Vikipeedia

Tumeturism

Tumeturism on turismiliik, kus sihtkoht on seotud surma, kannatuste ja õudusega.[1] Surma ja surnuid on võimalik turismitööstuses müüa, eriti tänu läänemaailma meedia levikule: info jõuab üle maailma aina suurema kuulajaskonnani.[2] Tumeturismi laialdasema leviku peamiseks põhjuseks võib pidada peale avatud riigipiiride ja aina lihtsamaks muutuva reisimise ka praegust rahuaega – maailmasõdadest on piisavalt palju aega möödunud, mistõttu julgetakse sõjakoledustest avameelselt rääkida.[3]

Kujunemine muuda

Tumeturism oli olemas ammu enne igasugust muud turismi, näiteks religioossed rännud ja palverännakud. Varajase tumeturismi väljendusi võib näha Rooma gladiaatorite mängudes, Rooma Colosseumi saab aga pidada üheks esimeseks tumeturismi atraktsiooniks. Samuti kuuluvad atraktsioonide alla avalikud hukkamised, mis leidsid aset keskajast kuni 19. sajandini. 21. sajandil on aga tumeturism veelgi populaarsem. Näiteks võib tuua sõjaga seotud kohad, samuti surnuaiad, holokausti, orjanduse ja kuulsuste surmaga seotud paigad, vanglad, katastroofipaigad jms.[1] Paljud esimesed Saksamaa tumeturismi paikade külastajad olid kooliõpilased ja noored täiskasvanud – ekskursioone peeti alguses koolitööks vajalikeks ettevõtmisteks (peamiselt juutide tundmaõppimiseks), mitte turismiks. Paiku külastasid ka kannatanute pereliikmed ja sugulased.[4]

Teadlased teadsid juba enne, kui teema akadeemilise maailma tähelepanu pälvis, et inimesed külastavad kohti, mis on seotud sõja, surma ja kannatustega. Tumeturismi hakati süvitsi uurima 1990. aastate alguses.[1] Nimelt muutus 1980. aastate lõpus maailma poliitiline olukord ning lääne teadlastel tekkis võimalus minna raudse eesriide taha Ida-Euroopasse. Natside kontrolli all olnud alad Poolas, Tšehhis, Ungaris, Ukrainas ja Ida-Saksamaal muutusid kättesaadavaks, samuti Nõukogude Liidu Gulagid (sunnitöölaagrid). Teine põhjus oli kultuuriturismi piiritletus – tumeturism arenes alguses päranditurismi varjus, kuid nüüd tekkis vajadus omaette mõiste defineerimiseks.[4]

Esimesena defineerisid tumeturismi mõiste Malcolm Foley ja John Lennon 1996. aastal. ​Tumeturismi oli varem uurinud ka Chris Rojek, kes nimetas surmahõnguga paiku "mustadeks kohtadeks" (black spots). Mõte oli sama, kuid terminit veel kasutusele ei võetud. Lennon ja Foley kirjutasid 2000. aastal raamatu tumeturismi juhtumiuuringutest, nende hulgas Althrop, kus puhkab printsess Diana, Šotimaa Glencoe lahinguväli, teise maailmasõjaga seotud kohad Auschwitz ja holokausti muuseum, Hiroshima ja Nagasaki, Kennedy surmapaik ning karistusasutused Alcatrazis ja Robbeni saartel.[4]

Sihtkohad muuda

Tumeturismi sihtkohti tutvustatakse üle maailma – 108 riigis on pea 800 eraldiseisvat sihtkohta. Dark Tourismi[3] andmetel moodustavad maailma hirmsaimate paikade esikümne järgmised sihtkohad:[5]

  1. Auschwitz-Birkenau (Poola)
  2. Hiroshima ja Nagasaki (Jaapan)
  3. Tšornobõl (Ukraina)
  4. Murambi (Rwanda)
  5. Tuol Slengi vangla ja Choeung (Kambodža)
  6. Berliin (Saksamaa)
  7. Semej/Semipalatinsk (Kasahstan)
  8. P’anmunjŏm (Põhja- ja Lõuna-Korea piiril)
  9. Vietmani sõjamuuseum (Vietnam)
  10. Nyamata (Rwanda)

Kõik loetelus toodud sihtkohad peale Tšornobõli ja Semej on seotud lähiajaloos toimunud sõdade ja genotsiididega, kus on hukkunud miljoneid inimesi. Peale eeltoodud kümne tumeturismi sihtkoha on maailmas veel palju teisi, kuid inimesed arvatavasti ei teadvusta iga kord, et teatud kohti külastades on nad tumeturistid.

Auschwitz-Birkenau muuda

Sõjaga, eriti maailmasõdadega seotud tumeturismi sihtkohti on mitmeid. Tuntuim neist on Auschwitz-Birkenau, mis on saanud terrori, genotsiidi ja holokausti sümboliks. Saksa võimud rajasid koonduslaagri 1940. aastal Poola Oświęcimi linna, mis seejärel nimetati ümber Auschwitziks. 1942. aastaks oli see saanud suurimaks natside vangilaagriks, kus vangid tegid sunnitööd, nende peal tehti ebainimlikke meditsiinilisi eksperimente, samuti leidsid aset massimõrvad. Kokku hukkus Auschwitzis üle 1,1 miljoni inimese.[6]

