Valguskujundus etenduskunstide kontekstis on konkreetse lavastuse (või sündmuse) jaoks loodud ja valgusallikatega teostatud kujundus. Valguskujunduse loob valguskujundaja, kes tugineb oma töös dramaturgiale, koreograafiale või muule algmaterjalile ning tegutseb koostöös lavastaja , koreograafi ja lavastuskunstnikuga.

Valguskujunduse loomisel kasutatakse erinevaid prožektoreid või muid valgusallikaid (küünal, laualamp), mis seatakse üles teatud põhimõtete järgi vastavalt kontekstile. Valguskujundus annab lavastusele visuaalse karakteri, toob välja objekte, nende tekstuure, aitab edasi kanda sündmuste meeleolu ja valitsevat atmosfääri.[1] Valgusega on võimalik tugevalt mõjutada publiku taju ja arusaama etendusest, nii nagu kirjanduses on ka valguse puhul kurjuse ja headuse üheks iseloomulikuks kujundiks pimeduse ja valguse vastandumine. Näiteks kui stseen laval on valgustatud pigem tumedates toonides ning hämaralt, tekitab see paljudes vaatajates instinktiivselt eelaimdust millekski halvaks või hirmsaks, kuna pimedas ruumis on taju kehvem ning vaateväli väiksem. Samas eredalt ja soojalt valgustatud stseen võib tekitada rahulikku ja mõnusat meeleolu, sest valgemas ruumis näeme ja tajume rohkem.[2]

Eesmärgipäraselt kujundatud valgust võib kohata ka väljaspool etenduskunstide piire, enim kasutatakse valgust just kontsertide ilmestamiseks ning visuaalse elamuse pakkumiseks. Lisaks on valgusel oluline roll ka sise- ja välisarhitektuuris ja kunstigaleriides. Installatiivse kunsti valdkonnas võib kohata ka teoseid, mille üks või ainus põhiline väljendusvahend on valgus.

Valguskujunduse eesmärgidRedigeeri

Etenduskunstide kontekstis saab valguskujunduse juures välja tuua selle põhilised eesmärgid, mida valgus lavastuste juures täidab.

Nähtavaks tegemine/nähtavuse reguleerimine – esmane vajadus valguse järgi lavastuses on just laval toimuva ja oleva väljavalgustamine, seda eriti just siseruumides toimuvate lavastuste puhul. Vana-Kreekas esimeste teatrietenduste puhul kasutati peaasjalikult just loomulikku päevavalgus, mis ka etenduste toimumisaega dikteeris. Hilisemaid etteasteid hakati valgustama küünalde ja tõrvikutega. Teatri kolimisega siseruumidesse tekkis suurem vajadus valgusallikate järele. Pikalt toimus valgusallikate aktiivne areng, kuna soov leida järjest ohutumaid valgusallikaid oli suur.

Aja ja koha edasiandmine – valgusega on võimalik imiteerida meid ümbritsevat keskkonda ning luua siseruumi päikesetõusu või kuuvalgust meenutavaid valguspilte.

Lava pildi värvimine ja atmosfääri loomine – aja ja koha, aga ka lavakujunduse paremaks ilmestamiseks kasutatakse üldjuhul just värvi kui üht tugevaimat meeleolu edasi andvat komponenti. Värvi kasutus lavastuse juures annab valguskujundajale võimaluse toetada lavakujunduses kasutatud koloriiti või edasi anda konkreetset meeleolu ja atmosfääri.

Tähelepanu koondamine – nii nagu filmis on võimalik lähikaadriga tõmmata fookust peategelase emotsioonile, saab ka lavastuskontekstis suunata vaataja tähelepanu ühelt tegelaselt teisele või suurest massist tuua välja üksikut etendajat. Näiteks võib monoloogi esitavale näitlejale suunata kõrge intensiivsusega punktvalguse, aga tema ümber seisev mass jätta hämarusse.

