Verev viirpuu

Verev viirpuu ehk siberi viirpuu (Crataegus sanguinea Pall.) on roosõieliste sugukonda viirpuu perekonda kuuluv põõsas või madal puu.

Verev viirpuu
Crataegus sanguinea.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Roosilaadsed Rosales
Sugukond Roosõielised Rosaceae
Perekond Viirpuu Crataegus
Tourn. ex L.
Liik Verev viirpuu
Binaarne nimetus
Crataegus sanguinea
Pall.

NimetusRedigeeri

Vereva viirpuu rahvapärased nimetused on ka haukaküüdse, jahumarjapuu, jooksvapuu, leivamarjapuu, luupuu, mähkmarjapuu, okaspihelgas, türnpuu ja ussiviherpuu.[1]

Perekonnanimetuses eesliide viir- tuleb liivi, vadja, soome, isuri või vepsa keelest, kus sarnane sõna tähendab kollast või rohelist värvi, kuna läänemeresoomlased kasutasid viirpuud riide värvimisel rohekate toonide saamiseks.[2]

Liiginimetus verev on otsetõlge ladina keelest, kus sanguinea tähendab veripunast värvi. See nimetus tuleneb sellest, et puu võrsed on punakat värvi.

KirjeldusRedigeeri

Verev viirpuu kasvab kuni 4 m kõrguseks. Võrsed läikivad punakaspruunilt või purpurpunaselt. Okste küljes on 2.5-3 cm pikkused pruunid astlad. Lehed on nõrgalt 3-7 hõlmalised, 5-8 cm pikad ja 3-5 cm laiad. Kuju poolest on nad munajad või lairombjad, terava tipuga. Lehed on pealt tumerohelised, alt heledamad ning sageli mõlemalt poolt karvased. Leheroots on 0.5-2 cm pikk. Õied on valged, 1.5 cm läbimõõduga, tihedates 6-10 õielistes kännastes. Emakakaelu on 3 või 4. Vili on veripunane, kerajas või piklik, läbimõõdus 0.8-1 cm, läbipaistev, jahukas, 3-4 luuseemnega. Õitseb mais ja juunis, viljad valmivad septembris.[1]

Levik ja kasvukohtRedigeeri

Verev viirpuu kasvab looduslikult Venemaal, Hiinas, Kasashtanis ja Mongoolias. Sisse on ta toodud Rootsi, Soome ja Balti riikidesse.[3] Eestisse toodi verev viirpuu sisse 19. sajandi esimeses pooles aeda istutamise eesmärgil.[4] Suurim verev viirpuu kasvab Ameerikas, Seattle'is Volunteer Parkis ning on 11.6 m kõrgune.[5]

Eestis kasvab verev viirpuu vaid elamute juures ja parkides ning nende ümbruses[1] kuid seal looduslikult kasvab ta jõgede ümbruses segametsades.[6]

KasutamineRedigeeri

RahvameditsiinisRedigeeri

Ravimina kasutatakse kuivatatud õisi ja vilju. Mõlemad sisaldavad flavonoide, triterpenoidseid saponiine, parkaineid, koliini, karoteeni, C-vitamiini jm. aineid. Peamisteks toimeaineteks on flavoonglükosiidide segu, leukoantotsüanidiinglükosiidid ja saponiinid. Preparaadiga ravitakse südamehäireid nagu virvendav arütmia, paroksüsmaalne tahhükardia, angioneuroosi ja hüpertooniatõbe.[1]

SöögiksRedigeeri

Vereva viirpuu marjad on söödavad nagu ka kõigi teiste viirpuude marjad.[7] Marjadest tehakse ka kompotti, siirupit ja kisselli.

PuutööksRedigeeri

Viirpuu puit on kollast või punast värvi ning kõva ja raske. Seega sobib puit hästi väikeste iluesemete nikerdamiseks ja jalutuskeppide voolimiseks. Juuri, lehti ja juuri saab ka kasutada riide kollaseks värvimiseks.[8]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 J. Tammeorg, O. Kook, G. Vilbaste (1973). Eesti NSV ravimtaimed. Tallinn: Valgus. Lk 267-269.
  2. Iris Metsamägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar (2012). Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn.
  3. "Crataegus sanguinea". Plants of the World online. Vaadatud 18.02.2021.
  4. Martin Tammejuur (2018), Puit-taimede introduktsioon Eestisse 19. sajandi esimesel poolel 
  5. Arthur Lee Jacobson (veebruar 1994). "Trees of Volunteer Park". Olmsted Parks newsletter. Vaadatud 18.02.2021.
  6. "Crataegus sanguinea". eFlora. Vaadatud 18.02.2021.
  7. janet@ouroneacrefarm.com (03.11.2013). "Hawthorn berries: identify, harvest, and make an exract". One Acre Farm. Vaadatud 19.02.2021.
  8. "Viirpuu". bio.edu.ee.