Vikipeedia

Vene kuritegevuse ajalugu

Venemaa ajaloo erinevus Lääne-Euroopa omast muuda

Ühe võimaliku teooria järgi jäid külluslikku Volga kaubateed kasutavad kaubitsevad skandinaavlastest röövretki korraldanud ülikud, (siia kirjutada sajand!) mõistes, et püsiv katusepakkumine annab suuremat tulu, paigale ja asusid läänivaldusi hõivama. Lääne Euroopas toimus samalaadses protsessis, ühises võidukas võitluses teiste vallutajate vastu, vastastikune koos tegutsema õppimine. Järgnev kõrgkeskaeg ja renessanss lähendasid neid veelgi ja lõi eeldused seadusühikonna ja seda kandavate institutsioonide tekkeks[1]. 

Moskooviast tekkinud kaasaegne Venemaa oli alguses vähemalt 200 aastat mongoli-tatari khaanide alam. (17. sajandi esimesel poolel maksti veel andamit Krimmi khaanile.) Khaani poolt, keda nimetati nagu Bütsantsi keisreidki tsaariks või tseesariks, antav jarlõk andis vürstile õiguse kohapeal valitseda. Selle saamiseks tuli käia khaanist tsaari juures ja täita mittekristlikke usukombeid. Jarlõki saanud säilitasid oma valdustes piiramatu võimu. Tsaar võis oma suva järgi jarlõki ära võtta ja käia ikkagi maad laastamas. (Oprotšina; Punane ja Stalini terror; oligarhide allutamine.) Veel 1571. aastal, Liivi sõja ajal, põletasid krimmitatarlased Moskva maha. Mongolid kasutasid oma võimu vürstide omavaheliste intriigide lõkkelepuhumiseks. Vene ametlik ajalugu on varjanud vürstidele valitud läänivaldusi taganud salajast ja mahavaikitud kokkumängu khaaniga.[2]

Juri Lotman on kirjeldanud "nõustumise" ja "endast loobumise" sotsiaalse kultuuri ja interaktsiooni mudeleid. Ta kirjeldas kuidas keskaegne Venemaa võttis omaks viimase, mille järgi alistus üksikisik täielikult isanda võimule. See tähendas lepingute puudumist: ühelt poolt loobuti täielikult tingimusteta endast ja teiselt poolt osutati armulikkust. Sai olla kas vaba ja minna kuhu tahes (maa oli suur) või olla isanda täielik ori.[3] (Jarlõki saamine ei tähendanud nõustuvat kokkulepet vaid endastloobuvat alistumist. Vaikimiskohustusega seotud lojaalsust.)

A. Tarkovski ajaloolises filmis "Andrei Rubljov" on näha, kuidas linna vallutanud ja rüüstavad tatarlased inimestele õigeusu templis suu kaudu sulatina sisse valavad. Suvises kõrges kasesalus ekslevad huupi valgete tüvede vastu põrkuvad inimesed. Suurvürst kõnnib õhkkerges ja imeilusas, lausa valgusest hingavas, valges palees ja võtab sülle oma prullaka umbes nelja aastase piimaklaasi ümberajanud tütre. Siis selgub, et ekslejad on pimedaks torgatud, et nad kellelegi teisele midagi nii kaunist ei ehitaks, palee ehitanud ehitusmeistrid. Filmi alguses rahva seas võimu üle nalja visanud skomorohhil on selle lõpus keel suust ära lõigatud.

Ajaloolase Richard Pippesi järgi muutis haritava maa väheviljakus selle odavaks ja kahandas omanikuõiguste kaitsmise soovi. Ülikut ei sidunud vasalliga kokkulepe (Venemaal ei tunnustatud isegi selle ideed), kui teenistus tundus viimasele liiga koormav, siis võis ta minna suurel Venemaal kuhu iganes. (Selliste lepete tõttu tekkisid Lääne Euroopas institutsioonidena sõltumatud kohtud ja õigusriik.).[4]

Maa suurus, vürstide aina vahetatavad valdused, erinevate kohalike tavade rohkus ja keskvõimu kaugus raskendas ühtsete toimivate ja tagatud seaduste kasutuselevõtmist. Hoopis tsaarist endast sai seaduse kehastus (v sakonje), institutsioneerumise asemel võim personaliseerus ja arendas välja sellega seotud kultuslikkuse ning oma tegevust mõtestava ja õigustava missioonimüüdi.

Sajandeid kestnud pistisevõtmise põhireegel oli brat po tshinu – võtta vastavalt auastmele.[5] Vankumatule truudusele ja leplikkusele tuginev personaalne lojaalsus otsustas, mil määral võis alam jätkata rendi kogumis oma läänivaldusest. Personaalse võimu tõttu jäädi sõltuvusse oma valitseja suvast.[6] Sellega seoses piiritlesid vahekordi mitte segasevõitu ja vastavalt suvale nõutavaid tõlgendusi võimaldavad seadused vaid (vastastikune nn vaikiv) mõistmine (ponimanje).