Kompositsioon – valguskujundusega on võimalik edasi anda ruumis või lavakujunduses valitsevat paigutuslikku kompositsiooni, näiteks tuues esile ruumi sügavust või kõrgust ja ruumis olevaid olulisi objekte või kohti. Ka valguspildi sisene kompositsioon on oluline, et valgustatud ja mittevalgustatud alad mõjuksid vastavalt kontekstile ja soovitud tulemusele tasakaalukalt ja läbimõeldult. [3]

Valguskujunduse elemendidRedigeeri

Lisaks esmasele valguse intensiivsuse muutmisele on võimalik valguskujunduses kasutada veel mitmeid erinevaid elemente, mis aitavad kujundajal soovitud tulemuseni jõuda. Valguse põhilisteks muudetavateks parameetriteks on:

Intensiivsus – valgusallikast välja tuleva valguse hulk ehk valguse eredusaste, mida on võimalik dimmerit (sõltuvalt lambi tüübist) ja valguspulti kasutades reguleerida vastavalt soovile. Valguse intensiivsus varieerub 100%lisest eredast valgushulgast kuni totaalse pimeduseni. Valgusallika valgustugevust muutes saame kas hämardada või intensiivsemalt välja valgustada kogu lava või üksikut osa sellest. Tugevama intensiivsusega on võimalik välja tuua erinevaid objekte või etendajaid ühtlases hämaruses asuva massi seast. Intensiivsuse puhul on oluline jälgida, mis võimsustega lambid on kasutuses, kuna erinevate võimsusastmetega lampide intensiivsuse tase on samuti erinev. Näiteks 50% intensiivsust 650 W lambi ja 1200 W lambi puhul on märgatavalt erinev.

Värv – sõltuvalt seadmest on võimalik valgusele värvi lisada kas füüsilise värvi filtri asetamisel valgusallika ette või LED- ja gaaslahendustehnoloogia puhul seadme siseseid värvisegamisvõimalusi kasutades. Värv kui üks tugevamaid erinevate efektide, meeleolude ja atmosfääride loojaid annab valguskujundajale väga palju erinevaid mänguvõimalusi. Värviga on võimalik rõhutada lavakujunduses kasutatud koloriiti või luua ka illusioone, näitamaks lavakujundust hoopis teises tonaalsuses ning mingil hetkel seda muutes tuua välja dekoratsiooni originaalvärvid. Samuti saab värve kasutades aidata edasi anda atmosfääri, näiteks külma talveilma toetada sinaka külma valgusega, sünget meeleolu ilmestada tumedamate toonidega. Kuigi värv ja selle nägemine on võrdlemisi subjektiivne aruteluteema, saab siiski rääkida teataval määral üheselt mõistetavatest võimalikest tõlgendustest erinevate värvide puhul. Värvide tähendused on pidevas muutumises ning sõltuvad paljudest faktoritest, näiteks kultuurilisest taustast, iseloomust, valdavast meeleolust. Seega on võimalik välja tuua üldiselt levinuid tähendusi värvide kohta, kuid kindlasti ei saa neid pidada ainuõigeteks. Värvide erinevaid tähendusi:

Kollane – õnnelik, rõõmus, ärevil, ebameeldiv, agressiivne

Oranž – soe, õnnelik, kuum, ebameeldiv, häiriv

Punane – kirglik, intensiivne, ärev, võimas, tugev, agressiivne

Roheline – noorus, värskus, turvaline, rahulik, haige, emotsionaalne

Sinine – külm, mugav, õrn, sügav, kurb, tugev

Värvifiltrite kasutamisel tuleb meeles pidada ka lampide intensiivsust. Värvifilter valgusseadme ees töötab põhimõttel, et värviline filtrikile laseb endast läbi vaid valgust spektriga, mis on omane sellele filtrikile konkreetse värvi spektrile. Näiteks roheline filter laseb läbi ainult rohelist valgust, kollane aga punast ja rohelist, aga mitte sinist. Nii on ka oluline lambi intensiivsust jälgida, sest muutes lambi intensiivust, muutub ka filtrist läbi mineva valguse hulk ja pinnale jõudev valguslaik muutub madalama intensiivsuse puhul soojemaks ja tumedamaks. Intensiivsuse tõstmisel värv mõjub erksamana.

