Aleksandr Balašov

Aleksandr Dmitrijevitš Balašov (saksapäraselt Alexander Balaschew, von Balaschef, vene Александр Дмитриевич Балашов) (19. juuli (vkj 12. juuli) 1770 Moskva – 8. mai 1837 Kroonlinn) oli Venemaa riigitegelane ja sõjaväelane (jalaväekindral), Eestimaa sõjakuberner 1800–1802.

Aleksandr Balašov. George Dawe' maal

Noorus ja teenistuse algus

Aleksandr Balašov sündis keisrinna Katariina II poolt soositud senaatori ja salanõuniku Dmitri Ivanovitš Balašovi peres. Tol ajal oli tavaks poisid väga noores eas sõjaväeüksusse kirja panna, mille tulemusena täisikka jõudes olid noormeestel juba kõrged ohvitseriauastmed. 6-aastaselt võeti Balašov arvele Preobraženskoje ihukaardiväepolgus. Jaanuaris 1778. aastal, sai ta juba seersandiks. Kuni 1781. aastani tegeleti tema harimisega kodus, sõjaväelise hariduse sai ta eliitses paažikorpuses. 1. juulil 1781 sai Balašov paažiks ja 1787. aastal kammerpaažiks.

Sõjaväeteenistus

Aleksandr Balašov alustas sõjaväeteenistust 1791. aastal porutšikuna Izmailovo ihukaitsepolgus. Kaardiväes olid kulud väga suured ja rahapuuduse tõttu laskis Balašov end 1. jaanuarist 1795 üle viia Astrahani 12. grenaderipolku alampolkovnikuna. 1797 juhatas ta Kaasani kaardiväepolgu moodustamist ja sai ise selle ülemaks. Keiser Paul I ülendas ta selle eest 9. aprillil 1798 polkovnikuks ja 21. veebruaril 1799 kindralmajoriks. 1799. aastal määrati ta Omski kindluse komandandiks ja Omski garnisonipolgu ülemaks. 10 kuu pärast, 1800. aastal, saatis Omski kindralkuberner omavaheliste halbade suhete tõttu Aleksandr Balašovi erru.

Tegevus kuberneri ja komandandina

19. novembril 1800. aastal, kutsuti Aleksandr Balašov teenistusse tagasi ning määrati 27. novembril 1800 Tallinna sõjakuberneriks ja Tallinnas asuva Marklovski garnisonipolgu ülemaks.

Aleksandr Balašovi ülesandeks oli valmistuda Eestimaa kubermangu ja Tallinna kindluse kaitseks Suurbritannia vägede rünnaku korral. Peale rahulepingu sõlmimist Aleksander I ja George III vahel vabastati Aleksandr Balašov 17. detsembril 1802 ametikohalt, käsuga "jääda armee käsutusse".

24. augustil 1804 määrati Aleksandr Balašov Krimmis asuva Troitski musketäride jalaväepolgu ülemaks. Polk saadeti peatselt Kaukaasiasse mägirahvaste vastu sõtta, kuid pidades oma määramist sõjakubernerist polguülemaks solvanguks, loobus Balašov edasisest sõjaväeteenistusest ja avaldas soovi 1. septembrist minna erru "kodustel põhjustel".

Tegevus keisririigi pealinnade korrakaitsejuhina

Kolme kuu pärast õnnestus tal oma sugulase Jevgrafi Komarovski vahendusel saavutada tegevarmeesse määramise korralduse muutmine ja saada keiser Aleksander I nõusolekul 29. detsembril 1804 Moskva ülem-politseimeistri ametikoht.

1806. aastal, pärast Venemaa sõjaväes toimuva laiaulatusliku korruptsiooni avalikukstulekut, määrati Aleksandr Balašov keiser Aleksander I poolt 24. novembril 1807. aastal kindral-sõjakomissariks.

23. märtsist 1808 määrati ta Peterburi ülem-politseimeistriks. Antud ametikohal vastutas ta isiklikult pealinna rahu eest keisri ees, teenis oma tegevusega keisri usalduse ning tema tegevust hinnati keisri poolt 1809. aastal kindraladjutandi auastmega.

