Ava peamenüü

Svietłahorsk (valgevene-eesti transkriptsioonis Svetlagorsk) on linn Valgevenes Homieli oblastis, Svietłahorski rajooni halduskeskus. Svietłahorsk asub merepinnast 132 meetri kõrgusel Biarezina kaldal, Homieli linnast 112 kilomeetri kaugusel.

Svietłahorsk

valgevene Светлагорск * / Svietłahorsk Svetlagorsk
vene Светлогорск Svetlogorsk

Coat of Arms of Svietłahorsk, Belarus.png
Svietłahorski vapp
Flag of Svietlahorsk, Belarus.png
Svietłahorski lipp

Pindala: 25,86 km²
Elanikke: 67453 (2018)[1]

Koordinaadid: 52° 38′ N, 29° 44′ E
Svietłahorsk (Valgevene)
Svietłahorsk

www.svetlogorsk.by
Svetlahorsk, Homieĺ Voblaść, Belarus.JPG

Linn on tähtis tööstuskeskus. Seal asuvad keemiatehas, kaks tselluloosivabrikut, kartongivabrik, soojuselektrijaam, betoonelementide tehas ja ehituskombinaat. Svietłahorskis antakse välja ajalehti «Ранак-плюс», «Сьветлагорскія навіны» ja «Светлогорский бизнес». Haridust annavad kaksteist keskkooli, kaks kunstikooli ja tööstushariduskolledž. Linnas on kaheksa raamatukogu, kunstigalerii ja kultuurimaja, sealne kino asub Čyrkavičy külas.

Vaatamisväärsusteks on koduloomuuseum, kolm õigeusu kirikut ja katoliku kirik.

ElanikkondRedigeeri

  • 757 (1917)
  • 2 170 (1953)
  • 5 772 (1959)
  • 11 500 (1961)
  • 40 300 (1970)
  • 48 700 (1973)
  • 55 000 (1975)
  • 58 000 (1981)
  • 74 000 (1993)
  • 73 300 (1999)
  • 73 400 (2001)
  • 70 200 (2006)
  • 69 500 (2008)
  • 69 900 (2010)
  • 69 200 (2012)
  • 69 011 (2016)
  • 67 453 (2018)


2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli Svietłahorski elanikest valgevenelasi 87,55%, venelasi 9,57%, ukrainlasi 1,85%, poolakaid 0,3% ja mustlasi 0,1%.

Aastal 2017 oli linna iive -2,5 %. Linn oli oma negatiivse iibe poolest Valgevenes teisel kohal; seda edestas üksnes Orša.[2]

AjaluguRedigeeri

Arheoloogiliste uuringute kohaselt oli praeguse linna kohal VI-VII sajandil asulakoht, ent alates VIII sajandist pidev asustus puudus.[3]

Kirjalikes allikates on asulat esimest korda mainitud 15. juulil 1560, mil see kandis nime Šacilinski Vostraŭ. Asulasai nime selle omaniku järgi, liide Vostraŭ ehk saar tähistas aga ümbritsevast kõrgemat kohta.[4] Seoses territoriaal-administratiivse reformiga hakkas asula aastal 1566 kuuluma Minski vojevoodkonda ja Rečyca maakonda.

Aastal 1634 andis sealne mõisnik valduse jesuiitidele, kes rajasid sinna puidust katoliku kiriku ja avasid seal misjonipunkti.[5] Aastal 1639 kandis sealne küla nime Šacilavičy ja see allus toona Paryčy mõisale.[6] Aastal 1744 kandis küla katoliku koguduse kirikuraamatus nime Šacilki.[7]

 
Vana katoliku kirik aastal 1918

Seoses Poola jagamisega läks alev aastal 1763 Venemaa koosseisu, kus hakkas kuuluma Bobruiski maakonda. Aastal 1800 oli külas kolm talu, mis kuulusid talupoegadele, 20 majapidamise inimesed kuulusid aga šlahtasse. Veel XX sajandi alguses elasid seal valdavalt šlahtitšid. Aastaks 1890 oli seal avatud jõesadam.[8] Aastal 1915 valmis küla läbiv raudtee ja avati sealne raudteejaam.[9]

Šacilavičy läks ametlikult Valgevene NSV koosseisu aastal 1920.[10] Selleks aastaks oli asulast saanud alev, mis kuulus Paryčy rajooni.[11] Alev oli samanimelise külanõukogu keskuseks, raudteejaama juures asunud küla kuulus aga Čyrkavičy külanõukogu koosseisu.

Aastal 1924 avati Šacilavičys esimene kool, mille õppekeeleks oli heebrea keel. Aastail 1929-1932 tegutses alevis laevaehitusartell, millest sai hiljem dokk ja mille ruumides tegutseb tänapäeval betoonitehas. Aastal 1938 kaotas asula alevi staatuse.

Aastal 1939 liideti sellega Čyrkavičy külanõukogu Arechaŭka alevik ja Zajvanieŭ huutor. Tol perioodil liideti külaga ka Šacilavičy külanõukogu Prabudžeńnie alevik ja Krasnaje Znamia alevik.

