Taani muusika

Taani muusika on Taanis või taanlaste loodud muusika ja muusikakultuur. See on tihedalt seotud Põhjamaade muusikaga.

Väga populaarne on džässmuusika^[viide?] ning tuntumad muusikaüritused on Kopenhaageni džässifestival ja Roskilde festival, mis on üks Euroopa suuremaid rokifestivale. Taani tuntuim helilooja on Carl Nielsen.

Varane taani muusika muuda

"Codex Runicus" on Skandinaavia vanim noodikiri

Lurid

Kõige varasemad muusikainstrumendid, lurid, pärinevad pronksiajast ning neid on leitud ka mujalt Skandinaaviast.

Umbes 1300 loodi "Codex Runicus", mis on Taani vanim noodikiri.

Taani kuningakojal oli kohaliku muusika arendamises oluline roll. Juba Christian I koondas muusikuid kuningliku õukonna juurde. Christian IV kulutas aga väga suuri summasid kohalike muusikute koolitamiseks ja välismaa muusikute toomiseks Taani. Frederik III ja Christian V valitsusajal jõudis muusika ka teatritesse.

Taani üks olulisemaid kirikumuusika heliloojaid on Mogens Pedersøn, kes õppis Veneetsias Giovanni Gabrieli käe all. Ta kuulsaim töö on "Pratum Spirituale", mis on kogum Taani kirikulauludest ja ladina koorimuusikast.

Dietrich Buxtehude (1637–1707) oli Saksa-Taani organist ja kõrgelt hinnatud barokkmuusika helilooja, kelle tuntuimad teosed on loodud kooridele.

Friedrich Kuhlau kirjutas 1828. aastal "Elverhøj" Frederik Carl Christiani (hilisem Taani kuningas Frederik VII) ja Vilhelmine Marie pulmadeks. Seda peetakse Taani esimeseks näidendiks

Taani klassikaline muusika muuda

1703. aastal avas Frederik IV Kopenhaagenis uue ooperiteatri.

Esimesed kohalikud heliloojad olid Saksa päritolu. Näiteks esitati Kopenhaagenis aastatel 1721–1723 palju Hamburgist pärit Reinhard Keiseri oopereid ning Hamburgi Altona linnaosast pärines ka oma laulukeste ja kirikulaulude poolest tuntud Christoph Ernst Friedrich Weyse. "Elverhøj" loonud Friedrich Kuhlau sündis aga Alam-Saksimaal.

Klassikalise muusika kuldajal 19. sajandil tegutses Taanis rahvusromantismi vaimus Johan Peter Emilius Hartmann, Kopenhaageni lähedal avatud Tivoli pargis sai muusikadirektorina tööd Hans Christian Lumbye, Niels Gade aitas kaasa Musikforeningeni arendamisele ja August Bournonville töötas nii ballettmeistri kui ka koreograafina. Sel perioodil tegutsesid ka rahvuslikumad heliloojad Carl Nielsen ja Rued Langgaard ning hilisromantik Thomas Laub, kelle looming leidis laiemat tunnustust alles aastaid pärast surma.

Kaasaegsetest heliloojatest tegelevad klassikalise muusikaga Per Nørgård, Anders Koppel, Poul Ruders ja Hans Abrahamsen. Kergemat klassikalise muusikaga on tuntust kogunud Jacob Gade ja Bent Fabric.

Taani ooper muuda

Taanis etendati oopereid Kopenhaageni väljakutel ja raekojas juba 17. sajandi keskel. Need olid esialgu küll balleti- ja tantsuetendused, mis olid täiendatud vokaalnumbritega. Esimene taoline lavastus oli Caspar Fürsteri "Cadmo" (1663). Ooperikultuuri arendamise võttis edaspidi enda peale kuninglik perekond. Etendused toimusid valdavalt kuninglikes lossides. Esimene täispikk ettekantud ooper oli Saksamaalt pärit Poul Christian Schindleri "Der vereinigte Götterstreit", mis etendus 15. aprillil 1689 Amalienborgi lossiteatris kuningas Christian V sünnipäevapidustustel. Etendus kujunes traagiliseks, sest selle ajal süttis teatrimaja põlema ja põles maani maha. Hukkus 180 inimest, nende hulgas helilooja abikaasa ja tütar.

