Tartu Ülikooli kunstimuuseumi muumiad
Tartu Ülikooli kunstimuuseumi muumiad on Tartu Ülikooli kunstimuuseumi kogude kolm ehtsat Vana-Egiptuse muumiat. Muumiad pärinevad Otto Friedrich von Richteri ekspeditsioonist, 1819. aastal annetas tema isa need Tartu Ülikoolile. Alates 1981. aastast kuuluvad muumiad taas kunstimuuseumi kollektsiooni, kus neid spetsiaalselt neile loodud Vana-Egiptuse surmakultuuri tutvustavas muumiakambris eksponeeritakse. Muumiad läbisid 2017. aastal põhjaliku interdistsiplinaarse uuringu, mis heitis uut valgust muumiate taustale.
Muumiate päritolu muuda
Suur ja väike muumiapoiss, hauas olnud koerlasemuumia ja antiikne võltsitud iibisemuumia jõudsid Tartu Ülikooli kunstimuuseumi tänu Liivimaa maanõunikule ja Väimela mõisnikule Otto Magnus von Richterile (1755–1826), kes 1819. aastal kinkis need Tartu Ülikoolile kui oma poja Otto Friedrich von Richteri (1791–1816) pärandi. Ta avaldas lootust, et tema poja lühikeseks jäänud elu ärgitab järeltulevaid põlvi sarnastele teaduslikele ettevõtmistele.[1] Otto Friedrich von Richter sai muumiad 1816. aastal ekspeditsioonil Egiptusse, Nuubiasse, Türki ja Kreekasse. Muumiate täpne päritolu pole teada, sest tema päevaraamatutes ja kirjades puuduvad andmed, kust ja kuidas ta need omandas.[1] Eesti egüptoloogi Sergei Stadnikovi (1956–2015) arvates võivad muumiad pärineda Karnaki, Luxori ja Deir el-Medina piirkonnast Ülem-Egiptuses.[2] Annetatud pärand sisaldas kokku 128 muistist, mille hulgas oli ka vaarao kirjutaja puusarkofaag.[1] Pärandist kuuluvad jätkuvalt Tartu Ülikooli kunstimuuseumile nooruki, poisslapse, koerlase ja iibise muumiad. Kõik teised muistised evakueeriti 1915. aastal Venemaale, kus nad praegu asuvad Voronežis Ivan Kramskoi nimelises kunstimuuseumis.[2] Evakueerimise ajal asusid muumiad Tartu Ülikooli vanas anatoomikumis, kus nad viibisid 1862. aastast kuni 1981. aastani, mil need kunstimuuseumile tagastati.
Muumiakamber muuda
9. veebruaril 2017 avas muuseum külastajatele muumiakambri, mis kuulub muuseumi püsiekspositsiooni hulka. Ekspositsioon on pühendatud orientalist Otto Friedrich von Richteri mälestuseks, kelle Egiptuse ekspeditsiooni tulemusel muumiad 19. sajandil Eestisse jõudsid. Muumiakambri seintele on maalitud stseene Vana-Egiptuse surmakultuurist, hieroglüüfkirjad surnuteraamatust, igapäevaelu ja tähtsamad jumalad koos lihtsurelikega. Seinamaalingute autorid on Kristiina Ribelus ja Pille Vilgota, kellel kulus maalide tegemiseks ligikaudu kuu aega. Kunstnikud tegid alguses kujundusväljad valmis ja lasid seejärel projektoriga figuurid seintele, misjärel sai seinale maalida.[3]
Muumiakambris on ka interaktiivne sarkofaag koos kanoopidega. Muumiakambris on kolmemõõtmelised mudelid mõlemast poisist. Fotogramm-meetriaga dokumenteeriti muumiate hetkeseisund. Väikese poisi 3D-mudeli tegemiseks tehti 176 fotot, suure poisi mudeli tegemiseks üle 300 foto, mis töödeldi tervikuks spetsiaalse arvutiprogrammi abil.
