Õhtu toob tagasi kõik

"Õhtu toob tagasi kõik" on Jaan Kaplinski kaheksas luulekogu. See ilmus Tallinnas 1985. aastal.

Õhtu toob tagasi kõik
Autor	Jaan Kaplinski
Illustreerija	Mari Kaarma
Kaane kujundaja	Jüri Kaarma
Päritolumaa	Eesti
Keel	eesti
Žanr	luule
Kirjastaja	Eesti Raamat
Ilmumisaeg	1985
Väljaande tüüp	kõvas köites raamat
Lehekülgi	111
Mõõtmed ja kaal	124 × 172 mm

Ilmumine ja vastuvõtt

"Õhtu toob tagasi kõik" ilmus kirjastuselt Eesti Raamat väikeseformaadilise kõvas köites raamatuna. Pealkirjaks on tsitaat Sappho luuletusest. Raamatut illustreerivad Mari Kaarma tušijoonistused. Kogus on 107 Kaplinski luuletust, kümme regilaulu Väike-Maarjast, Paidest, Setumaalt, Amblast, Audrust, Rõugest, Kuusalust, Põltsamaalt, Urvastest ja Arukülast, ja veel seitse luuletõlget (Li Bo hiina keelest, Harry Martinson ja Bo Carpelan rootsi keelest, Petronius ladina keelest ja Sappho kreeka keelest). Luulekogu terviktekst on koos regilaulude ja tõlgetega taasavaldatud koondkogus "Kirjutatud" (2000), lk 561–690.

Arvustuses leidis Mati Unt, et "Õhtu toob tagasi kõik" kujutab endast luulevormis päevikut. "Luuletaja omab ülevaadet ja jutustab meile oma muljetest. Hiljem võib nende raamatute järgi saada parema pildi meie ajast kui mõne afektiivse purske kaudu.". Kuigi selle raamatu luuletusi püüti parodeerida,, polevat jäljendamine kerge: "retsept on lihtne, kuid mitte igaühele jõukohane. Selle realiseerimiseks peab olema Kaplinski või keegi temataoline."

Ka Viivi Luige arvates oli "Õhtu toob tagasi kõik" autori "elulugu, pihtimus, mõttepäevik... mida matkida, järele teha on võimatu, olemata ise J. Kaplinski". Kaplinski raamatus olevat "Sappho võrdne setu rahvalaulikuga, Li Bo Bo Carpelaniga, kartulivõtt suhkrurookoristusega, surnute tuhk segi tänavukevadise Tartu tänavatolmuga". Kuna autor ei kahetse taga eilset ega ihka midagi homselt, tunneb ta ära käesoleva hetke ilu ja võib seetõttu kuulutada "suurimat vabadust, mis inimesele kättesaadav".

Luuletused

Õhtu, tagasi tood (Sappho) Ehatähte, hella tähte (Väike-Maarja) Lumi sulab. Vesi tilgub Läbi keldritoa lae Valge paber ja aeg Teekäänakul enne maanteed Vaatan Harry Martinsoni pilti Öö tuleb, lapsed magavad Päike on tõusnud Oli kärekülm talveõhtu Teadmine on mulle alati Hiina kiri (ENEKE'sest) Pesu ei saa kunagi pestud Hääled: Külmutuskapi surin Kus me lääme vasta ööda (Paide) Hakkasime pojaga koju tulema Juba aastaid Kevad on käes Võiks öelda Tulin Tähtverest Mõeldes Idamäest (Li Bo) Päike paistab punasele seinale Oma esimest lugu Pesin all vannitoas Mõtlen taas loetule Ei ole kodune siin "Lambid on erinevad..." Kevad on täiesti käes Tuul õõtsutab sirelioksi Igatsus Pikal Väraval (Li Bo) Saatsin Yunichiro Tallinnasse Inimesed tulid turult Märtsiõhtu (Harry Martinson) "Me armastasime koos..." Ma mäletan Aiaasemel oli paar raagus sõstrapõõsast Ma ei tea, kas iga usklik Vihma sajab Õtak om iks õnneline (Setu) Hommikul paistis päike Voodiriietes, seinas ja põrandas Sain kord Fidži saartelt Taevas pilvedega Kolmas mai Kythera, Milos, Kea Neli ja pool tonni Hommik oli vilu Võiksin öelda Õhtutaeva kuma Õhtu (Bo Carpelan) Õhtul läheb jälle külmaks Piima tooma minnes Paar tundi lõikasin taskunoaga Kuuloomise aegu Nii ammu pole Naine lastega ostis jäätist Me elame lapsepõlve Leedripuud, mis rästad on külinud Kord kevadisel hommikupoolikul Õhta tuleb, hilja jõuab (Ambla) Ma kirjutan iga päev luuletuse Läksime maanteed mööda Hommikul kell kuus

Rääkisin Jumalannast Nagu ei saaks kopsud Mu täsi tundis neid Õhta, õhta, õed hellad (Audru) Taevas on pilves Kuskil Tartu ja Tallinna vahel Hämar on juba Vaikus on alati siin Uned, mis varjumänguga (Petronius) Õtak tule, hämär hällis (Rõuge) See teine elu Kahe rajuiili vahel Ei taha enam Loojuva päikese paistel Alles hämaras Viimane pilv läheb Vihm jääb järele Looduse tagasitulemine Võtta ämblik võrgust Priit mängis pilli Jälle räägib keegi kuskil Tänavu suvel Nüid ilus vilulla veerda (Kuusalu) Ma ei tea Vihma ootamine Maailmu on nii palju Nad muudkui kirjutavad Mõttetu on rääkida Ei ole Jumalat Vallikraavi tänavas Luuletuse sünd Samavõrd kui inimene Lastel tulevad ja lähevad palavikud Maailm ei koosne Musta-valgetkirju kass Destruktivität ist das Ergebnis Vili on lõigatud Hoia end peos Vahel ma näen nii selgelt Mis viga vilulla veerda (Põltsamaa) See sügissuvi Mu väike tütar Nii palju naisi Teispool akent Dialektika on dialoog Täiskuu Piigaste pool Laul kuust Yomei mägedes (Li Bo) Mis on luules peamine Kartulid on võetud Õdak tulli, õnnis tulli (Urvaste) Ma olen Toomel sündinud Kivisöetuhka ja vanu värvipüurke Rääkisin üliõpilastele Veel kirjutada Lapsest saadik olen Kõrtest ja männikoore-ebemetest Ida ja Lääne piir Minu Tartu on Ei teagi, kas Prussakas kõnnib õhtuvaikuses Luule on nagu rohelus Kus me lähme vasta ööda (Aruküla)