Vikipeedia

Kinnipeetav

Kinnipeetav on vanglas karistust kandev isik, kes on kohtulikult süüdi mõistetud.

Kinnipeetav erineb vahistatust selle poolest, et viimane kannab vanglas eelvangistust ning tal on rohkem õiguseid. Vahistatust saab kinnipeetav, kui tema osas jõustub süüdimõistev kohtuotsus ja karistus pööratakse täitmisele.[1]

Kinnipeetavate puhul on nende põhiõigused ja -vabadused piiratud ulatuslikumal määral kui enamikul vabaduses viibivatel isikutel.

Kinnipeetavate põhiõiguste piirangud muuda

Eesti Vabariigi põhiseaduses on loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused, mis olemas kõikidel Eestis viibivatel isikutel. Seega on need olemas ka Eesti vanglates viibivatel kinnipeetavatel. Isikute, sh kinnipeetavate põhiõigused ei ole aga tagatud piiramatul kujul. Seda lubab põhiseaduse § 11, mille kohaselt võib õigusi ja vabadusi piirata kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad aga olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.[2]

Kinnipeetavate põhiõiguste määratlemisel on oluline ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIK). Seal sätestatakse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse minimaalsed põhimõtted, kuid riigid võivad pakkuda siseriiklikus õiguses EIK-s sätestatust tugevamat kaitset.[3] Eesti põhiseaduse teise peatüki aluseks on paljuski olnud EIK. Seetõttu saab põhiseadusest tulenevaid põhiõigusi sisustada ka rahvusvahelist kohtupraktikat analüüsides.[4]

Kuigi kinnipeetavad on oma varasema käitumisega põhjustanud ühiskonnale kahju, ei tähenda see, et kinnipeetavaid võib kättemaksuks kohelda ükskõik, kuidas. Teda tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et kinnipidamine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas viibimisega.

Kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus aga konkreetset piirangut ei sätesta, võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile.[5] Täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.[6] Samuti peavad piirangud vastama inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada teiste õiguste ja vabaduste olemust.[7] Seega on kinnipeetavate põhiõiguste piiramisele omakorda seatud piirid: õigustus kinnipeetava põhiõiguste piiranguks peab tulenema kas otse seadusest või peab piirang olema vajalik vangla julgeoleku kaalutlustel.

Kõige tajutavam on kinnipeetavate piirang vabadusele. Vastasel korral ei olekski tegemist kinnipeetavate "kinnipidamisega". Vangistusega kaasnevad paratamatult ka muude põhiõiguste piirangud. Ainuüksi kinnipeetava füüsilise liikumisvabaduse piiramisega riivatakse tema loendamatuid muid põhiõigusi.[8]

Näiteks on piiratud kinnipeetava õigus vabale eneseteostusele[9]. Vaatamata sellele, et kinnipeetav saab ka teha tööd,[10] ei saa Eesti kodanikust kinnipeetav vanglakaristust kandes tõenäoliselt vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, nagu lubab põhiseadus.[11] Tõsi, ka vabaduses viibivad Eesti kodanikud ei saa alati töötada just sellel töökohal, kus nad soovivad. Küll aga on kinnipeetavate võimalused elukutse ja töökoha valimisel kitsamad kui vabaduses viibijatel.

Samuti on piiratud kinnipeetavate õigus levitada informatisooni[12][13]. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud asjas Bamber vs. Ühendkuningriik, et kinnipeetava vanglavälise suhtluse allutamine riigi kontrollile on aktsepteeritav. Antud asjas soovis kinnipeetav osaleda otse raadiosaates, kuid kohus leidis, et selle keelamine on õigustatud.[14][15] Piiratud võib olla ka kinnipeetava õigus saada informatsiooni[16]. Näiteks ei ole Eesti vanglas viibival kinnipeetaval lubatud kasutada Internetti, välja arvatud selleks kohandatud arvutites, mille kaudu on vanglateenistuse järelevalve all võimaldatud juurdepääs õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile.[17]

Vanglakeskkonnas ei ole võimalik teostada kogunemise vabadust[18][19]. EIK on leidnud asjas McFeeley vs Ühendkuningriik, et EIK artikkel 11, mis käsitleb kogunemise ja ühingute moodustamise vabadust, ei ole kohaldatav vanglate kontekstis ega anna kinnipeetavatele õigust soovitud ajal ja valitud kohas kohtuda teiste kinnipeetavatega ning nendega lävida.[8][20][21]

Kuigi kinnipeetavale on tagatud arstiabi, võib kinnipeetava õigust tervise kaitsele[22] siiski olla piiratud suuremas ulatuses kui vabaduses viibiva isiku puhul. Asjas Mirilashviili vs. Venemaa on EIK leidnud, et igale kinnipeetavale ei pea tagama õigust samalaadsele meditsiinilisele teenindusele kui parimates tsiviilhaiglates.[14][23][24][25]

