Sutlepa meri
Sutlepa meri (ka Sutlepa laht, Saaremõisa järv, rts Sutlepsjön) on järv Läänemaal Lääne-Nigula vallas Hara, Kudani, Pürksi, Saare, Sutlepa ja Salajõe külas. Järve kaldajoone pikkus on 12 462 m, valgala pindala on 18,8 km², veevahetus toimub 3 korda aastas. Järv jääb Silma looduskaitsealale.
| Sutlepa meri | |
|---|---|
 Laudtee Sutlepa mere äärses roostikus | |
| Valgla maad | Eesti |
| Sissevool | Kulani peakraav |
| Valgla suurus | 18,8 km² |
| Pindala | 1,885 km²[1] |
| Pikkus | 2,7 km |
| Laius | 2 km |
| Kaldajoone pikkus | 12,462 km |
| Keskmine sügavus | 1,2 m |
| Suurim sügavus | 1,5 m |
| Kõrgus merepinnast | 1 m |
| Koordinaadid | 59° 2′ 25″ N, 23° 34′ 2″ E |
  | |
Sutlepa meri on halotroofne ehk soolatoiteline rannikujärv, mis on merest eraldunud 20. sajandi alguses. Sellest ajast on järve pindala maakerke tagajärjel vähenenud umbes 50%. Järv asub kunagise Silmeni väina sügavaimas kohas. Maa kerkib siin 3–4 mm aastas.
Sutlepa meri on avalik veekogu, mille piiranguvöönd on 100 m. Järve suubub Kulani peakraav (lääne küljelt).
Sutlepa mere keskkonnaregistri kood on VEE2039710.[2]
Vesi on värvuselt kollakas. Kaldaveetaimestiku moodustavad pilliroog ja ahtalehine hundinui, järvekaislat on vähe. Põhi kaetud enamuses mändvetikatega, üksikute tuttidena esineb penikeeli. Põhi valdavalt kõva, pehmem sügavamas kaguosas. Talvel võib esineda hapnikuvaegust.[3]
LinnustikRedigeeri
Lindude kevadrände ajal peatub järvel tuhandeid vee- ja rannikulinde. Siin peatuvad väikekosklad, sõtkad, kühmnokk-luiged, tutt- ja punapea-vardid, laugud ning paljud teised. Aprillis ja mais võib järve kohal lendamas näha sadu väikekajakaid ja mustviireseid. Kevadel on linnuhuvilised Sutlepa merel korduvalt vaadelnud järgmisi linnuharuldusi: väikehuike, habe- ja valgetiib-viirest ning valgesilm-varti. Järve ümbritsevates roostikes pesitseb kolme liiki pütte: tuttpütt, hallpõsk- ja sarvikpütt. Sutlepa meri on ka üks hallhane paremaid pesitsuspaiku kogu Eestis.[4]
Sutlepa merel loendati 2020. aastal kokku 327 asustatud kormoranipesa ja 190 hõbehaigrut.[5]
KalastikRedigeeri
Kõige tavalisem kalaliik on siin koger, kes talub hästi talvel jää all tekkivat hapnikupuudust.[4]
2002. aasta kontrollpüügil saadi särge, haugi, ahvenat ja kokre.[3]
Kalapüügi nõuded Silma looduskaitsealal leiab Keskkonnaameti veebilehelt.[6]
Kaldad[7]Redigeeri
- Läänekaldal on Kulani niit, madalsoo ja Kulani peakraav.
- Põhja osas on kinnikasvavad poollooduslikud kooslused.
- Kagu osas on Hundinuia sihtkaitsevöönd.
- Lõuna osas roostikud, vesine niit, matkarada, mõõkrohu kasvukoht.
HuvitavatRedigeeri
- Veel Põhjasõja ajal (1715. aastal) pääses Venemaa valitseja Peeter Esimene läbi siinsete kitsaste väinade paatidega Haapsallu. Noarootsi oli tollal saar.[4]
- Järve lõunakaldal paikneb Saare matkarada
- Linnuvaatlejatele on siin kaks vaatlustorni, mis asuvad matkaraja alguses. Vaatlustornide kõrgused on 7,5m ja 5 m.[8]
- Sutlepa mere kaldal asus üks Eesti vanemaid puitehitisi, Sutlepa kabel, milles alustati teenistusi 1627. aastal. 1970 viidi kabel üle Tallinnas asuvasse vabaõhumuuseumisse.[9]
Vaata kaRedigeeri
Kersleti järv (Vormsi saarel)
ViitedRedigeeri
- ↑ Sellest saarte pindala 3,1 ha.
- ↑ Keskkonnaagentuur. "Veekogu: Sutlepa meri / Sutlepsjön VEE2039710". EELIS Infoleht. Vaadatud 31.10.2020.
- ↑ 3,0 3,1 Mart Kangur. "Kalanduslikud uuringud Läänemaa veekogudel". Tartu Ülikool Eesti Mereinstituut, 2002. Vaadatud 31.10.2020.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Saare Mõis. "Sutlepa meri". Vaadatud 31.10.2020.
- ↑ Eesti Ornitoloogiaühing (Joosep Tuvi). "„Riikliku keskkonnaseire eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire allprogrammi seiretööd 2020“Osa nr 42. Kormoranid siseveekogudel"". Keskkonnaagentuur, 2020. Vaadatud 31.10.2020.
- ↑ Täpse lehe leiad siit.
- ↑ Keskkonnaamet. "Vabariigi Valitsuse määruse „Silma looduskaitseala kaitse-eeskiri” eelnõu SELETUSKIRI". Riigi Teataja. Vaadatud 31.10.2020.
- ↑ Riigi Metsamajandamise Keskus. "Saare õpperada (1 km)". loodusegakoos.ee. Vaadatud 31.10.2020.
- ↑ Roosta Puhkeküla. "Lääne-Nigula valla ja Noarootsi vaatamisväärsused". Vaadatud 31.10.2020.
VälislingidRedigeeri
- Sutlepa meri riiklikus keskkonnaregistris