1702. aastal rajati Kopenhaagenisse esimene ooperimaja, kus esitati saksa ja itaalia heliloojate teoseid. Sisuliselt esimesed plaanid Taani rahvusliku ooperiteatri rajamiseks kavandas kuningas Frederik V (1723–1766), kes andis 30. detsembril 1746 muusik C. A. Thielele kuninglikud privileegid muusikaetenduste korraldamiseks. Thiel komplekteeriski esimese ooperitrupi. 18. detsembril 1748 avati Kopenhaageni Kongens Nytorvis esimene kuninglik teater (800 kohta), kus ooperite etendamine oli kesksel kohal. Hoone ehitati 1842. aastal ümber, kuid suleti 1881, kuna oli väga tuleohtlik.

Saksamaalt pärit Johann Abraham Peter Schulz (1747–1800) arendas välja taani Singspiel'i, mis kujutas prantsuse koomilise ooperi ja saksa esitamismaneeri segu. Seda esindasid näiteks teosed "Gram og Signe" (1756), "Balders død" (1779) ja "Fiskerne" (1780), "Høstgildet" (1790) ja "Peters Bryllup" (1793), mis olid koomilises laadis ning ilmestatud rahvamuusikaga. Selle perioodi tähtsamateks ooperiteks on aga peetud Glucki mõjutustega Feiedrich Ludwig Aemilius Kunzeni (1761–1817) "Holger Danske" (1789) ja "Dragedukken" (1797) ning Edouard du Puy (1770–1822) Mozarti mõjutustega "Ungdom og galskab" (1806).

19. sajandi alguses hakkas Singspiel'i kõrvale kerkima romantiline ooperistiil. Taani oma heliloojate Christoph Weise (1774–1842) "Sovedrikkenis" (1809), "Farukis" (1812) ja "Ludlams hules" (1816) oli tunda Mozarti ja Dittersdorfi mõju. Tüüpiliseks romantilise stiili viljelejaks kujunes Johan Peter Emilius Hartmann (1808–1900), kelle "Korsarerne" (1835) ja eriti meistriteoseks tituleeritud "Liden Kirsten" (1846) kandsid saksa romantilise ooperi põhimõtteid ja olid väga populaarsed. Parimaks taani romantilise koolkonna ooperiks on nimetatud Peter Heise "Drot og marski" (1878).

19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese kolmandiku talendikaim ja väidetavalt ka ajaloo parim taani helilooja oli Carl Nielsen, kelle Wagneri ja verismi mõjutustega "Saul og David" (1902), aga eriti "Maskarade" (1906) on rahvusvaheliselt tuntud teosed. Nende oopuste baasil toimusid suured muudatused Taani ooperite –2oneerimise põhimõtetes. Lisaks nimetatud heliloojatele on taani ooperimuusika arengule tublisti kaasa aidanud Richard Straussist mõjutatud Hakon Børresen (1876–1954), eriti tema "Den kongelige gaest" (1919) ja "Kaddara" (1921) ning Paul von Klenau (1883–1946) meloodiline "Kjarten und Gudrun" (1918) ja numbriooper "Lästerschule" (1926).

