Klassikalise sõnalavastuse valguskujundus

Klassikalise sõnalavastuse valguskujundus

Žanri tutvustus, ajalugu

Teater kunstivormina on pea 3000 aastat vana. Teatri valguskujundus, sellises mõistes nagu meie seda tänapäeval Põhja-Ameerikas ja Euroopas praktiseerime on vaevu sajandivanune. Renessanssi ajastu oli suuresti murdepunkt Euroopa valguskujunduse sünnile, sest just siis asuti teatrit tegema siseruumidesse. Sellest tingituna oli äärmiselt hädavajalik luua võimalused tehisvalguseks, et publikul oleks võimalik etendajaid näha. Teatri ajaloo jooksul on välja mõeldud palju viise, kuidas siseruumidesse paremat valgust tekitada. Esimese suurema leiutisena tuli gaasi valgus, mis tekitas väga vastakaid tundeid. Ühest küljest oli teatris nüüd rohkem valgust ning seda oli võimalik paremini kontrollida, kuid teisalt täitis gaasi põlemine ruumid kuumuse ja ebameeldiva lõhnaga. Samuti ei olnud see ka tuleohutuse mõttes just kuigi turvaline, kuid siiski turvalisem kui varasemad küünlad ja tõrvikud.

Juba üsna varsti saavutati aga meeletu läbimurre, kui 19. sajandi lõpul võeti kasutusele elektrivalgus. Sellest ajast on valgustehnoloogia arenenud pidurdamatu kiirusega. Tänapäeval oleme jõudnud LED- (Light Emitting Diode) ja liikuvprožektoriteni, mis avardavad valguskujundaja võimalusi veelgi enam. Teatrižanrite juured ulatuvad tagasi kaugesse minevikku, varajaste ühiskondade religioossetesse rituaalidesse. Eri kultuuride ajaloos on märke jumalate tegevusi puudutavatest lauludest ja tantsudest, mis kuulusid preestrite ja kultuseteenrite repertuaari. Selliseid riitusi võib näha veel ka tänaseni primitiivrahvaste juures. Teatri tegemiseks on meil vaja kolme osa: koorist eraldiseisvaid näitlejaid, mingisugustki konflikti, mida läbi dialoogi väljendada ning pealtvaatajad, kes füüsiliselt asjaga seotud ei ole, kuid on emotsionaalselt kaasatud. Esimeseks läänemaailma teatriajastuks oli 5. sajandil e.m.a. Kreekas. Kreekas mängiti ette esimesed tänaseni osaliselt säilinud tragöödiad ja komöödiad ning seda tegid mitte enam preestrid, vaid näitlejad. Neid teoseid esitati erilistes ehitistes, mis polnud küll templid, kuid sellest hoolimata peeti neid väga oluliseks. Neid ehitisi endid kui ka kirjalikke näidendeid ja ehitiste jooniseid on siiani säilinud ning mõjutusi neist võib Euroopa ja Ameerika teatris leida tänaseni.

Sõna draama tuleneb kreekakeelsest sõnast drama, mis tähendab tegevust. Paljudesse Euroopa keeltesse on see sõna aga võetud kasutusse märkimaks teatris loodavat. Tänases kõnekeeles tähendab draama ka vapustavat sündmust elus. Dramaatiline on teksti ja tegevuse ülesehituse printsiip, mis peab eelkõige silmas stseenide ja episoodide pingeid liikudes katastroofi või koomilise lõpplahenduse suunas ning pealtvaatajad on sealjuures tegevusest kaasa haaratud. Dramaatiline teater või draama teater on teater, kus käsitletakse realistlikku ja naturalistlikku klassikalist dramaturgiat. Selline on lääne teater olnud juba alates Aristotelese tragöödia definitsioonist.

Teatraalne vorm on lihtsustatult öeldes erinevate ideedega suhtlus kahe grupi – etendajate ja publiku – vahel. Nendeks ideedeks võivad olla nii eelajaloolised kui ka tänased teemad, tähendusrikkast kuni mõttetuni, samuti võib see ka olla tundeliselt selge või hoopis mõistuspäraselt hämar. Teater on alati suunatud loo jutustamisele. Loo jutustamist mõjutavateks teguriteks on näiteks näitlejad ja nende isikuomadused, füüsiline ruum ning ka publiku dünaamilisus. Teatri väljakutseks on loo jutustamine põnevust tekitaval, intrigeerival või provotseerival viisil. Eri teatrivormid nõuavad ka valguskunstnikult erinevaid lähenemisviise. Näiteks sõnalavastuse või draama puhul on sõna see, mis lugu enam jutustab. Ooperi, opereti ja muusikalide puhul on kandev osa muusikal. Balletis ja ka moderntantsus on aga kõige olulisem keha. Nendest on kirjanduslik vorm domineerinud teatrimaastiku niivõrd, et sõna draama on saanud peaaegu teatri sünonüümiks. Ka suurem osa teatri valguskunstnike väljaõppest kulub just näitekirjanduse tõlgendamisoskuste suurendamisele ja visualiseerimisideede otsimisele. Läbi nende oskuste saab valguskunstnik aidata edasi kanda loo sisu.