Kuigi vanglates on ette nähtud ka teatud võimalused omandada haridust[26], piiratakse siiski ka kinnipeetavate õigust haridusele[27]. Eestis hindab vangla, mitte aga kinnipeetav ise, kas talle peaks olema mingi konkreetne õpe vanglas ette nähtud.[28]

Võimalik, et piiratakse ka usuvabadust[29][30]. EIK praktika kohaselt peab kinnipeetav tõendama, et tema usu puhul on tegemist üldlevinud usuga, et saada usust tuleneva sooduskohtlemise osaliseks. Avalduses nr 7291/75 ei suutnud kinnipeetav tõendada, et Wicca on religioon ning seega ei tekkinud ka küsimust usuvabaduse rikkumisest.[31][32]

Kinnipeetava õigust sõnumite saladusele[33][34] Eesti vanglates üldiselt ei riivata. Kinnipeetavatele suunatud sõnumite sisu võib kontrollida üksnes kohtu loal ja jälitustegevuse seaduses sätestatud alustel ja korras.[35]

Piiratud on ka kinnipeetavate liikumisvabadus ning õigus valida elukohta[36], samuti õigus Eestist lahkuda[37]. Kinnipeetav ei saa ise valida, millises vanglas ta soovib karistust kanda. See, et kinnipeetav võidakse paigutada perekonnast eemale, on vangistuse paratamatu tagajärg.[38][39] Asjas Hacisüleymanoglu vs Itaalia taotles kinnipeetav enda ümberpaigutamist Itaalia vanglast Türgi vanglasse, sest tema perekond elas Türgis. Ümberpaigutamist ei võimaldatud.[40][41] Samas Euroopa vanglareeglistiku soovituste kohaselt tuleb vangid suunata vanglatesse, mis asuvad võimalikult lähedal nende kodule või sotsiaalse rehabilitatsiooni keskustele.[42] Euroopa vanglareeglistiku soovitused on aga, nagu nimigi ütleb, soovitusliku iseloomuga.

Liikumisvabaduse piirangu hindamisel tuleb eristada kinniseid vanglaid ja avavanglaid. Näiteks Tallinna vanglas võib kinnipeetav liikuda väljaspool enda sektsiooni ainult koos saatjaga. Saatmise ajal on kinnipeetaval keelatud kalduda vanglaametniku loata kõrvale marsruudist. Kinnipeetava käed peavad liikumise ajal olema üldiselt ristatult selja taga.[43] Sarnased reeglid kehtivad ka Viru vanglas.[44] Avavanglas on kinnipeetaval äratusest kuni öörahuni lubatud vabalt liikuda avavangla territooriumil. Öörahu algusest kuni äratuseni eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud tubadesse, mis vajaduse korral lukustatakse.[45]

Võimalik on ka see, et kinnipeetavale antakse luba lühiajaliseks väljasõiduks.[46] EIK ega ka Eesti siseriiklik õigus aga ei nõua, et igal juhul tuleb lühiajalist väljasõitu võimaldada. Samas äärmiselt kriitiliselt suhtub EIK sellesse, kui kinnipeetaval ei võimaldata osaleda matustel või külastada surevat lähedast hüvastijätuks. Asjas Czarnovski vs. Poola ei võimaldatud kinnipeetaval osaleda isa matustel. Riik ei toonud keeldumiseks ühtegi sisulist põhjendust. Sellega rikkus riik EIK artiklit 8, mis käsitleb õigust austusele era- ja perekonnaelu vastu.[47][48]

Vanglas viibimine takistab kinnipeetava vaba suhtlemist perekonnaliikmetega. See omakorda tähendab, et piiratakse põhiõigust perekonna- ja eraelu puutumatusele[49][50]. Mingil määral on kinnipeetaval siiski võimalik vanglaväliste isikutega suhelda. Näiteks on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. Sellise kohtumise, so lühiajalise kokkusaamise kestus on kuni kolm tundi.[51]

Kinnipeetavale võimaldatakse ka pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Faktilise abikaasaga lubatakse pikaajalisi kokkusaamisi tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Seega ei ole võimalikud pikaajalised kokkusaamised kaaslaste ja elukaaslastega, kes vangistusseaduse mõttes faktilise abikaasa mõiste alla ei mahu. Pikaajaline kokkusaamine kestab üks ööpäev, põhjendatud juhtudel kuni kolm ööpäeva. Privaatsust peaks tagama see, et kinnipeetavale ja külastajale antakse vangla poolt ruumid, kus ei ole pidevat järelevalvet.[52] Kinnipeetava perekonna- ja eraelu puutumatuse riivamist peaks leevendama ka see, et kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele.[53]

Lisaks sellele, et kinnipeetav ei saa suhelda piiramatult oma lähedastega, riivavad tema õigust eraelu puutumatusele ka läbiotsimised, käeraudade kasutamine, kohustus kanda vanglariideid. Need meetmed on õigustatud juhul, kui nendeks on olemas õiguslik alus, legitiimne eesmärk ning need on vajalikud demokraatlikus ühiskonnas.[54]

Kinnipeetava jaoks on ilmselgelt piiratud õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada[55]. Kui kinnipeetav saabub vanglasse, võtab vanglateenistus kinnipeetavaga kaasas olevad isiklikud asjad hoiule. Kinnipeetav ei tohi vallata ja kasutada ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut.[56] Keelatud esemed on muuhulgas tööriistad ja ehitusmaterjalid, fotoaparaadid ja küünlad, aga ka näiteks suhkur ja kartulid.[57]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Vangistusõigus Justiitsministeerium
  2. ↑ Eesti Vabariigi põhiseadus
  3. ↑ M. Olesk, lk 59
  4. ↑ M. Olesk, lk 21.
  5. ↑ VangS § 4 lg 1, 2
  6. ↑ VangS § 6 lg 1
  7. ↑ VangS § 4 lg 2
  8. ↑ 8,0 8,1 M. Olesk, lk 25.
  9. ↑ Põhiseaduse § 19
  10. ↑ VangS § 38 lg 1
  11. ↑ Põhiseaduse § 29
  12. ↑ Põhiseaduse § 45
  13. ↑ EIK artikkel 10 lg 1
  14. ↑ 14,0 14,1 M. Olesk, lk 221, 222
  15. ↑ EIKo 11.09.1997 Bamber vs Ühendkuningriik
  16. ↑ Põhiseaduse § 44
  17. ↑ VangS § 31
  18. ↑ Põhiseaduse § 47
  19. ↑ EIK artikkel 11 lg 1
  20. ↑ EIKo 15.05.1980, McFeeley jt vs. Ühendkuningriik
  21. ↑ EIKo 04.05.2000, Bolland vs Ühendkuningriik
  22. ↑ Põhiseaduse § 28
  23. ↑ EIKo 10.07.2007, Mirilashviili vs. Venemaa
  24. ↑ EIKo 15.11.2007, Grishin vs Venemaa
  25. ↑ EIKo 22.12.2008, Aleksanyan vs. Venemaa
  26. ↑ VangS § 34 lg 2, 4
  27. ↑ Põhiseaduse § 37
  28. ↑ M. Olesk, lk 242
  29. ↑ Põhiseaduse § 40
  30. ↑ EIK artikkel 9 lg 1
  31. ↑ M. Olesk, lk 213
  32. ↑ EIKo 04.10.1977, 7291/75, X vs Ühendkuningriik
  33. ↑ Põhiseaduse § 43
  34. ↑ EIK artikkel 8 lg 1
  35. ↑ VangS § 29 lg 2
  36. ↑ Põhiseaduse § 34
  37. ↑ Põhiseaduse § 35
  38. ↑ M. Olesk, lk 191
  39. ↑ EIKo 25.11.1999, Marincola ja Sestito vs Itaalia
  40. ↑ M. Olesk, lk 192
  41. ↑ EIKo 18.10.2005, Hacisüleymanoglu vs Itaalia
  42. ↑ Recommendation Rec(2006)2 of the Committee of Ministers to member states on the European Prison Rules. Adopted by the Committee of Ministers on 11 January 2006 at the 952nd meeting of the Ministers' Deputies 17.1.
  43. ↑ "Tallinna vangla kodukord, p 4.1" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 19.06.2018. Vaadatud 19.06.2018.
  44. ↑ Viru vangla kodukord, p 4
  45. ↑ VangS § 10 lg 1, 2
  46. ↑ VangS § 32
  47. ↑ M. Olesk, lk 190, 191
  48. ↑ EIKo 20.01.2009, Czarnovski vs. Poola
  49. ↑ Põhiseaduse § 26
  50. ↑ EIK artikkel 8
  51. ↑ VangS § 24 lg 1, 2
  52. ↑ VangS § 25 lg 1, 2
  53. ↑ VangS § 28 lg 1
  54. ↑ M. Olesk, lk 211
  55. ↑ Põhiseaduse § 32
  56. ↑ VangS § 15 lg 1, 2
  57. ↑ Vangla sisekorra eeskiri § 641. Keelatud esemete ja ainete loetelu

Kirjandus muuda

  • Margot Olesk. Inim- ja põhiõigused vanglas. – Justiitsministeerium 2012

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kinnipeetav&oldid=6130403"