Kormlenije süsteemi osa ühiskonna regulaatorina muuda

Mark Galeotti järgi, ta raamatus "Kes on boss, kas meie või seadus?"[7], annab korruptsioon paljudel juhtudel sellele ülimalt heidutavale, läbipaistmatule ja hämarale süsteemile, milles tunnistatakse vastastikuse mõistmise (ponimanije) alusel teatud käitumisnorme, mis paberil on seadusevastased, mingigi inimliku mõõtme.[8]

Galeotti mõistab Venemaale omase korruptsioonist ja "maksudest" elatumise mõningaid kasulikke tahke. Ta nendib, et "tegemist on määratud vastutusalade ja kogutava maksutulemiga, mida võib suvaliselt tõsta, põhjustamata seejuures vastuhakku." Kõigile soodsateks asjaoludeks on seejuures madalad asutamiskulud, rikastuvate poliitikute poliitiline lojaalsus ja mis kõige tähtsam – töö saab ära tehtud. 

Putini pöördumisest seoses vastastikuse mõistmisega (ponimanije):

"Sest määratu suur osa rahvastikust nägi neis kirjutamata reeglites, mida ta "seaduse ülemvõimust" avalikult rääkides vaikimisi pakkus (ja mida vaikimisi tunnistavad miljonid riigiametnikud), ootamatut, julgustavat naeratust, mis välgatas ühteaegu külmal, ähvardaval ja ilmetul näol. William Browderi (st välismaalase) õnnetuseks pidanuks ta naeratuse põrnitsusest eristamiseks kuuluma siseringi."[9]

Tsaariaegne organiseeritud kuritegevus muuda

Korruptsioon oli ja jäi Romanovite dünastia ajal nii väikeste riigiteenistujate kui ka kõrgete riigiametnike sissetulekuallikaks.[10] Vana süsteemi kormljenie (toitmine) kohaselt elatusid kohalikud ametnikud rahva "kingitustest" rahas ja natuuras. 16. sajandi teisel poolel kuulutati see küll seadusevastaseks, ent selle teostamist ei suudetud tagada. (Nõrgad pühiti teelt nagu ennegi.)[11] Seejuures oli vene bürokrtaatia puhul tegemist aadlibürokraatiaga. (Kirjades ametivõimudele tugines ka Lenin, endale teatud soodustuste saamiseks, mitmel korral oma "põlisele aadlipäritolule".[12] )

Sol Shulman kirjutab Venemaast Romanovite dünastia esimese tsaari ajal: "Rahvas mandus, see tähendab minetas moraalinormid. Kadusid sellised mõisted nagu au, südametunnistus, seaduskuulekus, isamaa-armastus ja eneseohverdus. Kõik läks müügiks, isegi kohtud. Varastamine, riigivargus, altkäemaksud said normaalseteks, igapäevaseks nähtuseks; kõik kellele oli usaldatud riigi juhtimine, röövisid seda."[13]

Üheks võimalikuks Vene maffia alusepanijaks on peetud Peeter I lähimat abilist vürst Menšikovi. Ühest kirjast Peetrile: "Reformid on toonud kogu maal kaasa kohutava korruptsiooni, varastamise ja kuritegevuse. Teie kitsam ringkond, mehed, keda Te nimetate oma lähimateks kaastöölisteks, kes on ennast pühendanud reformidele (kõrgema kohtu liikmed, sõjajõudude ja täitevõimu juhid, kaasa arvatud isegi Teie enda administratsiooni juhtivad tegelased), on esiteks määrinud oma käed altkäemaksude võtmisega, teiseks on nad süüdi varastamises, kolmandaks on nad segatud kurjategijate väljaaitamisse ja kohtumõistmise mõjutamisse." Peeter lasi korruptsiooni pärast teiste hulgas hukata ka Siberi kuberneri Gagarini. Senaator Šafirovile anti hukkamise eel viimasel hetkel armu. Peaprokurör Pjotr (Pavel) Jagužinski, üks vähestest korruptsioonisüüdistustest pääsenutest, märkis Peetrile: "Me kõik varastame, ainult mõned rohkem ja nähtavamalt kui teised."[14]

Peamiseks talupoegkonna organiseeritud kuritegevuse vormiks 1930. aastateni oli Venemaal poliitiline banditism. 17.–18. sajandil toimus see läbi röövatamanide (Stenka Razin, Jemeljan Pugatšov) juhitud talupoegadest bandede.

Aja jooksul kujunes seadustatud pärisorjuse tingimustes koos linnastumisega välja Varaste maailm (Vorovskoy Mir). Tekkisid jõugud, mis tuginesid riigile vastandatud omavahelisele lojaalsusele ülesehitatud käitumiskoodeksile. Hiljem võtsid nad omaks revolutsioonieelsete harjuskite omavahelise keele "fenja".

