Umbusi asulakoht
Umbusi asulakoht on mesoliitiline asulakoht Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas Umbusi külas. Esimesed kiviaegsed leiud asulakohalt pärinevad 20. sajandi algusest. Kinnitust asulakoha olemasolule andsid 1970. aastatel toimunud väljakaevamised, mis tõid päevavalgele ligi 500 tulekivist eset, kivi- ja luuesemete katkeid, tuhatkond nukleust ning üle 20 tuhande tulekivist killu ja laastu. Asulakoht on kultuurimälestisena riikliku kaitse all.
| Umbusi asulakoht | |
|---|---|
 Umbusi mesoliitiline asulakoht 2023. aasta septembris | |
| Asukoht | Umbusi küla, Põltsamaa vald |
| Koordinaadid | 58° 33′ 25″ N, 26° 6′ 20″ E |
| Tüüp | arheoloogiamälestis |
| Pindala | 4,3 ha |
| Ajalugu | |
| Rajatud | mesoliitikum |
| Perioodid | mesoliitikum |
| Uurimine ja seisund | |
| Arheoloogilised kaevamised | 1973, 1974-1975, 1982 |
| Seisund | kaitse all |
Asukoht muuda
Asulakoht paikneb Põltsamaalt umbes 15 km kagu pool, Umbusi küla Taga-Surva (Vana-Surva) talu maal Umbusi rabasse ulatuva seljandiku lõunapoolsel otsal[1]. Seljandik on kunagi Suur-Võrtsjärve küündinud loode-kagusuunaline voor, mida tuntakse ka Haudemäena. Asulakoht paikneb Surva taluasemest umbes 400 m lõuna pool. [2] Sadakond meetrit asulakohast ida pool voolab Umbusi jõgi.
Varasemad leiud muuda
1920. aastal toimunud Eesti Rahva Muuseumi korjandusel andis Surva talu peremees Tõnis Paju muuseumile üle umbes 14 cm pikkuse, 6,5 cm laiuse ja 3 cm paksuse auguta kivikirve, mille ta oli leidnud oma talu lähedal karjatänava otsas kasvanud kuuse alt umbes jala sügavuselt. Kirves ei olnud mehe esimene leid. Varem oli Paju annetanud harrastusarheoloog Martin Bolzile oma talu lähedalt liivakingult 1900. ja 1903. aastal leitud kaks õõnesteraga kivitalva. Üks oli umbes 7 cm pikk ja 5 cm lai ning kaalus 116 grammi, teine 12,5 cm pikk, 3,5 cm lai ja kaalus 78 grammi. Tänapäeval asuvad need Pärnu Muuseumi Bolzi kogudes. 1923. aastal kinkis Surva talu peremees Tartu Ülikooli arheoloogiakabinetile umbes samast kohast leitud silmaga kirve katkendi. [3]
Asulakoha leidmine muuda
Varem kirjeldatud juhuleidude suhteliselt suur kontsentratsioon innustas arheolooge piirkonda lähemalt uurima. Juba 1920. aastatel oletasid Surva talu maapinda uurinud Tartu Ülikooli üliõpilased, et seal võis kunagi asuda Võrtsjärve piir, mistõttu paik võis olla kiviajal sobilik elukohana.[3] See oletus leidis kinnitust umbes pool sajandit hiljem.
Umbusi kiviaegse asulakoha avastasid 1973. aasta oktoobris Kesk- ja Ida-Eesti muististe inspekteerimise käigus arheoloogid Mare Aun ja Vello Lõugas. Asulakohal tehtud 30x30 cm suurusest kaevandist tulid päevavalgele mitmed tulekivikillud ja mõned põlenud luukillud. Asula alal ringi vaadates märkasid inspekteerijad mullamutihunnikutel rohkelt tulekivikilde, mille vihm oli välja pesnud. Ühe hunniku pealt jäi silma ka luueseme katke, mis võis olla osa kunagisest talvast või peitli terast. Kultuurkihi paksuseks hinnati toona 65 cm. [4]
Väljakaevamised muuda
1974. ja 1975. aastal toimusid asulakohal Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi eestvedamisel arheoloogilised kaevamised, mida juhatas arheoloog Kaarel Jaanits[2]. Kaevamiste käigus uuriti läbi umbes 60 m² suurune ala, kust leiti rohkelt VII-VI aastatuhandesse eKr määratud esemeid.
