Ülemiste veski

Ülemiste veski ehk Kuningaveski oli veski Tallinnas Ülemiste mäe nõlval, Härjapea jõel.

Tallinna linn ja Härjapea jõgi 1810. aasta linna kaardil

Tõenäoliselt oli Ülemiste veski rajatud 13. sajandi esimesel poolel. Veski kuulus Taani kuningale ning seepärast on kasutatud selle veski nimena ka Kuningaveski (Königsmühle; superius molendinum). Faktiliselt oli veski Toompea linnuse linnusekomtuuri valduses ning jahvatas viljast Taani valduste Toompea linnuse meeskonnale jahu. 29. septembril 1345 andis Taani kuningas Valdemar IV loa Tallinna raele ja Tallinna linna kodanikele õiguse juhtida vett Tallinna vallikraavidesse Härjapea jõest, ojadest ja allikatest ja samuti lubati rajada veskeid. Tingimuseks oli, et ei kannataks Ülemiste veski veerežiim. 1300. aasta paiku oli Tallinnas 5-6 Härjapea jõe veejõul töötavat veskit.

Selle õiguse alusel rajati linnale 4 km pikkune vesivarustuskanal, mis sai alguse Ülemiste veski paistiigist teise vesivärava kaudu, mida ühtlasi kasutati regulaator-lüüsina veevarustuskanali Veerenni veehulga reguleerimiseks. Veekanal suubus Harju värava juures Tallinna linnamüüri ümbritsevasse veekanalisse.

1349. aastast läks Ülemiste veski Tallinna rae majandamisele rendiga 3,5 säilitist teravilja aastas ning raad rentis selle alates 1350. aastast edasi 1432. aastal loovutas Liivimaa ordumeister Cisse von dem Rutenberg veski Tallinna linna omanduseks tingimusega, et linn tasub linnuse komtuurile igal aastal 20 marka uues vääringus ja linnusele jäi õigus oma vilja jahvatada tasuta.

Rootsi ajal jättis Rootsi valitsus veski linna korraldusse, 1664. aastal rajas Lorents Jauch Ülemiste paberiveski, mis töötas kuni 1710. aastani. Tallinna kapitulatsiooniaktiga 1710. aastal jäeti kõik linna käes olnud veskid Tallinna omandiks.

Ülemiste veski põles 1763. aastal ja taastati 1768. aastal Abraham Korp’i poolt, kes ehitas juurde suruveski-seade, mis peenestas nahaparkalitele tamme-, kuuse-, paju jt koort, seejärel hakati seal tamme-, kuuse- ja pajukoori purustama nahaparkimise otstarbeks. 1774 võttis veski rendile mölder ja veskiehitusmeister, Nicolaus Korp. Korp rentis ta ka Karjavärava veskit.

1786. aastal läks Ülemiste veski enampakkumisel S. J. Jenckenile, kes korraldas selles villaketrustööstuse, kus vee jõul töötasid esimesed tekstiilitööstusmasinad Tallinnas. Villaketrustööstus tegutses kuni Jenckeni surmani 1789. aastal.

Ülemiste paberivabrik

 Pikemalt artiklis Ülemiste paberivabrik

Paberivabrik (Papier Fabrik) 1876. aasta Tallinna linna kaardil

Tallinna kaupmehe perekonnast pärinev Friedrich Wilhelm von Wistinghausen, alustas 1823. aastal uue paberivabriku rajamist Tallinna, kuid rahaliste raskuste tõttu läks see aga enne valmimist 1829. aastal sekvestri alla. 1836. aastal omandas selle lõpuniehitamist ootava Ülemiste paberivabriku Räpina paberivabriku direktor Johann Wilhelm Donat. 1838/1839. aastal alustati Tallinnas paberitootmist, kus vesiratta kõrval kasutati ülemiste paberivabrikus 36-hobujõulist aurumasinat, esimest Tallinnas. Vabrikus töötas 2 meistrit, 1 mehaanik ja 102 töölist. 1839. aastal valmistas ta mitmesugust paberit (kirjutus-, trüki-, noodi-, «cardus-», pakkimis-, brošüüri-, «median-», makulatuur-) ja pappi (seejuures ka katusepappi) – kokku 13 292 riisi. Toodang leidis kasutamist osalt kohapeal, osalt aga Venemaal ja ka Soomes.

Paberivabriku järel tegutses H. Frommi villakraasimistööstus ja 1878. aastast tegutses seal Burchardt Behri, villa- ja siidiketramise ning kudumise tööstus ja 1902. aastal ehitati veski ümber sõjaväe kasarmuks.

1916. aastal müüdi Ülemiste veski Põhja-Puupapi ja Paberivabrikute Aktsiaseltsile, kes selle vabrikuhoonete laiendamise käigus 1936. aastal lammutas.