Organiseeritud revolutsiooniline terrorism  muuda

Organiseeritud poliitiline banditismis ilmnes 19. sajandi lõpus ja 20. alguses organiseeritud revolutsioonilise terrorismina ja oli seotud revolutsioonilisi, hiljem ka kontrrevolutsioonilisi, sihte järgivate rühmadega. (Enamlaste, esseeride ja kontrrevolutsionääride banded.)[15] Riiklik võim püüdis omalt poolt poliitilist banditismi alati täielikult mahasuruda. 

(Revolutsiooni eel oli Moskva elanikkonnas tunduvalt kasvanud tatarlaste osakaal.)

Sotsialismiaegne organiseeritud kuritegevus muuda

Tsaariajal kujunes õigusetuil pärisorjadest talupoegadel arusaamine, et seadustel polegi midagi ühist õiglusega, mille nende korral määras ära tavaliselt majanduslik seisund. Talupoegade klassikuuluvusest lähtuv suhtumine seadustesse põlistus revolutsiooni läbi ametliku ideoloogiana. Leninlik ja stalinlik režiim karistas mitte niivõrd seaduserikkumiste, kuivõrd majandusliku seisundi ja kuulumise eest mingisse sotsiaalsesse klassi, kihti või rühma[16].

Punase terrori ajal saatis tšekaa (ВЧК) korda erakordselt jubedaid mõrvu ja piinamisi. (Naelutamine, saagimine, nülgimine (skalpeerimine), keetmine, teibasse ajamine, rottide ihust läbi närida laskmine, pikast kivitrepist allalastava palgi külge sidumine, inimajusid täis auk, jne). Keskkomitee 25. X 1918 toimunud arutlusel ВЧК tšekaa uudse seisundi üle nõudsid Buhhaarin, Olminski ja siseasjade rahvakomissar G I Petrovski abinõude kasutusele võtmist, et piirata "kurjategijate, sadistide ja laostunud lumpen-proletariaadi elementidega täistuubitud organisatsiooni omavoli". Poliitilise kontrolli komisjoni esimeheks määratud L.B, Kamenev tegi ettepaneku tšekaa ära kaotada[17]. (19. XII keelati Lenini ettepanekul tšekaa kriitika ära.) 

1930. aastate alguseks suruti poliitiliste kuritegelike formeeringute aktiivsus karmide repressiivsete vahendite abil maha. Nepi poliitika lõpetamine tõi endaga kaasa ka majandusliku kuritegevuse kadumise. See oli võrdsustatud riikliku kuritegevusega ja kuulus samuti represseerimisele.

NSV Liidu ajal kasutasid eriteenistused nii kodu- kui ka välismaal aktiivmeetmeid. Neis kasutati deinformeerimist, propagandat, dokumentide võltsimist, poliitilisi mõrvu, poliitilisi repressioone ja poliitiliste dissidentide tagakiusamist[18]. Väljendit on kasutatud ka FSB samalaadsete tegevuste kohta.

1930. aastad muuda

Koostöö kriminaalidega, ehkki alguses võimude initsiatiivil, algas juba 1930. aastate laagrites. See oli seotud kriminaalide ärakasutamisega teistimõtlejate vastu.Tavalisi kurjategijaid kui "sotsiaalselt lähedasi" koheldi vangilaagrites leebelt ja kasutati "sotsiaalselt võõraste" poliitvangide terroriseerimiseks. Esialgu valiti nende hulgast ka kasvatajaid ja valvureid. Kriminaalvangid võtsid enda kätte vangide omavahelise laagri juhtimise. Kurjategijatele anti ka kergemalt ja sagedamini amnestiaid.

Edukaid raharööve korraldanud Stalini kohta on kirjutatud: "Salaliku ja kättemaksuhimulise inimesena ei andestanud ega unustanud ta kunagi talle osaks saanud solvanguid: harjumus, mille ta omandas poolenisti kuritegelike ja vägivaldsete Kaukaasia põrandaaluste revolutsionääride hulgas." [19]

Poliitbüroo veteranliikmelt Mikojanilt küsiti hiljem, mispärast ei kuulutatud kõiki näidisprotsesse lihtsalt ebaseaduslikuks. "Ei, see polnud võimalik," vastas Mikojan. "Kui seda oleks tehtud, oleks kohe selge, et riiki ei valitsenud seaduslik valitsus, vaid jõuk kurjategijaid." Mikojan mõtles hetke ja lisas siis: "Mida me tegelikult olimegi."[20]