Erinevusi ja sarnasusi teiste žanritega

Iga teatrižanri draama, tants, ooper, muusika, ballett või muu puhul on välja kujunenud oma valguskujunduse viis. Teatris tihti käiv inimene on tihti ka nende stiilidega põgusalt tuttav. Valgus toetab igat žanri täiesti erinevalt. Draama puhul kasutatakse valgust tavaliselt reaalsusele väga lähedal oleva keskkonna loomiseks. Kaasaegses tantsus kasutatakse valgust tekstuuri, emotsiooni ja rütmi edasiandmiseks, mis omakorda võib kas kaasa või vastu mängida etendajale ja lõpptulemusele. Selleks on vaja valgusstiili, mis toob esile keha, kuju ja vormi, mil aga draamateos nõuab hoopis näitleja näo välja valgustamist. „Kui näitlejat pole näha, ei saa ta olla ka kuuldav,“ ütleb Morgan. Väga kummaline oleks valgustada rokk-kontserti viisil, mis sobiks pigem Shakespeare’i tragöödia valgustamiseks või vastupidi. Muusikal vajab hoopis teistsugust lähenemist valgustamisele kui draama. Näiteks tavalise dialoogi ajal ühes stseenis võib muusikali puhul olla lava valgustatud küllaltki realistlikult nagu ka draamateoses, kuid niipea kui tegelane hakkab laulma, on tavaks teda jälgima panna jälgimiskahur. Kohe on realistlikkus kadunud. Samamoodi võib koomiline stseen muusikalis olla valgustatud sarnaste valgustite asetuste ja suundadega, kui koomiline stseen draamateoses, kuid muusikal žanrina lubab tugevamat liialdust ja rikkalikemaid värve. Sellised tavad on erilised igale žanrile eraldi, kuid osad on eri vormide vahel jagatud. Kõikidele dialoogi sisaldavatele vormidele on omane, et komöödia on valgustatud pigem eredalt ja helgelt ning tragöödia hämaramalt ja mõtisklevalt.

Iseloomulikud seadmed

Paljudest seadmetüüpidest on siin nimetatud vaid olulisemaid, mis kuuluvad enamiku teatrite valgusparki. Kolm kõige levinumat seadmetüüpi on Fresnel, PC (Plano-Convex e tasakumer lääts) ja profiilprožektor.

Nimetus Fresnel tuleneb seadme läätsetüübist, mille on leiutanud samanimeline mees Augustine-Jean Fresnel. Seadme lääts, mille pind on astmeline, võimaldab saada tulemuseks pehme servaga valguslaigu, mida on võimalik ka suurendada või kahandada vastavalt seadme võimalustele. Sääraste seadmete puhul on võimalik liigutada lampi, koos kumera reflektoriga, fikseeritud läätse suhtes. Tavaliselt jääb valguse väljumise nurk vahemikku 7–50º. Fresneli prožektor sobib eelkõige üldisema pesu tekitamiseks laval. Valgusvihku saab seadmel vormida kasutades klappe (barn doors) või näiteks iirist. Võimsus Fresneli tüüpi läätsega seadmetel varieerub 500 W kuni 10 kW. Teatrites on eelkõige kasutusel 500–2000 W seadmed, võimsamaid kasutatakse tele- ja filmitööstuses. Seadmetele saab lisada valguse tooni andmiseks mitmesuguseid värvifiltreid, näiteks Lee või Rosco tooteid.

Välimuselt sarnane Fresneli seadmega, on teine põhiline teatrivalgusti PC (Plano Convex), millega on võimalik tekitada poolhajusa servaga valguslaiku. Plano Convex on klaar tasakumer lääts. Tasakumerläätsed jagunevad omakorda Pebble- (krihveldatud pinnaga) ja Prism- (miniatuursete prismadega) tüüpi läätsedeks. Nagu ka fresnelil on PC-l lääts fikseeritult seadme eesotsas ning kelgul asetsevat lampi koos kumera reflektoriga on võimalik liigutada läätse suhtes, muutmaks punkti suurust. Punkti suuruse võimalused jäävad tavaliselt vahemikku 6–60º. Võimsuselt jäävad seadmed 650–2500 W piiresse. Teatrites on laialdasemalt levinud 1,2 ja 2 kW seadmed. Samuti on võimalik ka neile lisada klappe, iirist ja vajadusel ka filtreid. Nii PC kui Fresneli seadmetel kasutatakse volfram-halogeenhõõgniidiga lampe.

