Tulemaa rahvuspark
Tulemaa rahvuspark (hispaania keeles Parque Nacional Tierra del Fuego) on kaitseala Argentinas Tulemaa saare kaguosas Ushuaia departemangus, Argentina kõige lõunapoolsem rahvuspark.
Rahvuspark asub Ushuaiast läänes (maantee kaudu umbes 11 km, raudtee kaudu 8 km kaugusel). Rahvuspark ulatub lõunas Beagle'i väinani, põhjas Fagnano järvest põhja pool asuva Injoo Goyini ehk Beauvoiri mäeahelikuni ning piirneb Tšiili territooriumiga.
Pargi pindala on 630 km²[1].
Rahvuspark rajati 1960 seadusega nr 15.554[1] eelkõige lähisantarktiliste metsade (kõige lõunapoolsemaid Patagoonia ja Kõrg-Andide metsad) kaitseks ning Beagle'i väina ranniku näitamiseks.[1]
Pargi juhtkond asub Ushuaias[1].
Rahvuspargi geograafilised koordinaadid on 54° 40′ S, 68° 30′ W.
Maastik muuda
Rahvuspargi keeruliselt liigendunud ja järskude nõlvadega maastiku on tekitanud erosioon ja kunagised liustikud[1]. Mäeahelike vahel on sügavad metsased orud. Liustikud on tekitanud vagusid, kus paiknevad jõed ja järved.
Peaaegu ületamatud loode-kagusuunalised mäeahelikud jagavad pargi eraldi orgudeks.
Territooriumi keskel on lääne-idasuunaline piklik Fagnano järv ehk Kami järv, mille vesi voolab Vaiksesse ookeani. Sellest lõuna pool on Roca järv, mille vastas on mäed Cerro Cóndor ja Cerro Guanaco. Roca järvest voolab välja lühike ja kärestikuline Lapataia jõgi, mis suubub Lapataia lahte. Beagle'i väina Lapataia lahe ja Ensenada lahe ääres on rahvuspargil 6 km mereranda. Seal on arvukalt abajaid ja neemi, mis moodustavad merelindudele soodsaid randu, kaljusid ja sügavaid orge.
Kliima muuda
Kliima on mõõdukalt külm ja niiske. Soe aastaaeg puudub. Aasta keskmine sademete hulk on 700 mm kandis. Kõige rohkem sajab sügisel.[1]
Mere mõju ja aastaringsete läänetuulte tõttu ei ole suuri aastaseid kõikumisi.[1]
Keskmine temperatuur on talvel 0 °C ümber, suvel ei ületa 10 °C.[1]
Lund on rohkesti. See koguneb pikaks ajaks orgudesse ja nõlvadele.[1]
Taimed muuda
Metsades on kuus liiki puid, mis taluvad piirkonna karmi kliimat. Kõige levinum on kääbus-lõunapöök. Alates 600 m kõrgusest on see ainuke puuliik. Kaselehine lõunapöök kasvab koos kääbus-lõunapöögiga niiskemates kohtades, näiteks Pipo jõe orus (Valle del Río Pipo) ja mõnel lõunanõlval. Selle okstel elavad poolparasiit abuutilon Abutilon megapotamicum ja parasiitne kottseen Cyttaria darwinii.
Ainult kaselehisest lõunapöögist koosnevad metsad esinevad väga sademeterikastes kohtades, näiteks Beagle'i väina ääres. Seal kasvavad ka muud niiske metsa liigid, näiteks kaneelipuu ja maiten Maytenus magellanica. Mõnes kohas on kaneelipuu väga arvukas ja moodustab salusid.
Alusmetsas kasvavad astelpõõsad, näiteks pukspuulehine kukerpuu, teravatipuline talihali ja Darwini kukerpuu.
Niiskematel muldadel kasvavad patagoonia gunnera ja väikesed sõnajalad. Suvel ilmub metsa alla silmatorkavaid lilli, näiteks putukõis Ophrys lutea.
Metsa ääres ja metsalagendikel on tavalised raudürdilise Junellia tridens võsad Tulemaa kevadele tüüpilise punaste õitega tšiili tulepõõsaga, mida leidub ka Beagle'i väina ja Lapataia lahe ääres.
600 meetrist kõrgemal kasvab Kõrg-Andide taimestik: väikesed põõsad, kerakujulised taimed ja kõrrelised.
Metsades on turbarabad, mis asuvad madalatel üleujutatavatel aladel. Seal kasvavad turbasamblad ning mõned kõrrelised ja loalised.
Mereäärsele taimestikule on tüüpiline roosa merikann. Tavalised on ka väikesed põõsad ning kaljudel kasvavad samblikud ja samblad. Meres kasvab "metsadena" suur pruuni värvi vetikas Macrosistys. Mõõna ajal võib näha harilikku koerahammast ning punaseid ja rohelisi vetikaid.
-
Tšiili tulepõõsas (Embothrium coccineum) -
Iileksilehine kukerpuu (Berberis ilicifolia) -
Parasiitseen Cyttaria darwinii -
Tõeline habesamblik (Usnea barbata)
Loomad muuda
Rahvuspargi territooriumil elab 20 liiki imetajaid ja umbes 90 liiki linde. Kahepaiksed puuduvad täielikult.[1]
Imetajad muuda
Sageli võib kohata rebast Lycalopex culpaeus. Guanako on peaaegu aasta läbi mägedes, laskudes orgudesse ainult talveks.[1]
Harvem võib kohata lendlast Myotis albescens, hiirt Oligoryzomys longicaudatus ja küülikhamstrit Reithrodon auritus. Mere ääres leidub saarmas Lontra provocax.[1]
Rebastest elab seal veel sissetoodud Dusicyon gymnocercus ning saarmastest ohustatud kassiksaarmas.[1]
Leidub veel Põhja-Ameerikast sisse toodud kanada kobras, kes elab jõgede ääres, ja küülik. Võõrliik on ka ondatra.[1]
Linnud muuda
Kõige silmatorkavamad ja sagedasemad linnud on avamaadel ja rannas elutsevad niidu-nösihani, mets-nösihani ja meri-nösihani. Mõnikord on nende läheduses habeiibised. Tüüpiline on ka mustkulm-albatross. On ka näiteks kajakaid, aurikparte, meriskeid ja kormorane.
