Rahu sild

raudbetoonsild Tartus
(Ümber suunatud leheküljelt Võidu sild)

Rahu sild (kuni 2022 Võidu sild) on aastatel 19521957 ehitatud raudbetoonsild Tartu kesklinnas.[1] See viib üle Emajõe, ühendades Narva maantee Turu ristmikuga, kus kohtuvad Riia tänav (Narva maantee jätkuna), Turu tänav ja Vabaduse puiestee.

Võidu sild 2011. aastal

Nimi muuda

Võidu sillale pandi nimi 1965. aastal, tähistamaks Suure Isamaasõja võidu 20. aastapäeva. Tartu linna rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee langetas otsuse 7. mail 1965, viidates Suure Isamaasõja veteranide ettepanekule. Sillale paigaldati ka nimetahvel.[2]

2008. aastal tegi Tartu linnavolinik Enn Tarto ettepaneku otsida sillale uus nimi. Ehkki volikogu kultuurikomisjon oli ettepanekuga nõus, ei toetanud seda lõpuks linnavolikogu.[2][3]

Aastatel 19401941 nimetati Võidu sillaks varasemat Vabadussilda, mille kohal asub praegu uus Vabadussild.

2022. aastal nimetati sild senise nime seose tõttu Nõukogude okupatsiooniga ümber Rahu sillaks.[4]

Ajalugu muuda

 
Pontoonsild praeguse Rahu silla asukohas 1930.-tel

Kuna Teise maailmasõja käigus hävitati kõik Tartu sillad, polnud linnas kuni 1956. aastani ühtki alalist silda, kasutati ajutisi pontoonsildu.

Kohavaliku Riia tänava jätkuna määras linnaplaneerijate otsus ühendada Riia tänav Emajõe paremkaldal Narva maanteega (tollal Leningradi maantee) vasakkaldal ja rajada Tartut läbiv magistraal – varem ei olnud sel kohal asunud sildadel nii suurt tähtsust liiklusskeemis ega ka koormust.[5]

Otsuse rajada Tartusse uus raudbetoonsild kinnitas Eesti NSV Ministrite Nõukogu oma määrusega 1952. aastal. Juba samal aastal valmis silla staatiline tugevusarvestus, 1953. aastal tehniline projekt. Võidu silla projekteeris Leningradi projekteerimisinstituut Lengiprokommunstroi.[6] Projekti peainsener oli R. Rosen, kes on projekteerinud sildu ja viadukte ka mujale Peterburist Irkutskini, silla projekteerija oli Zaitsev. Silla pikkus on projekti kohaselt 76,8 m (koos pealesõitudega 181,2 m), laius 18,0 m (sõidutee 12 m, kaks kõnniteed kumbki 3 m), sillaalune ava 20*4 m.

Silla ehitas Sillaehitustrusti nr. 5 sillaehitusrong nr. 807.[7] Ehituse algus venis, kuna rong tuli tuua Pärnust. Silla teetööd tegi Tartu Remondikontor insener Eugen Haameri juhendamisel. Võidu silla täpne valmimisaeg on vaieldav – põhiosas oli sild valmis juba 1956. aasta lõpus, kuid linnaarhitekt Arnold Matteuse juhitud komisjoni ülevaatusakt 24. detsembrist 1956 fikseeris 21 punkti tegemata töid ja 11 punkti defekte. Komisjon lubas silla siiski ekspluatatsiooni, tunnistades silla konstruktsiooni eeskujulikuks ja teostuse rahuldavaks.

Õiendi kohaselt kujunes silla kogumaksumuseks 5221,2 tuhat rubla, mis oli ligikaudu kahekordne planeeritud maksumus. Seda heideti ette ka parteikoosolekuil ja ajakirjanduses: 18. detsembril 1956 kirjutas Edasi ülevaates "EKP Tartu linna organisatsiooni XII konverents", et "tarbetult ehitati sillale neli obeliski", milleks kulus pool miljonit rubla.[8] Samas nimetas kunstiloolane Õie Utter silda 1963. aastal ilmunud teatmikus "grandioosseks".[9]

Sild läbis kapitaalremondi 2014. aastal, mille käigus remonditi Võidu silla raudbetoonkonstruktsioonid ning trepid, rajati hüdroisolatsioon, paigaldati uued deformatsioonivuugid, korrastati piirded ning uuendati teekate koos peale- ja mahasõitudega. Kapitaalremont läks maksma ligikaudu 800 000 eurot.[10]

2016. aastal paigaldati sillale infotahvel silla ajalooga. Samal aastal sai sild ka kaasaegse kujundusvalgustuse.[11]

2022. aasta mais muudeti nimi Rahu sillaks, endine nimi oli Võidu sild.

Pilte muuda

Viited muuda

  1. "Tartu sillad (II)". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. juuli 2020. Vaadatud 2. juulil 2020.
  2. 2,0 2,1 Jüri Saar (10. märts 2008). "Volinikud toetasid silla ümberristimist". Tartu Postimees. Vaadatud 02.07.2020.
  3. Jüri Saar (17. märts 2008). "Linnavolikogus: ärme vaidleme ehk kuidas loeti Leninit". Tartu Postimees. Vaadatud 02.07.2020.
  4. "Tartu muutis Võidu silla Rahu sillaks". ERR. 20. mai 2022. Vaadatud 20. mail 2022.
  5. Ene Puusemp (30. september 2014). "Tartu ajaloost. Võidu silla eelkäija oli võimas Ujuksild". Tartu Postimees. Vaadatud 02.07.2020.
  6. Ilmar Pihlak (9. oktoober 2014). "Lugeja kiri: veel Võidu sillast". Postimees. Vaadatud 02.07.2020.
  7. K. Mürk (6. august 1957). "Sillad emajõel". Edasi. Vaadatud 02.07.2020.
  8. "EKP Tartu linna organisatsiooni XII konverents". Edasi. 18. detsember 1956. Vaadatud 02.07.2020.
  9. "Tartu: juht ja teatmik 1963" (Tartu Linna TSN Täitevkomitee Kultuuriosakond 1963), ptk "Sillad"
  10. Jüri Saar (11. juuni 2014). "Võidu sild läheb reedest kinni nii autodele kui jalakäijatele". Tartu Postimees. Vaadatud 02.07.2020.
  11. Kaspar Koort (23. juuli 2016). "Võidu sild sai atraktiivse kujundusvalgustuse". Tartu Postimees. Vaadatud 02.07.2020.

Välislingid muuda