Sloveenia Istria
Sloveenia Istria (sloveeni keeles Slovenska Istra, itaalia keeles Istria slovena) on piirkond Sloveenia edelaosas. See koosneb Istria poolsaare põhjaosast ja on osa laiemast ajaloolis-geograafilisest piirkonnast, mida tuntakse Sloveenia Rannikumaana (Primorska). Piirkonna suurim linnaline keskus on Koper. Teised suuremad asulad on Izola, Piran ja Portorož ning kogu piirkonnas on kokku umbes 120 asulat. Sloveenia Istria rannikualal on nii sloveeni keel kui ka itaalia keel ametlikud keeled.
Sloveenia Istrias asub ka Sloveenia Riviera (Slovenska obala). Mõnikord kasutatakse termineid samas tähenduses, kuigi Sloveenia Istria hõlmab laiemat geograafilist ala.
Aastal 2002 oli piirkonna rahvaarv 93 089.[1]
Ajalugu muuda
Roomlased nimetasid Istria poolsaart Terra magica'ks. Nimi Istria tuleneb aga geograaf Straboni järgi piirkonnas elanud illüürlaste hõimu histrite nimest. Roomlased kirjeldasid neid kui piraate, keda oli raske vallutada, kuna nende asualadel oli keeruline navigeerida. Pärast kahte sõjakäiku alistasid Rooma leegionid nad viimaks aastal 177 eKr. Piirkonnas leidub hulgaliselt muistsete sadamate ja asulakohtade varemeid, kõige enam Ankarani, Hrvatini, Izola, Koperi ja Pirani piirkonnas.
Lääne-Rooma keisririigi langusega aastal 476 vallutasid Istria goodid ja Bütsants. 6. sajandi lõpus saabusid piirkonda slaavlased (rahvas, keda ladina keeles tunti nimetusega Quarantani, ja keda peetakse tänaste sloveenide esivanemateks) ja rajasid sinna oma esimese püsiva asustuse aasta 700 paiku. Bütsantsi valitsemise ajal valitsesid piirkonda põgusalt ka avaarid. Aastal 751 annekteerisid Istria langobardid ja aastal 774 avaarid. Karl Suure valitsemisajal läks piirkond frankide valitsemise alla kui tema poeg Pippin (sünninimega Carloman) poolsaare aastal 789 vallutas; Sloveenia Istria ühendati hiljem aga Karolingide impeeriumi Friuli margiga.
Aastal 952 loovutas Saksa kuningas Otto I Istria koos tohutu Verona ja Aquileia margiga Baieri hertsogitele. Aastast 976 valitsesid piirkonda aga Kärnteni hertsogid; seda kuni keiser Heinrich III aastal 1040 eraldiseisva Istria margi rajas. Istria marki kontrollisid erinevad aadlite dünastiad, nende hulgas Baieri Andechsi dünastia (kes valitsesid ajutiselt kui Merania hertsogid). Aastatel 1208–1209 läks piirkond küll Aquileia patriarhide valdusse, kuid suur osa valdustest kuulus Gorizia dünastiale.
1267. aastast annekteeris Istria ranniku sealse põlise itaallaste kogukonna tõttu järk-järgult Veneetsia vabariik ja tegemist on ka regiooni õitsenguajaga. Olulisimad Istria linnad kogesid Veneetsia valitsemise all uuestisündi ja selle poole aastatuhande jooksul kujunes välja nendele omane ilu ja atmosfäär. Aastal 1797 läks poolsaar osaliselt Napoleoni poolt alla kirjutatud Campo Formio rahu järgi koos kogu Veneetsia vabariigiga Habsburgide valdusse.
Vahemikus 1805–1813 oli piirkond Prantsusmaa valitsemise all: esmalt kui osa Napoleoni Itaalia kuningriigist ja seejärel kui üks Illüüria provintsidest. Aastal 1813 sai piirkonnast Austria keisririigi osa ja Austria ühendas kogu poolsaare üheks haldusüksuseks, mille pealinn asus Pazinis. Pool sajandit hiljem, aastal 1860, sai Istriast Austria Rannikumaa autonoomne provints, millel oli ka oma provintsi assamblee. Tänane Sloveenia Istria jagunes sellal Koperi ja Volosko haldusüksuse vahel: esimene ulatus tänapäeva Koperi, Izola ja Pirani omavalitsusteni ja viimane tänase Hrpelje-Kozina omavalitsuseni.