Muumiate uuringud muuda
Inimmuumiate vanuse dateerisid esimesena 1981. aastal Ermitaaži töötajad ja tollase hinnangu kohaselt jäi mõlema muumia vanus umbes aega 2000 eKr.[4] 2004. aastal tehti iibisemuumiale röntgenuuring, mille käigus tuvastati muumias üksikud objektid, kuid ei mingit terviklikku luustruktuuri.[4] 2013. aastal uuriti Tartu Ülikoolis kõiki muumiaid röntgeniga; inimmuumiate hammaste järgi vanuse määramine andis poisi vanuseks surma ajal 2–4 aastat ning nooruki vanuseks 9–14 aastat.[5] Mõlemal inimmuumial on mumifitseeritud siseelundid pandud tagasi kõhuõõnde, mistõttu võisid nad elada umbes 700 eKr – selle ajani oli kombeks paigutada siseelundid eraldi kanoopidesse.[5]
2017. aastal tehtud uuringud muuda
2017. aasta kevadel algasid Tartu Ülikoolis uuringud muumiate päritolu ja vanuse kohta ning sellesse oli kaasatud enam kui 20 teadlast Tartu Ülikoolist, Eesti Biokeskusest ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudist. Uurimistulemused näitasid, et tegemist on ehtsate muumiatega. Muumiate dateerimine (vanuse määramine) toimus Tartu Ülikooli teadlaste palvel Põhja-Iirimaal Belfastis, kuna Eestis vastavad võimalused puuduvad. Uurimismeetodina kasutati radiosüsinikumeetodil dateerimist.
Muumiate kompuutertomograafiline uuring näitab, et poiste palsameerimisel on eemaldatud aju ja siseelundid, need on asendatud kihilise materjali või tekstiiliga. Arheoloogiliste inimluude uuringute käigus (röntgeniga uuriti luuotsi, nende ühinemist ja hambaid) tehti kindlaks poiste vanus surma ajal ning luukahjustuste olemasolu. Surmaarheloogia selgitab välja matmiskombed ja mida nendega tehti enne matmist. Arheotanatoloogia võimaldab välja selgitada algsed praktikad ja milline oli surnu algne kehaasend hauas. Lagunemine võib kaasa tuua luude liikumist, mis on ootuspärane laguprotsesside tulemus. Muumiad on säilinud võrdlemisi hästi. Poistega on tegeletud kohe pärast surma – kõik luud on alles. Rang- ja õlavarreluude asend näitab, et poisid on olnud sisse mähitud, kuid mitte liiga tugevalt – luud asetsevad võrdlemisi vabalt. Tihedamalt on kokku tõmmatud jalgade- ja puusaosa.[6]
Vana DNA (see on DNA, mis on üle 1000 aasta vana) uuringu tegemiseks kasutati poistelt võetud luid (hammast) ja juuksekarvu. Mitokondriaalse DNA põhjal tuvastati, et inimmuumiate emaliinid on iseloomulikud Lähis-Ida endistele ja praegustele rahvastele. Täpsemat asukohta määrata ei saa, sest kaasaegne DNA on vana DNA varjutanud (nt kõiki muumiaid on inimesed katsunud). Kui enne DNA uuringut ei oldud ühe hauapanuse puhul kindlad, mis liiki koerlasega on tegemist, siis DNA tunnistas selle koeraks.
Keemilised analüüsid näitavad poiste palsameerimiseks kasutatud materjale. Poisid on ilmselt palsameeritud erinevates nn töökodades, palsameerimised on toimunud erinevalt. Mõlema poisi palsameerimisel on lisaks õlidele kasutatud okaspuuvaikusid (mänd või seeder), mida aga selles piirkonnas ei kasva, mistõttu on ilmselt tegemist imporditud kaubaga. Mõlema poisi mähkimiseks kasutatud tekstiilid ja immutusvahendid on sarnased. Muumiate kaitsmiseks niiskuse eest mähiti nad tekstiili, tekstiili kasutati ka kehaõõnte täitmiseks. Muumiate küljes olnud tekstiilide mikroskoopiline uuring näitab, et kangas on tehtud linakiust. Tekstiilid on Egiptuse konteksti sobivas labases koes, samuti näitab kanga tootmise tehnoloogia, et see on valmistatud Egiptuses. Egiptuses võis hauda kaasa panna vaid taimse päritoluga kangaid, kuna loomseid materjale loeti ebapuhtaks. Ühe muumia mähkimiseks ja täitmiseks kulus keskmisel 375 m² linast kangast. Tekstiilide uuring näitab, et mähkimiseks kasutati ka vanu tekstiile – vanu rõivaid. Säilinud on umbes mitusada tekstiilitükki ribadena, kuhu on peale maalitud surmaga seotud temaatikat.
