Õlikultuurid

Õlikultuuride hulka kuuluvad taimed, kelle seemned või viljad sisaldavad palju taimeõlisid ja keda kasvatatakse õli saamiseks.[1] Õlikultuure kasvatatakse kogu maailmas ja neid peetakse nende majandusliku väärtuse tõttu olulisteks põllukultuurideks.[2] Erinevate õlikultuuride õlisisaldus varieerub sojaubade 20 protsendist kuni päevalille 40 protsendini. Seemneõli kasutatakse nii tööstuslikul kui ka söögiotstarbel. Peamisteks õlikultuurideks on sojauba, päevalill, kapsas, raps, kookos, õlipalm, rüps, maapähklid, riis ja puuvill.[3] Kõige paremini sobivad õlikultuuride kasvatamiseks keskmised liivsavi- ja saviliivmullad, mille pH on üle 5,5.[4]

Eestis kasvatatavad õlikultuuridRedigeeri

Eestis on põhilised õlikultuurid suviraps, vähemal määral ka suvirüps ning katsetamisjärgus on talirüps ja õlilina.

Raps (Brassica napus) ja rüps (Brassica campestris) kuuluvad kapsasrohu (Brassica) perekonda. Et nii väliselt kui geneetiliselt on rapsil palju ühist kaalika ja rüpsil naeriga, siis nimetatakse neid ka õlikaalikaks (Brassica napus oleifera) ja õlinaeriks (Brassica rapa oleifera). Rüpsi metsikuks esivanemaks peetakse põldkapsasrohtu – Br. campestris (kasvab kohati ka Eestis). Rapsi metsikut esivanemat ei ole leitud. Arvatakse, et raps on tekkinud rüpsi ja kapsa spontaansest ristlusest. Selliseid taimi leiti 13. sajandil Vahemere maadest.

Õlilina (Linum usitatissimum L.) kuulub kiulinaga samasse liiki. Lina on kasvatatud põllukultuuri algusest ühes teraviljaga. Vanim säilinud linane riie on valmistatud ligi 10 000 aastat tagasi. Linaseemneid on kasutatud nii toiduks kui õli saamiseks. Laiemalt on levinud kiulina, kuid samaaegselt ka õlilina ja nende vahepealsed vormid. Käesoleval ajal on tekkinud Euroopas uuesti huvi naturaalse kiu ja koos sellega kiulina ning õlilina viljelemise vastu. Maailmas kasvatatakse õlilina ligikaudu 3,5 mln hektaril, sellest pool Aasias, 1 mln Põhja-Ameerikas ja 0,5 mln Euroopas. Seemnesaagid on Euroopas keskmiselt 1,2 t/ha, paremad saagid on ulatunud kuni 1,9 tonnini hektarilt. Eestis on katsetes saadud 2…3 t/ha. Õlilina pind laieneb Rootsis, kus see ulatub 12 000 hektarini. [4]

ViitedRedigeeri

  1. MES Nõuandeteenistus. Õlikultuurid ja kiukultuurid. [veebileht] https://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/olikultuurid-ja-kiukultuurid/
  2. Farooq, M. A., Ali, B., Gill, R. A., Islam, F., Cui, P., Zhou, W., Gupta, S. K. (2016) Breeding Oilseed Crops for Sustainable Production.Chapter 2 - Breeding Oil Crops for Sustainable Production: Heavy Metal Tolerance. Academic Press, p.19-31.
  3. Waseem, S., Ruqia Imadi, S., Gul, A., Ahmad, P. (2017) Oilseed Crops: Yield and Adaptations under Environmental Stress. Wiley-Blackwell.312 pages.
  4. 4,0 4,1 Õlikultuuride kasvataja käsiraamat. (2003) Koost. K. Kaarli. Toim. E. Johandi. Saku: Eesti Vabariigi Põllumajandusministeerium. Eesti Maaviljeluse Instituut. 82 lk.