Formeerus uus kriminaalne maailm, mille peamiseks kokkusulandavaks jõuks sai tendents mitteallumine võimudele ja hoidumine poliitilisest vastutegevusest. Selle eliidiks said "õigustmõistvad vargad", kes nimetasid end revolutsioonieelse Venemaa kriminaalsete traditsioonide kandjateks[21]. Omavahelise suhtlemiskeelena kasutasid nad "fenjat" ehk "vargamuusikat" («блатная музыка»). Stalini ajal tekkis neil juba ka oma "valitsemisorgan" – varaste kokkutulek. On teada üks nende kokkutulek Kaasanis ja teine Moskvas Sokolnikis.[22]

1940. aastad  muuda

1940. aastatel läksid paljud selle maailma kurjategijad (nn litad ehk suki) Suure Isamaasõja ajal, vastates võimude neile tehtud ettepanekule, Punaarmeesse. Kui nad "naasid" pärast võitu laagritesse, algas nende ja traditsiooni säilitanute vahel aastatel 1946–1956 kestnud tervest reast üksikpuhangutest koosnenud verine "litasõda" (сучья война), mille tulemusena kandsid mõlemad pooled suuri kaotusi[23].

Samas tõi selleaegne raske majanduslik olukord endaga kaasa banditismi ja kuritegevuse kasvu. Uued kurjategijad ei pidanud enam vajalikuks arvestada vanade traditsioonidega ja lõid oma käitumisreeglid, mis ei välistanud enam vastastikust kasulikku kuritegelikku koostööd riigiga[24].

1950. aastad muuda

1950. ja 1960. aastatel ilmnes plaani majanduse võimetus funktsioneerida talle antud õiguslikus raamistikus. Levis isiklike sidemete ja tutvuste ärakasutamine (blat), majanduslik pettus (teatav-üldlevinud pettus; очковтирательство), töised väikeriisumised (pihta panemised; kantimine; несуны) ja spekulatsioon. Defitsiit muutus tavaliseks nähtuseks ja tekkis vajadus oskuslike varustajate (толкач) järele[25].

1960. aastad muuda

Esimesed märgid organiseeritud kuritegevusest, kui ühiskondlikust nähtusest, ilmnesid 1960. aastate keskel, kui kontrolli nõrgenemine majandussfääris viis võimalusele tsehhimeistrite («цеховики») ilmumiseks. Nad koondasid enda kätte suuri rahalisi vahendeid ja mahutasid need illegaalsetesse tootmisstruktuuridesse. Samas loodi õigustmõistva varga Tšerkassovi abiga ka uue kontingendiga töötamise kontseptsioon. (1. Võta sellelt, kellelt võtta on. 2. Ära võta kõike, sest kannatlikkusel on piir. 3. Võta iga asja tarvis õigusorganite töötaja.)

Tekkis ka side poliitilise eliidi ja kriminaalse maailma vahel. Poliitiline eliit kasutas kriminaalmaailma seaduslikult mittesaadaval olevate kaupade ja teenete saamiseks, pakkudes omalt poolt kaitset õigusorganite eest. Väike osa sellest paljastati Andropovi korruptsioonivastase kampaania käigus.

Brežnev pidas varimajandust, riisumist teenindussfääris ja ametnike altkäemaksuvõtmist normaalseks. Eravestluses meenutas ta kuidas ta koos teistega tehnikumis õppimise aegu vagunite tühjakslaadimisega raha teenides iga neljanda koti kõrvale toimetasid[26] Tema meeskonda nimetati tihti Dnepropetrovski malevaks ja mõnikord isegi maffiaks. 

1970. aastad muuda

1970. hakkasid poliitilise eliidi lapsed uhkustama oma väärisesemetega. Siis ei häbenenud enam ka põrandaalused miljonärid oma rikkust näidata. Neil aastatel sai maffiast sotsiaalne nähtus ja tuli käibele ka see sõna. Alguses tähistas see enam olukorda, kus inimene ei suutnud läbi murda bürokraatia müüridest, ning peegeldas vastuoksust propaganda ja tegeliku elu vahel[27]. Mitteametlikes kõnelustes tekkis kohati tava isegi kõiki ametlikke organisatsioone, mis samas ka omavahelisi mahhinatsioone võimaldasid, nimetada maffiateks. Gulagist läbikäinute suust võis kuulda riigi kohta väljendit, et see on lihtsalt parajasti võimul olev (seaduslik) maffia.

Lähtudes Tšerkassovi kontseptsioonist hakkas 1970. aastate algul tegutsema Moskvas Mongoli kuritegelik organisatsioon, esimene vene maffia. (Usbekistanis tekkis maffia 1967–1968). Illegaalse bisnessi juhte hakkasid ründama gangsterite jõugud. Šantažeerimise, ähvardamise, süütamiste, laste röövimiste, peksmise ja piinamise abil saadud sissetulekud võimaldasid hakata pidama ülal oma koosseise: ihukaitsjaid, luurajaid ja löömamehi[28].

