Vikipeedia

Vladimir Kappel

Vladimir Kappel (28. aprill 1883 – 26. jaanuar 1920) oli Vene väejuht, üks valgete juhte Venemaa kodusõjas 1918–1920.

Vladimir Kappel

Varajane elu muuda

Vladimir Oskarovitš Kappel sündis Tula (teiste allikate järgi Peterburi[1]) kubermangus aadliperekonnas, tema isa Oskar Kappel oli arvatavalt pärit Kaunase kubermangust Rootsi väljarändajate seast ning sai Vene armees ohvitseriks. Ema oli kindralmajori tütar Jelena Petrovna Postolskaja. Noormees õppis 2. kadetikorpuses ja mainekas Nikolai ratsaväekoolis. Pärast selle lõpetamist abiellus ta 1903. aastal tegeliku riiginõuniku tütre Olga Strohlmaniga. Laulatus toimus vastu pruudi isa tahtmist poolsalaja väikses maakirikus. [2]

1910 astus polguadjutant Kappel Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse ning lõpetas kooli 1913. aastal esimese järguga. Esimese maailmasõja algul saadeti Kappel ohvitserikooli, hiljem teenis mitme ratsadiviisi koosseisus rindel. Sõja lõpuks oli Kappel alampolkovniku aukraadis Looderinde staabiülema asetäitja. [2]

Tegevus Vene kodusõjas muuda

Oktoobripöörde järel läks Kappel 1918. aasta suvel Volgamaal üle esseeride leeri ja hakkas formeerima Volgamaa Rahvaarmeed. Ta oli veendunud monarhist ja nõus võitlema bolševike vastu ükskõik millise lipu all. Sama aasta augustis võttis ta Kaasanis enda valdusse Venemaa riikliku väärismetallivaru. [3] 1918. aasta lõpul kukutas admiral Koltšak Omskis võimult esseerid ning Kappel läks Koltšaki kui Venemaa ülemvalitseja teenistusse. [4]

Kappel pooldas psühholoogilist sõjapidamist ning vaenlase üle üllatusmomendi saavutamist. Seepärast lasi ta oma sõduritel vaikselt vastase poole marssida, kuna see pidi vastast tema arvates rohkem hirmutama kui nende pihta tule avamine. Kappeli juhitud üksused said endale hüüdnimeks "Kappelevtsi." Kuigi Kappel sai 1919. aastal kindraliks, sõi ta siiski vaid tavasõdurite ratsioone.[5]

Kindralina sõdis ta Tomskis, Krasnojarskis ja Irkutskis ülestõusnud garnisonidega. 1919. aasta algul määras Koltšak Kappeli 1. Volga armeekorpuse ülemaks. Sama aasta sügisel murti rinne läbi ning Kappel suutis vaevu päästa oma üksused ümberpiiramisest. 3. detsembril 1919 sai Kappelist Idarinde vägede ülemjuhataja. Pärast seda, kui prantslased ja tšehhid Koltšaki punastele välja andsid, algas kappellaste (каппелевцы) ohvriterohke taganemistee Baikali suunas 35-kraadises pakases läbi taiga mööda Kani jõge. Pärast lahvandusse kukkumist jalad külmetanud Kappelil algas gangreen, tema jalalabad amputeeriti narkoosita. Valudes vaevu sadulas püsides jätkas ta vägede ees liikumist, kuid haigestus peagi lisaks tüüfusse ja kopsupõletikku. [2][6]

Elu lõpp muuda

Kindral Kappel suri 26. jaanuaril 1920 Irkutski lähedal. Ta maeti ajutiselt Tšitas, kuid taganedes viidi kirst Hiinasse kaasa. Kappeli armee jäänused ühinesid ataman Semjonovi omadega; vähesed pääsesid Välis-Mongooliasse "verise paruni" von Ungerni juurde ja sealt pärast viimase lüüasaamist Kasahstani.[viide?] Enamik kappellasi jäi Hiinasse, sealt valgusid nad Läände või vahistati pärast Mao võimuletulekut ja anti NSV Liidule välja. Kappeli põrm toodi 2006. aastal ära Hiinast ja maeti 2007 sõjaväeliste auavaldustega Moskvas Donskoi kalmistule kindral Denikini kõrvale. [2][7][8]

Kappel ja Eesti muuda

1930. aastate teisel poolel hakkas levima vale arvamus, et Vladimir (või Voldemar) Oskari poeg Kappel oli eesti päritolu. Seda väitis näiteks sõjakirjanik Otto Grossschmidt. ENE 4. köites (Tallinn 1989) on Kappeli kohta ekslikult kirjutatud "rahvuselt eestlane". Samas ei jõudnud Kappeli nimi 1917. aastal rahvusväeosade koostamise ajal eesti ohvitseride nimekirja. Vene ja Lääne allikad mainivad vaid Kappeli isa rootsi päritolu.

Nõukogude ajal said surmapõlgavad kappellased tuntuks filmist "Tšapajev", kus aga on eksitud mitmete ajalooliste detailide osas. [9]

Viited muuda

  1. ↑ "Vladimir Oskarovich Kappel". Vaadatud 04.07.2023.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "TRAGEDY OF RUSSIAN BONAPARTE". Vaadatud 04.07.2023.
  3. ↑ "Who stole the gold of the Russian Empire". Vaadatud 04.07.2023.
  4. ↑ "Vladimir Oskarovich Kappel". Vaadatud 04.07.2023.
  5. ↑ Beevor, Antony (2023). Russia, Revolution and Civil War, 1917-1921. Lk 205.
  6. ↑ "The fall of white Omsk. Great Siberian Ice Camp". Vaadatud 04.07.2023.
  7. ↑ "Vladimir Oskarovich Kappel". Vaadatud 04.07.2023.
  8. ↑ "Putin often quotes the philosopher Ivan Ilyin and General Anton Denikin. They lived a century ago, both denied Ukraineʼs independence and advocated dictatorial rule. And this is how they described". Vaadatud 04.07.2023. Memorial to "white soldiers" in the Don Monastery in Moscow. Denikin, Ilyin, their wives and General Kappel are buried here. The memorial was opened in 2009 wih the ceremony that included speeches from Russian Patriarch Kirill and Vladimir Putin.
  9. ↑ "Factual errors". Vaadatud 04.07.2023.

Kirjandus muuda

  • Tõnu Tannberg. "Lisandusi kindral V. Kappeli väejuhitee tundmiseks". // Ajalooline Ajakiri 2/ 1998. Lk 65–72
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vladimir_Kappel&oldid=6457406"