20. sajandi esimesel poolel kujundasid Taani ooperielu veel ligi 100-aastaseks elanud Finn Høffdingi (1899–1997) "Keiserens nya klaeder" (1928), "Pasteur" (1935) ja "Kilderejsen" (1942), Paul Schierbecki (1888–1949) "Fête galante" (1931), Ebbe Hameriki (1898–1951) "Stepan" (1924) ja "Marie Grubbe" (1940) ja Karl Clauseni (1904–1972) "Klokken" (1934). Järgmise heliloojate põlvkonna edukad esindajad on olnud Poul Rovsing Olsen (1922–1982) ooperiga "Belisa" (1966) ning Ib Nørholm (1931–2019) ooperitega "Invitation til skafottet" (1965) ja "Havemuren" (1976). Seejärel on Taani ooperielus domineerinud Nileseniga võrreldud Per Nørgård (sündinud 1932) oma edukate ooperitega "Gilgamesh" (1973), "Det guddommelige tivoli" (1982) ja "Nuit des hommes" (1996) ning ooper-balletiga "Siddharta" (1983).

1874. aastal avati Kopenhaagenis Kuninglik Teater (Det Kongelige Teater, 1306 kohta, restaureeriti 1989). Esialgu mängiti tolles rahvusteatri staatuses olevas kultuuritemplis peamiselt itaalia oopereid, kuid 20. sajandi alguses lisandusid repertuaari taani rahvamuusikal põhinevad rahvuslikud teosed. Selle teatri orkestris alustaski teise viiulina oma karjääri Carl Nielsen. Rahvusooperi ülesandeks on tuua lavale ka ballette. 15. jaanuaril 2005 avati Holmeni saarel kuningliku galakontserdiga arhitekt Henning Larseni projekti järgi aastatel 2001–2004 ehitatud uus ooperiteater. Esimene ooperietendus oli 26. jaanuaril 2005 toimunud Verdi "Aida". Uue teatrimaja peasaalis on 1500 ja kammersaalis (takkelloftet) 200 kohta. Hoone on üks maailma moodsamaid ja tehniliselt paremini varustatumaid. Vaatesaali akustika on suurepärane, tagades kõikides kohtades hea kuuldavuse.

19. augustil 1908 avati Kopenhaagenis Pierre Bertoni "La belle Marseillaise" etendusega Det Ny Teater, mis keskendus sõnalavastuste kõrval operettidele ning on tänapäeval riigi tähtsaim muusikale ette kandev teater. See teatrimaja renoveeriti 1990. aastate alguses ja avati 4. novembril 1994 Starussi "Die Fledermaus" („Nahkhiir”) ekstravagantse etendusega. Operette mängitakse Kopenhaagenis ka Nörrelzo teatris (1141 kohta), mis kannab alates 1954 Scala nime. 1995. aastal alustas Kopenhaagenis helilooja Mogens Winkel Holmi initsiatiivil tegevust Den Anden Opera ('teine ooperiteater'), mis esitab modernseid ja eksperimenteerivaid oopereid kammerlikus atmosfääris ning lasteetendusi. Esimese teosena kanti maailma esiettekandena ette Torsten Sehested Høegi "Soap Opera".

Taani džässmuusika muuda

Chris Minh Doky on üks paljudest Taani noorema põlvkonna džässmuusikutest

Taani džässmuusika sai alguse Valdemar Eibergi bändist aastal 1923. Aastal 1925 tõi Sam Wooding oma orkestri Kopenhaagenisse ja tänu sellele sai džäss Taanis tuntuks. Noort Taani džässi mõjutasid kolm klassikalise muusika haridusega meest: Erik Tuxen, Bernhard Christensen ja Sven Mųller Kristensen.

1930. aastatel, kui džäss oli alles tuntust kogumas, oli Taani tuntuim džässartist Svend Asmussen. Ta avaldas oma esimesed lood 1934. aastal, olles 18-aastane.

Saksa okupatsiooni ajal 1940. aastate esimeses pooles halvustati džässi ja palju muusikuid põgenes Rootsi, kuid paljud jätkasid selle muusikastiili viljelemist. Kuna kontsertide arv hotellides ja restoranides kasvas ning plaadistatud lugude arv enam kui kolmekordistus, siis on see aeg tuntud ka kui džässi kuldaeg.