Suunad – valguskujunduse kontekstis saame rääkida mitmetest erisuundadest ehk mis suunast valgus objektile langeb. Valguskujunduse on kasutusel lisaks eest valgusele, külgvalgusele, ka tagant ehk kontravalgust, taustvalgust. Kõiki suundi on võimalik veel omakorda detailsemalt liigitada selle järgi, kus valgusallikas täpselt objekti suhtes paikneb, näiteks eestvalguse puhul võib kõnelda nii ülalt langevast valgusest kui ka alt üles suunatud ehk rambivalgusest. Võimalikke suundi valguskujunduses: eestvalgus, külgvalgus (ka läbivvalgus), altvalgus, tagantvalgus ehk kontra, taustvalgus, rambivalgus

Liikumine – valguskujunduse juures võib liikumist jaotada mitmeks erinevaks valdkonnaks. Esmalt liikumine, mis toimub ühest valguspildist teiseks muutumise jooksul. Sel juhul on mõeldud just ajalist liikumist ehk kui kiiresti pildid omavahel vahetuvad. Teisalt saab kõneleda liikuvatest valgustitest, mida on võimalik mootori olemasolu tõttu liigutada ka valguspuldi tagant tõusmata või kasutades jälgimisprožektoreid, mida füüsiliselt inimene liigutab. Lõpuks on liikumisena vaadeldav ka füüsiliselt valguse liigutamine laval juhul, kui etendaja kannab käes näiteks laternat või küünalt.

Valguskujunduse loome protsessRedigeeri

Üldjuhul töötab valguskujundaja läbi lavastuse aluseks oleva tekstimaterjali, loeb läbi tekstiraamatu ning vajadusel otsib sellele juurde taustinformatsiooni materjali ajastu, autori, toimumiskoha või muu olulise aspekti kohta. Valguskujundaja analüüsib tekstis mainitud valgust, kui autor on välja toonud eraldi valgustingimusi: küünlavalgus, varajane hommik, päikeseloojang jne. Samuti analüüsitakse ka tekstis välja toodud asukohti, tehakse kindlaks esmalt, kas tegu on sise- või välisruumiga ning kas on täpsustatud asupaik, näiteks surnuaed või haigla palat. Teksti lugemisele ja analüüsile järgneb arutelu või süvendatud analüüs koos lavastaja ning kunstnikuga. Mitu kuud enne lavastuse esietendumist toimub ka kavandite vastuvõtt, mille jooksul kunstnik tutvustab oma kavandeid teatri tehnilistele töötajatele ning lavastaja annab ülevaate, mil moel tema materjali laval näeb. See on samuti koht, mis võiks inspireerida valguskujundajat tema loodavas kujunduses. Ligi 2 nädalat enne esietendust lõpetatakse lugemisproovid ning alustatakse proovidega konkreetses etenduspaigas. Sel hetkel liitub trupiga ka valguskujundaja, kes eeltöö ja toimuvate lavaproovide põhjal hakkab looma valguskujundust. Lavaproovide käigus saab kujundaja hakata rohkem arvestama lisaks lavakujundusele ka misanstseenidega ning reaalsete kostüümide, grimmi ja parukaga. Tantsulavastuste, projektlavastuste või muude ebatraditsioonilisemate lavastuste puhul võib ajaliselt ja ka materjalipoolelt ettevalmistusprotsess erineda. Tantsulavastuse puhul on üldjuhul alusmaterjaliks koreograafi inspireerinud ideed, teosed, muusika ja koreograafia ise. Valgustades tantsulavastust, tuleb valguskujundajal jälgida tekstilise materjali asemel just füüsilist liikumist.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Pavis, P. 1998. Dictionary of the theatre.Terms, concepts, and analysis. University of Toronto Press
  2. Gillette, J. M. 2003. Designing with light. An introduction to stage lighting. McGraw-Hill.
  3. Vaigur, M. 2015. Loengu konspekt. [Käsikirjaline materjal]

KirjandusRedigeeri

  • Faser, N. 1999. Stage lighting design. A practical guide. Crowood Press.
  • Morgan, N. H. 1995. Stage lighting for theatre designers. Herbert Press.