1980. aastad muuda

Põrandaalused ärimehed palusid kurjategijatelt rahu. 1979. aastal Kislovodskis peetud traditsiooniliste varaste (blatnoide) kongressil olid esimest korda ka 1970. aastatel tekkinud illegaalsete tsehhide ja vabrikute direktorid. Viimased nõustusid esimestele kaitse eest maksma 10% oma sissetulekutest ja lubasid neil osa võtta oma toodangu müügist[29]. Põrandalustel ettevõtjatel tuli maksta ka neid kaitsvatele ja neile ebaseaduslikke toorainete tarneid viseerivatele adminastriivorganitele. 1985. aasta Musta mere äärses linnas peetud kongressil arutati töö uutmist seoses miilitsa tegevuse aktiviseerumisega[30]. 

1980. aastatel kasvas ohjeldamatult salakaubavedu. Välisreisidele käivad diplomaadid ja ametnikud ostsid kohapeal antiikesemeid ja müüsid neid välismaal ning vedasid sisse valuutat, mööblit, juveele ja haruldasi kunstiteoseid[31].

Uue kuritegevuse kasvu laine tõi 1985. aasta riikliku alkoholijookide vastase võitluse kampaania läbi tekkinud  turutühik[32]. Perestroika aegsed poliitilised ja majanduslikud ümberkorraldused (eriti seadused riigiasutuste ja kooperatiivide kohta) võimaldasid legaliseerida ja kaitsta kuritegelikult saadud kapitali ning kasutada massimeedia vahendeid ja teisi ühiskondlikke struktuure organiseeritud kuritegelike formeeringute huvide kaitseks. Majandusliku kriisi ja pidevate reformide tingimustes halvenes tunduvalt õigusorganite töö efektiivsus, mistõttu suur osa kodanikest hakkas kasutama "varimajanduslikke" tuluallikaid.

Austraalia diplomaat Glenn Waller (1995.): "... enamik (kui mitte kõik) erafinantsrühmi lõi oma esimese kapitali kokku eesõigustatud ligipääsu kaudu partei ja komsomoli rahale või läbi poliitiliste tutvuste (blat) valitsusministeeriumites."[33]

Organiseeritud kuritegevus Vene Föderatsioon ajal muuda

1990. aastad muuda

1990. aastate alguses eelnevad tendentsid vaid tugevnesid. Venemaal toimunud perestroika ajal alanud erastamine viidi sellele järgnenud osakute ja raha eest toimunud etappidel läbi presidendi dekreetidega. See toimus ilma üldsuse toetuse ja õigusliku raamistikuta. Õigusriigile mittetugineva demokraatlikule turumajandusele üleminekut tagama pidava privatiseerimise tulemusena koondus kapital ja võim kriminaalsete sidemetega oligarhia kätte. Kriminaaloligarhia võimulepääs toimus kahes etapis: umbes 1992–1998, kui toimus süsteemi väljakujunemine ja aastakümne lõpp, kui juuriti välja sellele süsteemile tärganud vastuseis.[34] Selleks ajaks ebapopulaarse Jeltsini asemel uue, tema ringkonda mittekuuluva, presidendi valimise võimalus ja tema võimalikud dekreedid olid seadnud ohtu nende võimu ja kapitali.

Koos kapitaliveoga välismaale avanes ka võimalus ebaseaduslikuks transiitkaubavahetuseks. Kuna varasem kaubavahetus läänega oli toimunud kriminaalsetes raamides, siis selle legaliseerimisel jätkus see vanamoodi edasi[35]. Töötati välja meetodid riigiorganite ja ühiskondlike organisatsioonide korrumpeerimiseks ja tagati oma inimeste määramine riigiametitesse[36]. 

Alguses piirdus organiseeritud kuritegevus räkiti vormiga, kuid hakkas samas võtma omaks ka legaalseid, poollegaalseid ja illegaalseid majandustegevusi: hotellindus, mängubisness, prostitutsioon, toorainete eksport jne[37].

Nõukogude ajal oli olnud tavaline, et reamiilitsad võtsid altkäemaksu. Eriti ulatuslikuks muutus see 1990. aastatel. Õiguskaitsjad "toitusid maast"[38]. 1991. aastal toimunud režiimi kokkuvarisemine jättis omapead sajad tuhanded julgeolekutöötajad[39]. Paljudest tapma õpetatud erivägede veteranidest said lepingulised mõrtsukad[40]. 1990. aastate alguses, kui ärimehed hakkasid palkama väljapressijate tõrjumiseks miilitsaid, hakkasid hõivama kurjategijatest katusepakkujate kohta miilitsa ja FSB ohvitserid. Aastaks 2000 oli sellest saanud igapäevane asi[41].

Üheks selleaegsete majanduslike reformide programmi teesi järgi pidi üheks reformide ressursside allikaks saama varikapitali konversioon ja legaliseerimine[42]. Samas kasutasid ka paljud välismaised ärimehed oma huvide kaitseks kuritegelike organisatsioonide abi[43]. (Mingi osa oli selles ka välisluurete tegevusel[43].)