Pärast teist maailmasõda jagunesid Taani muusikud kahte gruppi: vanem grupp, kes viljelesid New Orleansi džässi (tuntumad esindajad Adrian Bentzon, Papa Bue ja Theis Jensen) ja noorem grupp, kes eelistasid bebop-stiili (tuntumad Max Brüel, Erik Moseholm ja Jųrgen Ryg).

1960. aastate algul avati Kopenhaagenis Jazzhus Montmartre, mis püüdis peegeldada New Yorgi ja Pariisi džässiklubide atmosfääri ning sai peagi väga populaarseks. Mitmed ameerika džässmuusikud kolisid Taani (näiteks Stan Getz, Dexter Gordon, Ben Webster ja Lee Konitz) ning Kenny Drew moodustas koos Alex Rieli ja Niels-Henning Ørsted Pederseniga trio, mis esines edukalt Jazzhus Montmartre'is. Tuntust kogusid ka saksofonistid John Tchicai ja Jesper Thilo.

1970. aastatel hakkas rokkmuusika populaarsuse kasvu tõttu džässi osatähtsus kahanema ning see tendents on jätkunud tänapäevani. Siiski ei ole džäss kadunud, millest annab aimu Kopenhaageni džässifestivali toimumine ning selliste edukate džässmuusikute olemasolu nagu Carsten Dahl, Jųrgen Emborg, Thomas Clausen, Fredrik Lundin, Marilyn Mazur, Mads Vinding, Ib Glindemann, Jakob Bro, Chris Minh Doky ja Niels Lan Doky.

Taani popmuusika muuda

Alphabeat

Roskilde Festival toimub alates 1971. aastast

Edukamad rokkmuusika viljelejad on Taanis olnud Gasolin', Shu-Bi-Dua, Sebastian, Anne Linnet, TV-2 ja Magtens Korridorer ning väljaspool Taanit on laiema tuntuse saavutanud D-A-D, Mew, Volbeat, Kashmir, The Raveonettes, Blue Van, Michael Learns to Rock, The Kissaway Trail, Junior Senior, Nephew, Carpark North, Saybia, Swan Lee ja Dizzy Mizz Lizzy. Kindlasti on üks tuntumaid artiste aga Ameerika Ühendriikides elav Metallica trummar ja kaasasutaja Lars Ulrich.

Roskildes toimuv Roskilde festival on üks suuremaid rokkfestivale Euroopas, mis meelitab igal aastal kohale 70 000 – 100 000 huvilist.

Popmuusikutest on laiemalt tuntud Medina, Fallulah, Oh Land, Agnes Obel, Infernal, Duné, Alphabeat, Aqua, Michael Learns to Rock ja Thomas Helmig. Elektroonilise muusika pioneer Taanis on Else Marie Pade ja selles vallas on suurima tuntuse saavutanud Trentemøller.

Taani muusikute ja muusikakollektiivide viimiseks maailma on loodud Music Export Denmark, millest on kasu lõiganud^[viide?] mitmed rokkansamblid ja sooloartistidest näiteks Aura Dione.

Koorilaul muuda

Taanis on tugevalt juurdunud koorilaulu traditsioon. Koore ühendava organisatsiooni Dansk Amatørmusik väidetel kuulub selle alla umbes 30 000 lauljat ja 6000 orkestranti.^[1]

Tuntud esinemispaigad muuda

Kopenhaageni kontserdimaja

2000. aastatel valmisid kaks Taani muusikute jaoks olulist esinemiskohta: 2005. aastal avati Kopenhaageni Ooperimaja ja 2009. aastal Taani Raadio kontserdimaja.

Teised tuntud esinemispaigad on näiteks Kopenhaageni kesklinnas paiknev Kuningliku Taani Teatri Vana Lava, Tivoli Sümfooniaorkestri kodupaigaks olev Tivoli Kontserdimaja, Taani muusikalidele spetsialiseeruv Bet Ny Teater ja Århusi Kontserdimaja.