Ava peamenüü

Vanemuise 46

hoone Tartus

Tartu Ülikooli õppehoone Vanemuise tänav 46 on arhitekt Otto Hoffmanni projekteeritud õppehoone Tartus, mille rajamise algatas Tartu Keiserliku Ülikooli erakorraline professor G. P. Mihhailovski 1905. aastal.

Tartu Ülikooli õppehoone Vanemuise tänav 46
Biogeo1.jpg
Üldinfo
Asukoht Tartu
Stiil Neoklassitsism
Ehituse algus 1912
Ehituse lõpp 1914
Maksumus 800 000 rubla
Aadress Vanemuise 46
Omanik Tartu Ülikool
Projekt ja ehitus
Arhitekt Otto Hoffmann
Vanemuise46.JPG

G. P. Mihhailovski (töötas Tartus 1905–1912) algatas praeguse Vanemuise tänava õppehoone püstitamise mõtte ja nõutas haridusministeeriumilt vastava rahalise toetuse (800 000 rubla). Riia Tehnikaülikooli professori Otto Hoffmanni projekteeritud hoone, mis algselt oli ette nähtud ainult geoloogia- ja zooloogiamuuseumi ja vastavate instituutide jaoks, valmis 1914. aastal ning anti alanud Esimese maailmasõja tõttu sõjaväehaigla kasutusse. Tartu Ülikool sai tollase Aia tänava hoone enda käsutusse pärast Vabadussõja lõppu.

Zooloogia ja geoloogiamuuseum kolisid Aia tänava õppehoonesse 1921. aastaks. Geoloogia- ja mineraloogiakabinet koliti siia 1920/21. aasta talvel. Need asutused asuvad selles majas tänapäevani. 1922 plaaniti hoonesse kolida ka Arheoloogiakabinet ja Kunstiajaloo kabinet, kuid neile leiti teised ruumid. 1. juunil 1934 otsustas Vabariigi Valitsus krundi koos hoonetega Tartu Ülikoolile üle anda[1]

Tänapäeval asub majas Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskond, kuid veel 2008. aastani paiknes seal Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskond, mis liideti 1. jaanuari 2008 Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna, Eesti Mereinstituudi ja Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudiga. Vanemuise 46 õppehoones on Tartu Ülikooli suurim, 400-kohaline ringauditoorium.

Kunstiajaloolane Voldemar Vaga kirjutas 1928. aastal ilmunud teoses "Tartu Ülikooli arkitektid" õppehoonest nõnda: "Ka sel ehitisel (33. joon.), milles valitseb kuiv ja külm sirgejoonelikkus, pole kuigi suurt kunstilist väärtust." Samas ei hinnanud ta nii üksipäini Hoffmanni, vaid tervet ajastut: Tartu ülikooli hoonete ehituslugu kolme järku jagades ütles Vaga kolmanda kohta ("Eklektitsismi ja modernismi valitsemine (Rötscher, Guleke, Nikitin, Hoffmann j. t.), a. 1869 kuni meie ajani"), et "mis puutub aga kolmandasse, siis ei tule selle aja ehitistest kunstitööna üksi ehitis arvesse".[2]

2017. aastal arvati hoone kultuurimälestiseks.[3]

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri