Pärandkooslus (ka poollooduslik kooslus) on niisugune biotsönoos, mis on looduslikust kooslusest kujunenud mõõduka inimmõju tulemusel. Pärandkooslused koosnevad pärismaisest elustikust. Harva kasutatakse ka terminit "pärandmaastik", mis sisuliselt hõlmab üht biotsönoosi olulist komponenti – biotoopi[viide?].

Alates 1990. aastaist kasutatakse Eestis pärandkoosluste hooldamisel järjest sagedamini Šoti mägiveiseid

Kitsamas mõttes on pärandkooslusteks niidud, mis püsivad tänu regulaarsele niitmisele (samuti puisniidud, millel lisaks niitmisele ka raiutakse valikuliselt puid) ning karjamaad (sealhulgas puiskarjamaad), mis püsivad tänu kariloomade regulaarsele karjatamisele.

Laiemas mõttes on pärandkooslused kõik mahedalt majandatavad pärismaised kooslused, näiteks majandatavad pärismaistest liikidest (looduslikult uuenenud) metsad, aga ka traditsiooniliselt majandatavad looduslike veekogude kooslused.

Pärandkooslused Eestis

muuda

Botaanik Toomas Kuke hinnangul ei ole Eesti pärandniidukooslused valdavalt vanemad rahvasterännu- ja eelviikingiajast 450–800 pKr, mil Eesti aladel muutus üldiseks heinategu. Suurim oli pärandniitude pindala Eestis 19. sajandi lõpul, mil need, enamjaolt karja- ja heinamaad, hõlmasid ligi 40% Eesti maismaast ehk 1,8 miljonit hektarit. Kiirelt hakkasid need kaduma pärast Teist maailmasõda, mil põllumajanduses mindi üle suurtootmisele. Nüüdseks on pärandniite Eestis jäänud kuni 75 000 hektarit, neist puisniite kuni 750 hektarit.[1]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda

Välislingid

muuda