Nooruki muumia muuda
Radiosüsinikumeetodil dateerimisel kasutati uurimismaterjalina hammast ning kõhuõõnest võetud tekstiiliproovi. Poiss elas perioodil 4.−2. saj eKr ning tema vanus oli 9–12 aastat. Kompuutertomograafi uuring näitas tema vaagnaluu killustumist, kuid see ei viita vigastustele, vaid on pigem tingitud poisi vanusest – tema vaagnaluu ei olnud täielikult luustunud ning kõhreline osa säilinud ei ole. Poisi koljus leidub praegu veel tuvastamata sisaldist. Inimluude uuring kinnitab, et poisi vanus surma ajal võis olla (9)11–14 aastat. Poisi häbeme- ja ristluu olid ühinenud, mis toimub umbes 11-aastaselt. Ka hammaste uuring näitab sama vanust, tagumised purihambad on veel lõikumata. Luude vigastusi ja patoloogiaid ei tuvastatud. Poisi killustunud vaagen viitab sellele, et muumiat on hoitud ka püstises sarkofaagis, kuna luukillud on liikunud mõnevõrra jalgade suunas. Poisi sõrmede asend näitab, et tal on olnud midagi käes, kuid ei ole teada, mis, sest ese on eemaldatud. Palsameerimisvedeliku proov saadi suuremalt jaolt poisi kõhuõõnest, kus seda oli suuremal hulgal. Kokku võeti temalt kümme proove eri piirkondadest. Palsameerimisvahenditena tuvastati taimseid õlisid ja loomseid rasvu, kõheõõnest leiti vaha. Keha kuivatamiseks on kasutatud ühe ainena naatriumsulfaati. Tekstiili immutamiseks on kasutatud taimset õli ja vaiku. Palsameerimissegu molekulaarne uuring näitab aromaatseid komponente, taimsete õlide laguprodukte, taimseid vahasid, okaspuude (mänd, seeder) vaiku.
Väike muumiapoiss muuda
Radiosüsinikumeetodil dateerimisel kasutati uurimismaterjalina juukseid ja tekstiiliproovi. Väike poiss elas perioodil 3.−1. sajandil eKr ning tema vanus oli 2–4 aastat. Kompuutertomograafi uuring tema surma põhjust ei näita. Inimluude uuring näitab hammaste lõikumise järgi poisi vanuseks 2−(3)4 aastat, kuna esimene jäävhammas oli poisil alles tulemas. Luustiku röntgenipildil on nähtav patoloogia – Harrise jooned, mis viitavad üleelatud häiretele luu kasvades (nt toitumisvaegus, lastehaigus, imetamisest võõrutamise tõttu peatunud luu kasv). Poisi vaagna asend näitab, et muumia on mõnda aega olnud püstises sarkofaagis. Palsameerimisvedeliku analüüsiks võeti tekstiiliproov talla alt ja kolju juurest. Palsameerimisvahenditena tuvastati taimsed õlid, samuti on tekstiili immutamiseks kasutatud taimset õli. Palsameerimissegu molekulaarne uuring näitab aromaatseid komponente, taimsete õlide laguprodukte, taimseid vahasid, okaspuude (mänd, seeder) vaiku ja riitsinusõli. Huvitav on see, et väikese poisi keha ja juuste palsameerimisvahendid on erinevad. Väikese poisi juuksed olid sätitud, juustest leiti süsivesinikke, mis on kas kummiaraabik, mesi või henna.
Koerlane ja iibis muuda
Hauapanusena kaasas olnud koer on inimmuumiatest umbes 1500 aastat vanem. Koeramuumia on ilma peata. Mähkimiseks kasutatud tekstiili immutusvahendi molekulaarne uuring näitab tavapäraseid loomseid rasvu, okaspuude (mänd, seeder) vaiku. Koera ilmselt nii põhjalikult mumifitseeritud ei ole kui inimesi – koer pärineb oluliselt varasemast perioodist. Väidetav iibis pärineb 6.−7. sajandist eKr.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Anderson, J. (2016). Egiptuse muumiad Tartu ülikoolis. Imeline Ajalugu, 11, lk 57.
- ↑ 2,0 2,1 Anderson, J. (2017). Iidse Egiptuse kultuuri saladused Tartu ülikoolis. Ajalugu, 17, lk 55.
- ↑ Sepp, S. (2017). Näitus tutvustab Egiptuse surmakombestiku. Universitas Tartuensis, 2, lk 17.
- ↑ 4,0 4,1 Anderson, J. (2016). Egiptuse muumiad Tartu ülikoolis. Imeline Ajalugu, 11, lk 58.
- ↑ 5,0 5,1 Anderson, J. (2016). Egiptuse muumiad Tartu ülikoolis. Imeline Ajalugu, 11, lk 61.
- ↑ Oras, E., Tõrv, M., Remmer, S., Mölder, M., Malve, M., Saag, L., Tambets, K., Metspalu, M., Vahur, S., Teearu, A., Rammo, R., Peets, P., Saage, R. (2017, November). Kuidas me uurisime muumiaid? Tartu Ülikooli kunstimuuseumi seminar. Tartu, 15. november. Kasutatud 02.12.2017 http://www.uttv.ee/naita?id=26436