20. sajandi lõpuks tegutsesid "õigusmõistvate varaste" juhitud kuritegelikud formeeringud kõigis riigi regioonides ja majandussfäärides[44]. Sotsiaalseks normiks muutus passiivne reageerimine kuritegevusele, seda nii vahetute tunnistajate[45]. kui ka miilitsa ja õigusorganite poolt. Miilits kasutas oma võimalusi väljapressimisteks tänavakaubitsejatelt, joodikutelt ja ka juhuslikelt kontrollitavatelt kaitsetuna näivatelt inimestelt. Siseministeeriumi instituudi ülem Aleksander Gurov tunnistas (1999): "Sajast liiklusmiilitsa peatatud inimesest pakub 95% pistist isegi veel enne, kui miilits suu lahti teeb."[46] Kurjategijate sõbrad, sugulased ja pereliikmed ei leidnud mittemidagi ebatavalist nende elatise teenimise viisis, lugedes seda liiki tegevust omalaadi "tööks"[47]. Levis nii otsene, kui ka tellitud, omakohtu pidamine[47].

1990. aastate jooksul organiseeritud kuritegevus politiseerus. Maffia püüdis, toetades rahaliselt ja organisatoorselt poliitilisi parteisid ja liikumisi, juba sokutada oma usaldusisikuid läbi valimiste erinevatesse riigiametitesse[48]. Kus seda otseselt ei õnnestunud saavutati sihid riigiametnike ja teiste teenistujate korrumpeerimise teel. Kasutades selleks muu hulgas ka ilma mingeid konkreetseid teeneid nõudmata regulaarseid sooritatavaid makseid[49].

Toimus seadusliku ja kuritegeliku kapitali segunemine[50]. 1998. aasta Riigiduuma Määruses «О преодолении кризиса в экономике Российской Федерации и о стратегии экономической безопасности государства»[51] märgiti, et kuritegelikud rühmitused kontrollivad kuni 40% eraettevõtetest, 60% riigiettevõtetest ja 85% pankadest.

Tekkivaid klannistruktuure märganud sotsioloog Olga Krõštanovskaja avaldas 1996. esimesena mõtte, et magnaadid on moodustamas nii vara kui võimu omavat oligarhiat. Toimus finantsiliste ja poliitiliste huvide, rikkuse ja võimu, liitumine. Glenn Waller (1995.): "Suuräri Venemaal jätkab liitumist poliitiliste liidritega. " Ameerika diplomaat Thomas E. Graham väitis kindlalt (1995.), et Venemaal on tekkinud "uus režiim", millele on omaseks rivaalitsevate klannide vaheline pidev jõuline võitlus. Vene võimu tasakaal peitus tema arvates mitte Jeltsini ja parlamendi (reform ja revanš) vastanduses vaid just seal.[52]

21. sajandi alguseks hakkas oligarhilise mudeli järgi organiseerunud maffia taotlema maksimaalset legaliseerituse astet. Nende relvastatud üksused said õigusliku vormistuse detektiivide turvaagentuuridena, rahalisi vahendeid hoiti kontrolli all olevates pankades ja nende allikateks said "katusealused" kontrollitavad ettevõtted[53]. 

Gangsterite mõju laines kultuurile. Nende keelt fenjat hakkasid kasutama nii valitsusametnikud, meelelahutustöötajad, kui ka meediategelased. "Seltskondlikel koosviibimistel lauldakse nende laule ja nad on ka romaanide, filmide ja teleseriaalide kangelasteks."[54]

Ajavahemikus 1993–1999 hukkus Venemaal oma töö pärast 93 ajakirjanikku, neist 67 mõrvati.

2000. aastad muuda

2000. aastal, kui palgamaksmiseks ei jätkunud raha, anti miilitsatele mõista (ponimat), et nad võivad teha mis tahavad. (Julgeolekutöötaja Marat Rumajantsev: ".. meile öeldi, et ei tarvitse karta, sest midagi ei juhtu, süsteem ei reeda teid.")[55] 

2000. aastal jäi FBI vahele 3 miljoni dollarilise salakaubamööbli tasumata 600 tuhande dollarilise tollilõivuga. 2006. aastal kasutati see ära ettekäändena julgeolekuagentuuride puhastuseks (teisaldati 19 kõrget aukandjat).

2005. õnnestus Vene uurimiskomitee polkovnikul saada jälile FBI-poolsele tollikontrollita kauba sisseveole Hiinast. Selle maksustamata müügitulu oli üle miljardi dollari aastas. Sissevedu oli toimunud juba vähemalt 2004. aasta jooksul. (Ta kõrvaldati uurimiselt ja jäi isegi ellu.) [56]

2006. aastal said julgeolekutöötajad endise rohelise mundri asemele musta. (Varem olid musta mungarüüd kandnud bojaaride ("oligarhide") võimu kõrvaldanud opritšnikud ja üks, ennast "kloostrirüütlite vennaskonnaks nimetanud", valgekaardi polk.)[57]

2009. aastal panid miilitsad ainuüksi ametlikult registreeritult toime 2500 kuritegu. Kohati oli kujunemas tava, et miilits lahkus supermarketist ostukäruga ilma kauba eest maksmata. Sama aasta kevadel lasi üks sellist tava järginud miilitsamajor ähmaseks jäänud asjaoludel supermarketis maha kaks inimest ja haavas seitset[58].