Esimese maailmasõja järel sõlmitud Rapallo lepingu järgi sai Istriast Itaalia osa. Erinevate rahvuste omavahelised suhted piirkonnas rikkus esmalt fašism ja seejärel natside okupatsioon. Pärast Teist maailmasõda määrati Istria Jugoslaaviale. Selle tagajärjel lahkus vahemikus 1945–1954 hilisema Sloveenia Istria aladelt hinnanguliselt 350 000 itaallast koos mitme tuhande sloveeniga. Seda sündmust nimetatakse Istria exodus'eks. Vahemikus 1947–1954 oli see territoorium jagatud Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ja Trieste Vaba Territooriumi vahel. Pärast Vaba Territooriumi kaotamist aastal 1954 sai piirkond Jugoslaavia Sloveenia Sotsialistliku Vabariigi osaks.
1950.–1970. aastatel muutus piirkond oluliselt. Märkimisväärne osa maapiirkondade elanikkonnast kolis rannikuäärsetesse linnadesse, mis olid pärast Istria exodus't pooltühjaks jäänud. Kohalik itaallastest elanikkond kahanes, paljud külad jäid rahvast tühjaks, samas kui linnade elanike arv kasvas. Koper kujunes välja oluliseks sadamalinnaks ja üheks Sloveenia majanduse suuremaks keskuseks.
Geograafia muuda
Sloveenia Istria 43 kilomeetri pikkusel rannajoonel on arvukalt poolsaari ja lahtesid, nagu näiteks Pirani poolsaar ja laht, Koperi laht ja Ankarani poolsaar, millel asub üks ainult kahest Sloveenia rannikul olevast looduskaitsealast (teine looduskaitseala asub Strunjanis).[2] Strunjani looduskaitsealale jääb ka Sloveenia ainus rannakalju, mis on ühtlasi ka ainus Trieste lahes olev kalju. Piirkonna sisealad on mägisemad ja seal leidub eri tüüpi maastikke, millest tuntuim on piirkonnas asuv Karsti platoo.
Sloveenia Istria olulisimad vooluveekogud on Dragonja ja Rižana jõgi.
Majandus muuda
Sloveenia Istria on Sloveenia jõukuselt teine piirkond Kesk-Sloveenia järel. Piirkonna olulisemad majandusharud on transport ja turism ning neile järgnevad teenindus ja tööstus.
Koperi sadam on riigi ainus rahvusvaheline sadam ja tegemist on ka ühe Aadria mere suurima sadamaga. Sadamat peetakse Sloveenia majanduse üheks strateegiliselt olulisemaks ettevõtteks.
Turism muuda
Turism on Sloveenia rannikualade üks peamisi sissetulekuallikaid ja seda eriti Portoroži, Pirani, Izola ja Sečovlje piirkondades; sealne tähtsaim ajalooline mälestusmärk on Veneetsia gooti stiili näiteks olev Vahemere-äärne Piran. Pirani naaberlinn Portorož on tänapäeval populaarne turismikeskus, mis pakub meelelahutust ka hasartmänguturistidele.
Ka endine kalurite linn Izola on muudetud populaarseks sihtkohaks ja paljud turistid hindavad Koperi sadama keskaegset keskust (kuigi see ei ole teiste Sloveenia rannikulinnadega võrreldes nii populaarne). Sečovlje küla lähedal asuv Sečovlje Salina looduspark kuulub kultuuripärandi nimistusse. Veidi vähem oluliste turismisihtkohtade hulka kuuluvad Strunjani looduspark, laagriplatsid looduses, Ankarani küla ja Debeli Rtiči neem.