Metsades torkavad silma pöögi-kuningrähn ja väike-pöögipapagoi. Teiste metsalindude seas on kõrvukpütt, suurpütt, ööhaigur, lakkpart, patagoonia viupart, koldnokk-soopart, kotkasviu, randkarakaara, väikekarakaara ja lõunakiivitaja.
Mägedest ja orgudest üle lendamas võib sageli näha kondoreid.
Kalad muuda
Kohalike kalade seas on tulemaa kilu, argentiina piitsmerluus ja nototeenialane Eleginops maclovinus.
Selgrootud muuda
Lapataia lahes ja Lapataia jõe suudmes Cormoranese saarte ümber on rikkalikult limuseid, sealhulgas merikarpe ja liudkodalasi. Palju on ka teisi limuseid, näiteks kammkarp, Natica hebraea, Nucella crassilabrum ning mõned vähid, näiteks Lithodes antarctica.
Suvel on vees palju meduuse.
Arheoloogiamälestised muuda
On ka arheoloogilisi leiukohti, kus on jälgi kanuudega kala püüdnud jaganitest. Nimelt on säilinud söödud kaldalimuste karpide kuhjad mere ääres. Nende juures leidub ka harpuunide ja teiste tööriistade jäänuseid.
Turism muuda
Tulemaa rahvuspark on Argentina rahvusparkidest ainus, mis asub mere kaldal (nimelt Beagle'i väina ääres).
Rahvuspargi looduslike vaatamisväärsuste seas on liustikud (sealhulgas Martiali liustik), sügavad orud ja kuristikud, jõed ja järved ning turbarabad. Viimaste seas on alles tekkiv Laguna Negra.
Rahvuspargis on 25 km tähistatud matkaradu, mis viivad vaateplatside ja maastikuobjektide juurde. Nende seas on tee Lapataia lahe äärde, kus elab palju veelinde.
Turistid tuuakse Ushuaiast rahvusparki raudteel (Tren del Fin del Mundo). Raudtee lõpeb Fin del Mundo ('maailma otsa') nimelise jaamaga 8 km Ushuaiast lääne pool. Seal lõpeb raudtee, mis kunagi viis vange Ushuaia kindlusest töölaagritesse.
Rahvuspargi juurde viib ka maantee Ruta Nacional 3. Ushuaiast tuleb rahvuspargini sõita 11 km.[1]
Laco järve ääres on organiseeritud laager. Organiseerimata laagreid on Lapataia lahe ääres, Ensenada lahe ääres ja Pipo jõe ääres.[1]
Jalutusrajad muuda
Rajad algavad eri kohtadest maantee Ruta Nacional 3 äärest.[1]
Paseo de la Isla ('saarejalutusrada') kulgeb 800 m ulatuses Cormoranese saartel, Lapataia ja Ovando jõe kaldal.[1]
Paseo a la Laguna Negra ('jalutusrada Laguna Negra juurde') viib vaatama sogast turbarabavett.[1]
Paseo al mirador ('jalutusrada vaatekohale') on 500 m pikkune tee läbi kääbus-lõunapöögimetsa Lapataia lahe äärde. Vaatekohalt avaneb lahe panoraam.[1]
Paseo del turbal ('turbaraba jalutusrada') on 400 m pikkune rada läbi kääbus-lõunapöögimetsa ning mahajäetud kopratammide juurest. Möödutakse ka turbarabast.[1]
Paseo a la castorera ('jalutusrada kopratammide juurde') viib 400 m kaugusele kopratiikide juurde ojal arroyo los Castores.[1]
Matkarajad muuda
Senda Pampa Alta ('Pampa Alta rada') on 5 km pikkune rada, ühendab Pipo jõe äärset ja Ensenada lahe äärset laagrit. Rada läbib kääbus-lõunapöögi- ja kaselehise lõunapöögi metsad. Pampa Altalt avaneb vaade Beagle'i väinale.[1]
Senda Costera ('kaldarada') on 8 km pikkune rada, mis ühendab Ensenada lahe äärset laagrit Lapataia lahe äärsete laagritega. Rada kulgeb Lapataia ja Ensenada lahe ääres.[1]
Senda al Hito XXIV ('rada 24. viida juurde') on 10 km pikkune rada, mis läbib Roca järve põhjakalda.[1]
Senda al Cerro Guanaco ('rada Cerro Guanacole') on 8 km pikkune rada, mis hõlmab tõusu mööda järsku nõlva Cerro Guanaco mäe tippu (970 m).[1]
Probleemid muuda
Tulemaa loodust ohustavad mõned võõrliigid. Küülikute tegevus on kahjustanud taimkatet, eriti Lapataia lahe piirkonnas, samuti arheoloogiamälestisi. Kobraste tegevus on tekitanud üleujutusi ja kahjustanud metsa.
Tuleb ette salaraiet, eriti pargi raskesti ligipääsetavas põhjaosas. Metsade rüüstamine ja tulekahjud tekitavad erosiooni, mis takistab või raskendab metsade looduslikku taastumist.
Viited muuda
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Tulemaa saared |
- Lühitutvustus (hispaania keeles)
- Indrek Rohtmets: Üks maailma lõpp loodusesõbra pilgu läbi Loodusesõber, 1/2007