Ajavahemikus 2000–2009 hukkus Venemaal oma töö pärast 107 ajakirjanikku, neist 98 mõrvati. 

2010. aastad muuda

Aastaks 2010 oli vaba meedia juba peaaegu täielikult välja vahetatud ja ära suretatud. Aastatel 2010–2014 mõrvati oma töö pärast umbes 21 ajakirjanikku.

2009. aasta lõpus pani Aleksei Dõmovski nimeline Novorossiiski miilitsamajor internetti üles kaks videot, ühe oma ülestunnistustega ja teise pöördumisega Putini poole. Kõik, mis ta rääkis, oli üldiselt teada juba kümme aastat, aga see oli saanud järsku uue väljenduse. Hiljem panid ta aadressile (Dymovskiy.name)[59] sarnaseid videoid üles kümned teised miilitsatöötajad. [60]

Algas siseministeeriumi põhjalik uuendamine. Miilits nimetati ümber politseiks. Plaanis oli vallandada 20% töötajatest ja tõsta palka. Järgnes paljude kõrgete ametiisikute teisaldamine[61].

Putini pressiesindaja ja suhetekorraldaja Dimitri Peskov lausus pärast 6. mai 2012 Polotnaja väljaku veriseks kujunenud protestiavaldust omavahelises mõttevahetuses Riigiduuma saadikule Ilja Ponomarjovile: "Politseinikke vigastanud protesteerijate maks tuleks asfaldile laiali määrida."[62]