Keisririigi pealinna sõjakubernerina

1809. aasta veebruaris määrati Aleksandr Balašov Peterburi sõjakubernerks ja ülendati märtsis kindralleitnandiks.

Aleksandr Balašov ajal jagati Peterburi administratiivselt 12 linnaosaks ja linna territooriumi laiendati. Moika jõe kaldad kindlustati graniidiga. Pühitseti sisse Kaasani katedraal. Asutati Peterburi riiklik sideülikool, mis valmistas ette sideinsenere ja Tsarskoje Selo lütseum. Pidulikult avati Peterburi börsihoone.

1810. aasta jaanuaris määrati Aleksandr Balašov Riiginõukogu liikmeks ja alates sama aasta juunikuust oli ta Venemaa keisririigi politseiminister.

3. veebruaril 1812 immatrikuleeriti ta nime Balaschew all Eestimaa rüütelkonda (nr 143).

Tegevus 1812. aasta Isamaasõja ajal

Napoleon I 1812. aasta Venemaa-sõjakäigu algul Aleksandr Balašov otseses sõjategevuses ei osalenud, vaid oli keiser Aleksander I kaaskonnas Vilnos. 12. juunil saatis keiser Aleksandr Balašovi rahuettepanekuga pealetungivale Napoleoni juurde. Napoleon võttis Balašovi vastu alles pärast Vilno vallutamist, samas toas, kust Aleksander I oli Balašovi Napoleoni juurde saatnud.

Aleksander I saadetud rahuettepanekut Napoleon vastu ei võtnud, kuid läbirääkimiste käigus olevat vastanud Balašov sõnaosavalt Napoleoni küsimusele

„"Millist teed pidi on kõige parem minna Moskvasse?"

– "On mitu teed, valitseja. On üks, mis viib läbi Poltaava ..."“

–

- vihjates Rootsi kuninga Karl XII kaotusele Venemaa ja Rootsi vahelises Põhjasõjas Poltava lahingus 1709. aastal.

Pärast ebaõnnestunud läbirääkimisi teenis Aleksandr Balašov kuni sõja lõpuni keiser Aleksander I käsundusohvitserina.

Pärast Napoleoni vägede alistamist ja Prantsusmaa vallutamist Venemaa vägede poolt tegutses Aleksandr Balašov diplomaadina Londonis, Itaalias ja Württembergi kuningriigis. Ta naasis Venemaale alles 1818. aastal.

Tegevus keisririigi korrakaitsejuhina

15. oktoobril 1819 nimetati Balašov uuesti Venemaa politseiministriks. Sel ametikohal teenis ta 4. oktoobrini, mil keiser Aleksander I korraldusel liideti Politseiministeerium Siseministeeriumiga.

4. novembrist 1819 oli Balašov Orjoli, Tuula, Rjazani, Tambovi ja Voroneži kindralkuberner. Selles ametis oli ta 1828. aastani. 1823. aastal ülendati ta jalaväekindraliks.

1826. aastal oli Aleksandr Balašov dekabristide üle kohut pidanud kõrgema kriminaalkohtu liige.

Alates 11. juunist 1832 oli Aleksandr Balašov Venemaa Keisririigi sõjanõukogu liige.

Aleksandr Balašov läks erru 1834. aastal.

Naastes järjekordselt ravireisilt Karlsbadist, suri Aleksandr Balašov 8. mail 1837 Kroonlinna lähedal.

Isiklikku

Aleksandr Balašov oli abielus kammerhärra Pjotr Beketovi tütre Jelena Petrovnaga (surnud 1823).

Viited

Eelnev Ametikoht loodi

Venemaa keisririigi politseiminister 1810–1812

Järgnev Sergei Vjazmitinov

Eelnev Sergei Vjazmitinov

Venemaa keisririigi politseiminister 1819

Järgnev Ametikoht kaotati