Kaevamised 1974. aastal muuda
Väljakaevamised algasid 11. juulil 1974. Väljakaevamistel osalesid üliõpilased Tiina Tarmisto, Nelli Gunjašina, Luule Kimm (kunstnik plaanistajana) ja keskkooliõpilased Heli Heinmaa, Ülle Schönberg, Kai Leikop ja Indrek Hirv.[5]
Asulakoha kindlaksmääramiseks rajati seljandiku lõuna-kagunõlvale 37 šurfi, millest leide andsid vaid madalamale rajatud šurfid. Eeluuringutele tuginedes mõõdeti 18. juulil sisse loode-kagusuunaline kaevand mõõtmetega 30x2 meetrit ning asuti seda kaevama 25 cm paksude horisontaalsete korriste kaupa. Kaevamised lõppesid 1974. aasta 11. augustil. Selleks ajaks oli läbi kaevatud neljas korris. [5]
Kaevamised 1975. aastal muuda
1975. aastal jätkati aasta varem pooleli jäänud tööd. Kaevamisi alustati 1. juulil 1975 ja nendest võtsid osa Tallinna kooliõpilased Riina Ruus (kunstnik-plaanistaja) ja Merike Randma, kohalik elanik A. Jürgens ning Põltsamaa kooliõpilased Sirje Aug, Rein Joorits, Peeter Hansson, Kalev Kiviste ja Kalmer Urbanik.[5]
Kaevamist jätkati 25 cm paksuste korristena. Kaevati vaid seda osa kaevandist, mis osutas kultuurkihi olemasolule ja kus avaldusid leiud. VII korrisest (umbes 1,75 sügavusel) leiti 40x70 cm läbimõõduga kivikogum, mille puhul Jaanits oletas ka võimalikku tuleaset. Ekspeditsioon lõpetati 30. juulil, kui kaevamisega jõuti inimtegevusest puutumata loodusliku pinnani.[5]
Leiud muuda
1970. aastatel toimunud väljakaevamistel leiti asulakohast kohalikust tulekivist valmistatud kõõvitsaid, pistikterasid, uuritsaid, nuge ja luust ahinguotste katkeid.[6][2]
Arheoloogilisi leide saadi peamiselt künniga segatud ülemisest mullakihist ja huumusest. Leiumaterjali hulgas oli 492 tulekivieset, 956 nukleust ja 22 582 teisese töötluseta tulekivilaastu ja -kildu. Umbusis leitud tulekiviesemed sarnanevad teiste Kesk-Eesti Kunda kultuuri tulekivirikaste asulate (Siimusaare, Moksi, Lepakose, Jälevere) leidudega.[7]
Samuti leiti asulakohalt üle 20 lihvitud kivieseme katke, umbes 20 luueset ja mõned primitiivsed kivitalvad, 16 luuahingu katket, 3 hammasripatsi katket ja üks luuese, mille mõlemasse serva on lõigatud soon pistikterade jaoks.[2]
Umbusi väikesearvulises luumaterjalis domineerivad põder ja kobras. Teistega võrreldes on suhteliselt rohkem ka karu- ja metssealuid, üksikute eksemplaridena on esindatud metsnugis, saarmas, ilmselt ka hunt ja koer.[7]
Leiumaterjal sarnaneb varem avastatud lähedal asunud Siimusaare asulakoha omaga, mistõttu hinnati need leiud esialgu pärinevaks VII-VI aastatuhandest eKr. [1]
Järeluuringud muuda
1982. aasta suvel uuris Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi ja Geoloogia Instituudi ühisekspeditsioon Umbusi raba lõunaserval paikneva puismadalsoo ja raba nõlvaosa kujunemist, et koguda täiendavaid andmeid Umbusi mesoliitilise asulakoha esialgse dateeringu täpsustamiseks. Ekspeditsiooni käigus rajati puurauke, millest kaugeim asus 800 m kaugusel asulakohast. Selles puuraugus oli orgaaniliste setete paksus kuni 8,25m ja selle all asunud järvelubja kihi paksus 20 cm. Järvelubja peal lasuva pillirooturbakihi vanuseks saadi radiosüsinikumeetodil 7910 ±55 aastat.[7]
Kaitse alla võtmine muuda
Umbusi asulakoht võeti riikliku kaitse alla 1974. aastal. [1] Seda seisust uuendati 1997. aastal[8]. Mälestisele on muinsuskaitseseadusega kehtestatud kaitsevöönd, mis aitab tagada selle säilitamist ajalooliselt välja kujunenud ja mälestise väärtusi hoidvas keskkonnas[9]. Muinsuskaitseameti loata on Umbusi asulakoha kaitsevööndis keelatud maaharimine, ehitiste püstitamine, teede, kraavide ja trasside rajamine ning muud mulla- ja ehitustööd. Samuti ei tohi sinna loata istutada, maha võtta ega juurida puid ja põõsaid[10].
Pildid muuda
-
Umbusi asulakoht 2023. aasta septembris -
Umbusi asulakoht 2023. aasta septembris -
Metsloomasöötur Umbusi mesoliitilise asulakoha lähedal 2023. aasta septembris -
Umbusi asulakoht 2023. aasta septembris -
Umbusi asulakoha lähedalt leitud kivikirve kirjeldus
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 9366 Kiviaja asulakoht "Haudemägi", Kultuurimälestiste register. Vaadatud 30.08.2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Leiud Suva maasäärel: Kui Võrtsjärv oli neli korda suurem praegusest. Eesti Päevaleht=Estniska Dagbladet, 20. mai 1978, lk 8.
- ↑ 3,0 3,1 Allik, H. ja Markus, E. Põltsamaa kihelkonna muinasjäänused 1923. Käsikiri Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arhiivis.
- ↑ Aun, M. ja Lõugas, V. Umbusi kiviaja asulakoht Põltsamaa kihelkonnas. Inspekteerimise aruanne 15.10.1973. Käsikiri Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arhiivis.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Jaanits, K. Aruanne arheoloogilistest kaevamistest Umbusi mesoliitilisel asulakohal Põltsamaa kihelkonnas 11. juulist kuni 12. augustini 1974 ja 1. kuni 30. juulini 1975. Käsikiri Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arhiivis.
- ↑ Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas ja Evald Tõnisson (1982). Eesti esiajalugu. Tallinn, kirjastus Eesti Raamat. Lk 41
- ↑ 7,0 7,1 7,2 Jaanits, K., Ilomets, M. Umbusi mesoliitilise asula vanusest ja kohast Eesti keskmise kiviaja kronoloogias. Loodusteaduslikke meetodeid Eesti arheoloogias. Artiklite kogumik. Tallinn 1988, 54-63.
- ↑ Kultuurimälestiseks tunnistamine. Kultuuriministri 1. septembri 1997. a. määrus nr. 59. Vaadatud 06.09.2023.
- ↑ Arheoloogiamälestised maal. Muinsuskaitseameti koduleht. Vaadatud 06.09.2023.
- ↑ Muinsuskaitseseadus. Vaadatud 06.09.2023.