja justiitsministri 1. augustil 2019 jõustunud vangla sisekorraeeskirja määrus.
Kujunemine muuda
Üksikvangistus kujunes välja 19. sajandil Philadelphias ning sarnanes praegu kohaldatava kartserikaristusega.[4] Üksikvangistuse eesmärgiks oli tülikate ja vägivaldsete kinnipeetavate käitumise parandamine, usus, et pikaaegne eraldatus kutsub vangis esile süütunde ja südametunnistuse. Philadelphia süsteemis oli suur roll ka vangide usuelul, nimelt anti neile karistuse kandmise ajaks kambrisse kaasa vaid Piibel.
Kartserikaristus on jäänud vanglate distsiplinaarsüsteemi osaks ka peale arvukaid vanglareforme ja ülerahvastatuse kasvu. Kartserikaristuse kohaldamine on maailmas kasvanud viimase 20 aasta jooksul, kuigi rahvusvahelisel tasandil on taolise karistuse kohaldamise vastu astutud aina jõulisemaid samme. Näiteks ei anna riigid nagu Iirimaa enam Ameerika Ühendriikidele teatud juhtudel kinnipeetavaid sel põhjusel välja.[5]
Olukord Eestis muuda
VangS § 63 lg 1 p 4 on sätestatud, et täiskasvanud kinnipeetavat võib kartserisse paigutada kuni 45 ööpäevaks ja VangS § 63 lg 2 sätestab, et noort kinnipeetavat võib kartserisse paigutada kuni 20 ööpäevaks. Samas ei piira vangistusseadus karistuse järjestikust määramist. Seetõttu on kinnipeetavatele määratud oluliselt pikemaid karistusi, mis on ulatunud 518 ööpäevani.
Riigikohus on otsuses 3-15-3133 (p 18) öelnud, et kartserikaristus, mille kogupikkus ületab 120 ööpäeva, järjestikune täitmisele pööramine ei pruugi olla lubatav.[6]
Eesti kartserikaristuse kohaldamist on kritiseerinud õiguskantsler Ülle Madise, viidates sellele, et karistuse pikkus ja järjest kohaldamise võimaluse ei vasta Nelson Mandela reeglitele, ÜRO piinamisvastasele eriraportööri hinnangule ja CPT (European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment) hinnangule.[7]
Kartserikaristuse kohaldamise mõju kinnipeetavale muuda
Üksikvangistuse kohaldamine on pälvinud tõsist kriitikat valdkonna spetsialistidelt, psühhiaatritelt ja inimõiguste vaatlejatelt. Nimelt ei ole kinnitust leidnud kartserikaristuse positiivne mõju kinnipeetavate rehabilitatsioonile ja retsidiivsuse vähendamisele. Samuti on karistuse kohaldamist seostatud ka kinnipeetavate vaimse tervise halvenemisega. Kõige haavatavamad on siinkohal vangid, kellel on juba eelnevad probleemid vaimse tervisega. Nimelt on nende puhul täheldatud laiaulatuslikku paranoiat, psüühilist deliiriumi ja hallutsinatsioone üksikvangistuse ajal. Kannatavad ka kinnipeetavad, kellel ei ole varasemaid probleeme, suureneb ärrituvus ning õpi- ja keskendumisraskused.[4]
Keskendumis- ja õpiraskused muudavad kinnipeetavate sotsiaalse rehabiliteerimise oluliselt raskemaks, sest see takistab vajalike tööoskuste õpet, hariduse saamist ning kinnipeetavate võimalust saada vaimsete probleemide lahendamiseks vajalikku ravi ja teraapiat. Samuti on täheldatud, et kartserikaristuse kui distsiplinaarkaristuse kohaldamisel halveneb kinnipeetavate ja vangivalvurite suhe, mis loob võimalike konfliktiolukordi ning vähendab kinnipeetavate usaldust vanglasüsteemi vastu.[4]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Shalev, S. (2008) A Sourcebook on Solitary Confinement, London: Mannheim Centre for Criminology, London School of Economics, lk 2
- ↑ Glaase, Laura (2021). "Üksikvangistus õigusteaduses ja teistes teadustes". Juridica. Vaadatud 03.04.2023.
- ↑ "The Nelson Mandela Rules". Vaadatud 25.10.2020.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Stuart Grassian (2006). Psychiatric Effects of Solitary Confinement; Prison Reform: Commission on Safety and Abuse in America's Prisons. St. Louis: Washington University Journal of Law and Policy. Lk 328.
- ↑ Hanna, A. L. (2018–2019), Solitary Confinement as Per Se Unconstitutional. Series on Solitary Confinement & the Eighth Amendment: Article III of III. University of Pennsylvania Journal of Constitutional Law Online, Vol. 21
- ↑ RKHKm 10.10.2017, 3-15-3133
- ↑ Õiguskantsler Ülle Madise justiitsminister Urmas Reinsalule, 15.10.2016, Kartserikaristuse maksimaalne pikkus, nr 6-1/161019/1604041