Viited muuda

  1. ↑ Anna Arutunyan Müstiline Putin Feodalism, korruptsioon ja jumal Vene ühiskonnas Ajakirjade Kirjastus 2012, lk 259–260
  2. ↑ Kartsuba, I; Kurukin, I. Võbiraja svoju istoriyu. Kolibri: Moskva, 2005
  3. ↑ Juri Lotman ""Agreement" and "self-giving" as archetypal models of culture". The semiotics of Russian Culture. University of Michigan 1984
  4. ↑ Anna Arutunyan Müstiline Putin Ajakirjade Kirjastus 2012 lk 260–261
  5. ↑ Anna Arutunyan Müstiline Putin Ajakirjade Kirjastus 2012 lk 129
  6. ↑ Anna Arutunyan Müstiline Putin Ajakirjade Kirjastus 2012 lk 205
  7. ↑ Mark Galeott ""Who`s the Boss: Us or the Law?" The Corrupt Art of Governing Russia." University of London
  8. ↑ Anna Arutunyan Müstiline Putin Ajakirjade Kirjastus 2012 lk 169–170
  9. ↑ Anna Arutunyan Müstiline Putin Ajakirjade Kirjastus 2012 lk 170
  10. ↑ Dafid E. Hoffman Oligarhid Pegasus 2003 lk 251
  11. ↑ Lindsey Hughes Peeter Suur lk 225
  12. ↑ Harry Wilde Trotski lk 26
  13. ↑ Соломон Ефимович Шульман Власть и судьба — М.: Остожье, 1998. ISBN 5-86095-100-0
  14. ↑ Jacob Stählin, Podlinnõje anekdotõ o Petre Velikom, Leningrad, 1990 nr 48 lk 84
  15. ↑ Роулинсон П. Российская организованная преступность: краткая история // Российская организованная преступность: новая угроза? М., 2000. lk 72—75.
  16. ↑ David Satter Pimedus koidiku (Vene kriminaalriigi kujunemine) Varrak 2006, lk 202–203
  17. ↑ 1. Александр ЯКОВЛЕВ, академик. «История и современность. Гимн ненависти и мести»
    2. Архивные материалы: Российский центр хранения и изучения документов новейшей истории, 5/1/2558
  18. ↑ Mitrokhin, Vasili, Christopher Andrew (2000). The Mitrokhin Archive: The KGB in Europe and the West. Gardners Books. ISBN 0-14-028487-7.
  19. ↑ Orlando Figes Revolutsiooniline Venemaa 1891–1991 Varrak Tallinn 2015, lk 121
  20. ↑ H.Hochschild The Unquiet Ghost: Russians Remember Stalin (Harmondsworth, 1994)
  21. ↑ Роулинсон П. Российская организованная преступность: краткая история // Российская организованная преступность: новая угроза? М., 2000. lk 75.
  22. ↑ Punased bojaarid Eesti raamat 1989 lk 36
  23. ↑ Роулинсон П. Российская организованная преступность: краткая история // Российская организованная преступность: новая угроза? М., 2000. lk 82.
  24. ↑ Роулинсон П. Российская организованная преступность: краткая история // Российская организованная преступность: новая угроза? М., 2000. lk 83.
  25. ↑ Роулинсон П. Российская организованная преступность: краткая история // Российская организованная преступность: новая угроза? М., 2000. lk 84—85.
  26. ↑ Punased bojaarid Eesti raamat 1989, lk 14
  27. ↑ Punased bojaarid lk 37
  28. ↑ Punased bojaarid lk 37–38
  29. ↑ Pimedus koidikul lk 251; Punased bojaarid lk 38
  30. ↑ Punased bojaarid lk 38
  31. ↑ Anna Arutunyan Müstiline Putin lk 128
  32. ↑ Роулинсон П. Российская организованная преступность: краткая история // Российская организованная преступность: новая угроза? М., 2000. lk 91—92.
  33. ↑ Dafid E. Hoffman Oligarhid. Pegasus, 2003. lk 347
  34. ↑ David Satter Pimedus koidiku (Vene kriminaalriigi kujunemine) Varrak 2006, lk 53
  35. ↑ Anna Arutunyan Müstiline Putin Feodalism, korruptsioon ja jumal Vene ühiskonnas Ajakirjade Kirjastus 2012 lk 128
  36. ↑ Криминология: Учебник для вузов / Под общ. ред. А. И. Долговой. 3-е изд., перераб. и доп. М., 2007. lk 535.
  37. ↑ Роулинсон П. Российская организованная преступность: краткая история // Российская организованная преступность: новая угроза? М., 2000. lk. 96—97.
  38. ↑ Anna Arutunyan Müstiline Putin lk 86
  39. ↑ Anna Arutunyan Müstiline Putin lk 99
  40. ↑ David Satter Pimedus koidiku (Vene kriminaalriigi kujunemine) Varrak 2006 lk 132
  41. ↑ Anna Arutunyan Müstiline Putin lk 122
  42. ↑ Криминология: Учебник / Под ред. В. Н. Кудрявцева и В. Е. Эминова. 3-е изд., перераб. и доп. М., 2005. lk 370.
  43. ↑ 43,0 43,1 Криминология: Учебник для вузов / Под общ. ред. А. И. Долговой. 3-е изд., перераб. и доп. М., 2007. lk 536.
  44. ↑ Отчет Министра внутренних дел России Сергея Степашина перед гражданами РФ // Чистые руки. 1999. № 2. lk 65.
  45. ↑ Криминология: Учебник для вузов / Под общ. ред. А. И. Долговой. 3-е изд., перераб. и доп. М., 2007. lk 533.
  46. ↑ Vetšernjaja Moskva 18. okt 1999 lk 3
  47. ↑ 47,0 47,1 Криминология: Учебник для вузов / Под общ. ред. А. И. Долговой. 3-е изд., перераб. и доп. М., 2007. lk 534.
  48. ↑ Криминология: Учебник / Под ред. Н. Ф. Кузнецовой, В. В. Лунеева. 2-е изд., перераб. и доп. М., 2004. lk 400.
  49. ↑ Состояние и тенденции преступности в Российской Федерации: Криминологический и уголовно-правовой справочник / Под общ. ред. А. Я. Сухарева, С. И. Гирько. М., 2007. lk 26–27.
  50. ↑ Криминология: Учебник для вузов / Под общ. ред. А. И. Долговой. М., 2001. lk 223—225.
  51. ↑ Постановление ГД ФС от 20 марта 1998 г. № 2318-II ГД
  52. ↑ Dafid E. Hoffman Oligarhid. Pegasus, 2003. lk 346–348
  53. ↑ Криминология: Учебник для вузов / Под общ. ред. А. И. Долговой. 3-е изд., перераб. и доп. М., 2007. lk 525—526.
  54. ↑ David Satter Pimedus koidiku (Vene kriminaalriigi kujunemine) Varrak 2006 lk 126
  55. ↑ Anna Arutunyan Müstiline Putin lk 150
  56. ↑ Anna Arutunyan Müstiline Putin 6. ptk
  57. ↑ Anna Arutunyan Müstiline Putin lk 94
  58. ↑ Anna Arutunyan Müstiline Putin lk 120–121
  59. ↑ "http://dymovskiy.name/content/". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. oktoober 2015. Vaadatud 10. oktoobril 2015. {{netiviide}}: välislink kohas |pealkiri= (juhend)
  60. ↑ Anna Arutunyan Müstiline Putin lk 138, 142
  61. ↑ Anna Arutunyan Müstiline Putin lk 142
  62. ↑ http://www.afisha.ru/article/peskov-vs.abai/

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vene_kuritegevuse_ajalugu&oldid=6362850"