Aastal 1954 alustati sealse soojuselektrijaama ehitamist. Aastal 1956 sai asula taas alevi staatuse. Aastal 1960 sai sellest Paryčy rajooni halduskeskus.[12] Aastal 1961 sai asula linna staatuse, ühtlasi nimetati see ümber Svietłahorskiks.[13]

Aastal 1966 liideti linnaga raudteejaama ümbruskond.[14] Aastal 1975 liideti linnaga veel Čyrkavičy külanõukogu Śvietači küla, mis kandis aastani 1964 nime Kakaĺ.[15]

ElukeskkondRedigeeri

Tšornobõli katastroofi järel saastus ka linn, kuid mitte sel määral, et sealsed elanikud tulnuks ümber asustada. Tänapäeval loetakse Svietłahorskit üheks ebatervislikumaks linnaks Valgevene aladel. Oma osa on selles ka aastal 2017 tegutsema hakanud tselluloosivabrikul. Selle valmimise järel sisaldab linna õhk merkaptaane, mida varasematel mõõtmistel pole täheldatud.[16] Jaanuaris 2019 märkasid kohalikud keskkonnaaktivistid, et tehas saadab oma heitveed üldkanalisatsiooni kaudu Biarezinasse, mitte ettenähtud korras tööstuskanalisatsiooni torustiku kaudu puhastamisele. [17]

Linn on enim HIV-st mõjutatud piirkond Valgevenes. Kuigi linna elanikkond moodustab Valgevene elanikkonnnast alla 1 protsendi, elab 30 # Valgeve AIDS-i põdevatest elanikkest just seal.[18] Ligi 6 protsenti linna täiskasvanud elanikkonnast on HIV-positiivsed.[19]

SõpruslinnadRedigeeri


Tuntud elanikkeRedigeeri

 
Alieś Bialiacki

ViitedRedigeeri

  1. Численность населения на 1 января 2018 г. и среднегодовая численность населения за 2017 год по Республике Беларусь в разрезе областей, районов, городов и посёлков городского типа
  2. Демографический ежегодник Республики Беларусь. — Мн.: Национальный статистический комитет Республики Беларусь, 2018. — Lk. 157—174.
  3. РАССАДИН С. Е. О некоторых находках 2008 г. на Шатилинском Острове // Исследования по истории Восточной Европы: научный сборник. Вып. 1. Мн., 2008, с. 234—236
  4. Маслюкоў, Т. В. З гісторыі Шацілавічаў Гомельшчына: старонкі мінулага. II выпуск. — Гомель, 1996. — Lk. 22—26.
  5. ВКЛ. Энцыкл. Kd. 2. — Менск, 2005. Lk. 754.
  6. Кернажыцкі К. Аграрная рэформа ў Бабруйскім старостве і эканамічнае становішча яго насельніцтва з XVII да паловы XIX ст. Менск, 1931.
  7. Diecezja Wilenska, 1744
  8. Jelski A. Szaciłki // Słownik geograficzny Królestwa Polskiego i innych krajów słowiańskich. Kd XI: Sochaczew — Szlubowska Wola. — Warszawa, 1890. Lk. 755.
  9. Киштымов А. Этапы железнодорожного строительства на Беларуси // Гістарычны альманах. Kd. 7. 2002
  10. Краўцоў І., Хоміч А. У віхуры грамадзянскай вайны // Памяць: Светлагорск. Светлагорскі р-н: Гіст.-дак. хронікі гарадоў і р-наў Беларусі. 1. raamat — Менск, 2000. Lk. 121—133
  11. Камінскі М., Пятросава А. Светлагорск // Збор помнікаў гісторыі і культуры Беларусі. Гомельская вобласць. Мн., 1985, lk. 334.
  12. Указ Прэзідыума Вярхоўнага Савета БССР ад 30 снежня 1956 г. «Аб пераўтварэнні вёскі Шацілавічы Парыцкага раёна Гомельскай вобласці ў гарадскі пасёлак».
  13. Указ Прэзідыума Вярхоўнага Савета БССР ад 29 ліпеня 1961 г. «Аб пераўтварэнні гарадскога пасёлка Шацілавічы ў горад раённага падпарадкавання і перайменаванні Парыцкага раёна Гомельскай вобласці».
  14. Дулеба Г., Курыловіч Г. Аб населеных пунктах, якія ўжо не існуюць ці перайменаваны // Памяць: Светлагорск. Светлагорскі р-н: Гіст.-дак. хронікі гарадоў і р-наў Беларусі. 2. raamat — Менск: Беларусь, 2003. Lk. 742—748.
  15. ПРАЧ, С. Мінулае сяла Чырковічы Агні камунізму. 1982. Lk. 3.
  16. «С каждым днем вонь сильнее». Скандал из-за завода в Светлогорске набирает обороты, директору «не пахнет»
  17. «Вонючий» завод в Светлогорске сливает в озеро какую-то гадость
  18. Kostikova LI, Firsova NP, Vasilevskaia AE, Skripko SM, Serovkaia TI (1999). An analysis of an outbreak of HIV infection in the city of Svietlahorsk, the Republic of Belarus, among persons using injected narcotics. Zhurnal Mikrobiologii, Epidemiologii, I Immunobiologii : 18–9. PMID 10096187
  19. 10 фактов из истории светлогорской вспышки ВИЧ

VälislingidRedigeeri