Terava servaga valguslaigu tekitamiseks on kõige kasulikum kasutada profiilprožektorit. Profiilidel on üks või kaks läbipaistvat (plano convex) tasakumerläätse mida on võimalik liigutada sõltumatult saavutamaks teravamat või hajusamat valguslaiku. Kahe läätsega profiilprožektoreid nimetatakse suumiprofiilideks, kuna läätsede asukohta, lambi suhtes, muutes on võimalik punkti kas suurendada või vähendada. Seadmete avanemisnurk jääb vahemikku 2–90º. Ühe läätsega seadmete puhul on punkti suurust võimalik muuta iirise abil. Lamp, profiilprožektoritel, asetseb fikseeritult seadme tagaosas ning valguse kogumiseks kasutatakse ellipsoidpeeglit. Lisafunktsioonina on tänastel profiilidel valgusekiire vormimiseks ka neli nuga. Võimsuselt kasutatakse enamjaolt 750 W lampe, kuid on ka seadmeid mille võimsus ulatub 2,5 kW. Teatrites kasutatakse profiilprožektoreid enamasti just tema optiliste omaduste ja kasutajasõbralikkuse poolest. Valgustajal on võimalik vormida valguskiirt just endale sobivaks ning soovi korral on võimalik kasutada ka gobosid (metallist kettaid, millega on võimalik tekitada valguses tekstuuri) või filtreid. Profiilprožektoritega on väga hea laval fookust juhtida, kuna nendega on võimalik tekitada väga konkreetseid valguslaike ehk punktvalgust.

Viimasena tooks välja PAR (Parabolic Aluminised Reflector) tüüpi prožektorid, mida kasutatakse väga tihti valguskujunduste loomisel just eriti seadme lihtsuse tõttu. PAR-e on mitmes suuruses ja eri võimsusega. Kõige laialdasemalt on teatrites kasutuses PAR64/PAR56. Number pärast prožektori nime tuleneb tema suurusest, nimelt kui jagada see number 1/8, saame tulemuseks seadme ava diameetri tollides. Näiteks 64/0,125 = 8 (tolli). Seade koosneb kergest ja õhukesest metallist torujast korpusest, riputussangast ja lambist. Lamp koosneb läätsest, aluminiseeritud peegeldist, keraamilisest soklist ja hõõgniidist, mis on kõik ühes tükis. Läätse tüübile vastavalt jagunevad lambid nelja gruppi: Very Narrow ja Narrow Spot ning Medium ja Wide Flood. Veel on leida ka lühikese ninaga PAR-e, millel on kaks riputussanga mis võimaldab neid kasutada ka iseseisvalt maast. PAR-seadmeid kasutatakse eelkõige sellepärast, et nad on võrreldes teiste seadmetega väga kerged (kuni 4 kg), võttes arvesse nende tohutut valgusviljakust. Seetõttu kasutatakse neid ka tihti tugevate valgusfiltritega, mille läbilaske protsent on madal.

Lisaks konventsionaalsetele seadmetele kasutatakse tänapäeval ka LED- ja liikuvprožektoreid, mis võimaldavad valgusmeistril neid hõlpsalt kaugjuhtimise abil suunata ning muuta nende positsiooni ja värviparameetreid.

Iseloomulikud suunad

Väga olulisteks mõjutusvahenditeks või tööriistadeks teatri valguskujunduse loomisel on suunad. Ka looduses mõjutab päikese asukoht Maa suhtes meeletult seda, kuidas me asju näeme. Madal koidukuma või loojuva päikese viimased kiired valgustavad puid ja maju täiesti erineval moel võrreldes keskpäevase ereda päikesega. Valgus päikesetõusul kaldub pigem olema jahedama tonaalsusega ja krõbe, kuid loojangul soe ja pehme. Keskpäevane lagipähe valgus teeb aga kõik väga lamedaks, kuna asjade varjud langevad nende endi alla. Õhtupooliku langev päike võib aga kõik muuta hoopis suuremaks ja kolmemõõtmelisemaks. Võib täheldada, et kui valgus langeb telliskiviseinale otse peale, siis paistab sein lamedana, kuid kui valgus keerata seina suhtes lauge nurga alla, siis tulevad ka väiksemad kühmud ja ebatasasused välja ning sein muutub ruumilisemaks. Seetõttu on äärmiselt oluline ka valguskujundajal mõista valguse langemise suundi ning õppida neid ära kasutama loo jutustamiseks.