Põllumajandus muuda
Pikemalt artiklis Sloveenia veinid
Sloveenia Istria on eriti hinnatud oma veinide ja oliiviõli poolest. Levinumad veinisordid on Refosco (punane) ja Malvasia (valge). Lisaks kasvatatakse seal kirsse, viigimarju ja juurvilju (nt rediseid, tomateid ja sparglit).
Keel muuda
- Pikemalt artiklites Itaalia keel Sloveenias ja Sloveenia keeled
Sloveenia Rivieras ja mõnedes sisemaa külades on nii sloveeni keel kui ka itaalia keel ametlikud keeled. Ülejäänud Sloveenia Istrias, mis koosneb peamiselt selle maapiirkondadest, tunnustatakse ametliku keelena vaid sloveeni keelt.
2002. aasta rahvaloenduse järgi räägib sloveeni keelt esimese keelena 70,2% Sloveenia Istria elanikest. Itaalia keel on esimene keel 3,3% elanikest ja horvaadi keel 16% elanikest. Kõrgeim itaalia keele kõnelejate osakaal on Pirani omavalitsuses (7%) ja kõige kõrgem horvaadi keele kõnelejate osakaal on Izolas (31%). Küsitlused näitavad, et suurem osa Sloveenia Istria elanikest valdab nelja keelt: sloveeni, itaalia, horvaadi ja inglise.
Sloveeni-itaalia kakskeelsus muuda
Pirani, Izola ja Koperi omavalitsustes on nii sloveeni keel kui ka itaalia keel ametlikud keeled. Ent itaalia keel on teine ametlik keel vaid kitsal rannikuribal, mida on ajalooliselt asustanud Istria itaallased. Sisemaa külades on ainus ametlik keel siiski sloveeni keel.
Seaduse järgi peavad kõik ametlikud märgid ja avalikud teadaanded olema esitatud kahes keeles. Itaalia keelt tuleb kasutada kõigis kakskeelse ala ametiasutustes ja enamikul avaliku halduse või ametiasutuste töökohtadel on nõutav nii sloveeni kui ka itaalia keele oskus.
Lisaks sloveenikeelsetele koolidele on piirkonnas ka itaaliakeelseid koole kuni keskkoolideni välja. Sealsed õpilased võivad valida kas sloveeni- või itaaliakeelse õppe; mõlemal juhul õpetatakse kogu õppeaja vältel ka teist ametlikku keelt, et kindlustada see, et kõik sealsed elanikud räägiksid mõlemat keelt. Ent kakskeelsel alal asuvas riiklikus Primorska Ülikoolis on ainus õppekeel sloveeni keel (kuigi kooli ametlikus nimes sisaldub ka itaaliakeelne nimi).
Kuigi itaalia keelt võib Koperi, Izola ja Pirani omavalitsustes kasutada ka volikogude tasemel, viiakse pea kõik arutelud ikkagi läbi sloveeni keeles.
Murded muuda
Sloveenia Istria maapiirkondades räägitakse jätkuvalt sloveeni keele Istria murret. See omakorda jaguneb kaheks murrakuks: põhjapoolsetes osades räägitav Rižana murrak ja lõunapoolsetel aladel räägitav Šavrini mägede murrak. Hrpelje-Kozina omavalitsuses räägitakse omakorda murret, mida tuntakse nimega notranjsko narečje. Mõnedes Horvaatiaga piirnevates külades räägitakse ka Čičarija murret, mida peetakse sloveeni keele ja horvaadi keele čakavi murde vaheliseks üleminekumurdeks.
Linlikes piirkondades kõneletakse sloveeni keele hübriidversiooni, mis on maapiirkondade murretest foneetiliselt väga erinev. See kujunes välja alles pärast Teist maailmasõda, mil sealsetesse linnadesse asus elama elanikke kogu Sloveenia aladelt (Istria itaallaste poolt tühjaks jäetud asulatesse). Kuigi see murre on laenanud palju sõnu Istria murdest, on see siiski sellest märkimisväärselt erinev.
Traditsiooniliselt on Sloveenia Istria aladel elanud Istria itaallased kõnelenud veneti keelt, mida tänapäeval aga asendab järjest enam Itaalia riigikeel.