Sichuani maavärin muuda

12. mail 2008 oli Sichuani provintsis Edela-Hiinas maavärin magnituudiga 7,9. Katastroofis hukkus hinnanguliselt 90 000 inimest, kellest vähemalt 5300 olid lapsed. Miljonid inimesed kaotasid kodu. Maavärina epitsenter asus Yingxius, mille kokkuvarisenud keskkooli ees avati 2009. aastal mälestusmärk. Graniidist kella seierid näitavad maavärina alguse aega 14.28. Sichuani maavärina mälestusmärgi külastamist võib pidada samuti katastroofiturismiks.[7]

Tšornobõli tuumakatastroof muuda

1986. aastal oli Tšornobõli tuumaelektrijaamas plahvatus, mille käigus paiskus õhku suures koguses radioaktiivset ainet. Plahvatusest tekkinud tulekahju tõttu lekkis radioaktiivset ainet veel kümme päeva. Katastroofipiirkonnast evakueeriti üle 300 000 inimese. Õnnetuse tagajärjel on muutunud elamis- ja kasutuskõlbmatuks ligi 31 000 km2. Hukkunute arv võib ulatuda miljoni inimeseni. Turismiatraktsiooniks kuulutati Tšornobõl 2011. aastal.[8]

Semej/Semipalatinski polügoon muuda

Nõukogude Liidu alal oli Kasahstanis asuv Semipalatinsk, tänapäeval tuntud kui Semej, suletud linn, kus oli Nõukogude Liidu peamine tuumalõhkekehade katsetamise ala. Aastatel 1949–1989 tehti seal kokku 456 katset, millest 340 maa all ja 116 atmosfääris. Plahvatuste summaarne suurus on rohkem kui 2500 Hiroshima pommi. Plahvatuste ajal ei evakueeritud ega hoiatatud Semipalatinski piirkonna 200 000 elanikku, keda hakkas kohe pärast esimesi katseid kimbutama vähk, samuti suurenes geneetiliste defektidega sündinud laste arv. Paraku ei olnud elanikel võimalust midagi ette võtta, kuna linnast lahkumine oli keelatud. Nüüdseks on katsetused lõppenud, ent enam kui 18 000 km2 suurune ala on raskelt saastatud ja 1,5 miljonil inimesel, mis on kümnendik kogu riigi elanikkonnast, on diagnoositud tuumakatsetustega otseselt või kaudselt seotud haigus.[9]

Mõju majandusele muuda

Tumeturismi majanduslikku mõju on vähe uuritud.[10] On teada, et paljud Aafrika riigid (näiteks Ghana) üritavad majandust edendada turismi abil. Sealse olulise turismisihtkoha Lääne-Aafrika orjalosside külastamist võib pidada tumeturismiks.[11] Rumeenia on kasutanud Dracula tumedaid legende majandusliku kasu saamiseks[1], Belfast Põhja-Iirimaal kasutab tumeturismi linna ülesehitamiseks ja turismimajanduse elavdamiseks[12].

Tumeturism Eestis muuda

Tumeturism ei ole Eestis eriti arenenud. Riigi ajaloo seisukohast kaks olulisemat ja tumedamat peatükki – Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa okupatsioon – on riigi turismisektoris võrdlemisi alaesindatud. Peamised tumeturismi atraktsioonid on seotud külma sõja ja Nõukogude Liiduga, kuid ametlikult neid atraktsioone ei toetata. Siiski leidub mõni näide erasektorist. Peamiste sihtkohtadena võib nimetada Tallinnas okupatsioonide muuseumi, Viru KGB muuseumi, Maarjamäe mälestuskompleksi ja muuseumi, Patarei vanglat, pronkssõdurit ja militaarsurnuaeda ning lennusadamat, Tartus KGB kongide muuseumi. Lisaks võib mainida rohkem peavoolu kuuluvaid keskaegseid piinamiskambreid, mida demonstreeritakse näiteks Tallinna vanalinnas.[13]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Stone, P. R. (2006). A dark tourism spectrum: Towards a typology of death and macabre related tourist sites, attractions and exchibitions.Tourism vol. 54, no. 2, 145–160.
  2. ↑ Jamal, T., & Lelo, L. (2011). Exploring the conceptual and analytical framing of dark tourism: From darkness to intentionality. In R. Sharpley & P. Stone (Eds.), Tourist experience: Contemporary perspectives, 29–42.
  3. ↑ 3,0 3,1 Hohenhaus, P. "dark-tourism.com". Vaadatud 26.09.2017.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Hartmann, R. (2014). Dark tourism, thanatourism, and dissonance in heritage tourism management: new directions in contemporary tourism research. Journal of Heritage Tourism, 9:2, 166–182.
  5. ↑ Dark Tourism. "Maailma hirmaimate paikade esikümme".
  6. ↑ "Panstwowe Muzeum Auschwotz-Birkenau". Vaadatud 26.09.2017.
  7. ↑ Khan, G., Tezenas, A. (2016). "Eerie Photos of 'Dark Tourism' Sites Around the World". Vaadatud 26.09.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  8. ↑ World Nuclear Association. "Semipalatinsk Polygon". Vaadatud 26.09.2017.
  9. ↑ Atlas Obscura. "Semipalatinsk Polygon". Vaadatud 26.09.2017.
  10. ↑ Amirtha, T. "Why Death Tourism Is Thriving". Vaadatud 30.11.2017.
  11. ↑ Mowatt, R. A., Chancellor, C. H. (2011) Visiting Death and Life. Dark Tourism and Slave Castles. Annals of Tourism Research, Vol. 38, No. 4. pp. 1410–1434.
  12. ↑ Causevic, S. Lynch, P. "Tourism development and contested communities". Vaadatud 30.11.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  13. ↑ Hohenhaus, P. "Estonia". Vaadatud 26.09.2017.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tumeturism&oldid=5130079"