Üks olulisematest valgussuundadest teatris, eelkõige sõnalavastuste puhul, on eestvalgus. Selle suuna peamisteks ülesanneteks on laval oleva ühtlane välja valgustamine ning kohati ka selle värvimine. Eestvalgust kasutatakse tihtipeale umbes 30–50º nurgaga lava/laval olija suhtes. Seda just selleks, et näitleja nägu oleks võimalikult hästi välja valgustatud, kuid samas ei muutuks liiga lamedaks. Lamedaks muutumist saab ära hoida ka intensiivsusega mängides, mis eestvalguse puhul on pigem madal, võrreldes teiste valgussuundadega. Eelmainitud nurga all valgust suunates, aitab lavapilti muuta ruumilisemaks ka laval oleva näitleja või eseme vari, mis langeb lavapõrandale.

Teiseks oluliseks suunaks on tagantvalgus ehk kontravalgus. Kontravalguse tegemiseks on tavaliselt soovitatav kasutada võimsamaid seadmeid, kui eestvalguseks. Laialdasemalt kasutatakse just Fresneli tüüpi seadmeid. Eelkõige kasutatakse kontravalgust lava ruumilise sügavuse välja toomiseks. Samuti on võimalik selle suunaga tekitada näitlejale aura ning joonistada välja siluett. Kontravalgus peseb eestvalgusest tulenevaid varje lavapõrandal. Kontravalgusega on võimalik kõige hõlpsamalt muuta lavapildi iseloomu, eriti kasutades selleks erinevaid värve. Veel üks teatris laialdaselt kasutatav valguse suund on ülaltvalgus. Ülaltvalguse puhul joonistub välja vaid objekti kuju ja suurus ning objekt tõuseb muust esile, kuid igasugune reljeefsus jääb nägemata. Sellelt suunalt kasutatakse palju profiilprožektoreid.

Valgussuundi on lisaks eelmainitutele veel mõni, kuid sõnalavastuste puhul on oluline veel ka taustavalgus ehk horisondivalgus. Horisondi väljavalgustamisega ja värvimisega mõjutatakse laval toimuva meeleolu ning tuuakse välja lava sügavust. Sellel suunal kasutatakse valdavalt samuti PC või Fresneli tüüpi seadmeid ning vahel ka floode. Veel leiab teatris kasutust ka külgvalgus, mida kasutatakse eelkõige keha või objekti reljeefsuse välja toomiseks. Kõige rohkem kasutatakse läbivat suunda just eriti balletis ja muudes tantsulistes etenduskunstides, kus suurem rõhk on kehal.

Iseloomulik koloriit

Värvide kasutamine teatrilaval on täielikult iga kunstniku enda otsustada. Kuid on mõningad tegurid, mida võiks silmas pidada otsuste tegemisel. Oluline on silmas pidada värvide valimisel lavakujundust ja kostüüme. Kui seda mitte arvesse võtta, siis võib juhtuda, et lavastuskunstniku töö on osaliselt asjatu – tema loodu ei näe välja selline nagu plaanitud oli. Lisaks tuleks mõelda ka sellele, millisena võiksid näitlejad laval välja näha. Kas nad võiksid olla kahvatu valged, haiglase väljanägemisega või pigem rõõsad ja terved inimesed. Hea eestvalguse saavutamiseks kasutatakse tihti soojade ja külmade toonide omavahelist kontrasti. Ning loomulikult tuleb värvivalikul juhinduda sellest, millist meeleolu ja atmosfääri on soov tekitada vastavalt loo sisu tõlgendusele. Helgema materjali puhul tuleks kasutada pigem soojema tonaalsusega kollaseid ja oranže värvusi, kuid veidi süngema loo puhul külmemaid siniseid värvuseid.

Vaata ka

• Valguskujundus
• Valguskujundaja
• Lavakujundus

Kirjandus

• Coleman, P. 2003. Basics. A Beginner’s Guide to Stage Lighting. Cambridge: Entertainment Technology Press Ltd
• Hartnoll, P. 1989. Lühike teatriajalugu. Tallinn: Eesti Raamat
• Kleis, R., Silvet, J., Vääri, E. 1961 Võõrsõnade leksikon. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus
• Morgan, N. H. 1995. Stage lighting for theatre designers. London: The Herbert Press
• Moran, N. 2017. The Right Light. Interviews with contemporary lighting designers. London: Palgrave
• Pavis, P. 1998. Dictionary of the theatre: Terms, Concepts, and Analysis. London: Toronto Buffalo
• Faser, N. 1999. Stage lighting design. A practical guide. Crowood Press.