Sergei Štemenko

Sergei Matvejevitš Štemenko (vene keeles Сергей Матвеевич Штеменко; 20. veebruar (vkj 7. veebruar) 1907 Urjupinskaja, Doni vägede oblast, Venemaa Keisririik23. aprill 1976 Moskva) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane (armeekindral), NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi ülem (1948–1952).

Armeekindral Sergei Štemenko (1970. aastate esimene pool)

SõjaväekarjäärRedigeeri

Štemenko lõpetas 1937. aastal Punaarmee sõjaväeakadeemia ja 1940. aasta sügisel Punaarmee Kindralstaabi Akadeemia. Ta suunati tööle Kindralstaabi operatiivvalitsusse, mille koosseisus teenis ta kogu sõjaperioodi (1941–1945). Maist 1943 kuni aprillini 1946 oli ta operatiivvalitsuse ülem. Novembris 1943 saatis Štemenko Kõrgemat ülemjuhatajat Stalinit Teherani konverentsil. Aprillis 1946 reorganiseeriti operatiivvalitsus operatiivpeavalitsuseks. Štemenko sai selle ülemaks.

 
Armeekindral Sergei Štemenko (1948)

Aastatel 1948–1952 oli ta NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi ülem ja ühtlasi NSV Liidu relvajõudude ministri (1948–1950) ja seejärel NSV Liidu sõjaministri (1950–1952) asetäitja. Tema ametisoleku aja jooksul kasvas kindralstaabi isikkooseis 2000 sõjaväelaseni.

1952. aastal Štemenko tagandati Jossif Stalini soovil ametist ja saadeti Nõukogude Liidu väegrupi Saksamaal staabiülemaks. Kohe pärast Stalini surma (5. märtsil 1953) alanud relvajõudude ametkondade ümberkujundamise käigus toodi Štemenko Moskvasse tagasi, kus ta määrati 16. märtsil Kindralstaabi ülema asetäitjaks. Kuid varsti pärast Lavrenti Beria vahistamist (juulis 1953) tagandati Štemenko taas ametist ja degradeeriti auastmes armeekindralist kindralleitnandini. Novembris 1953 saadeti ta Siberi sõjaväeringkonna staabiülemaks. Georgi Žukovi kaitseministriks oleku ajal naasis Štemenko Moskvasse, kus ta määrati augustis 1956 Kindralstaabi luure peavalitsuse ülemaks. Novembris 1956 ülendati ta kindralpolkovnikuks. Oktoobris 1957 hoiatas Štemenko Žukovit, kes oli parasjagu visiidil Jugoslaavias, et Moskvas valmistatakse ette tema tagandamist. Pärast Žukovi mahavõtmist (oktoobri lõpul) vabastati ka Štemenko ametist (novembris 1957). Aastatel 1958–1962 teenis Štemenko perifeersetes sõjaväeringkondades, kus ta oli sõjaväeringkonna juhataja esimese asetäitja ametis.

Juulis 1962 edutati Štemenko Relvajõudude maaväe staabiülemaks ja Maaväe ülemjuhataja esimeseks asetäitjaks. Aastatel 1964–1968 töötas ta Kindralstaabi ülema asetäitjana. Veebruaris 1968 ülendati ta teist korda armeekindraliks. Augustist 1968 kuni oma surmani aprillis 1976 oli ta Kindralstaabi ülema esimene asetäitja ja ühtlasi Varssavi Lepingu Organisatsiooni relvajõudude staabi ülem.

Štemenko oli aastatel 1952–1956 NLKP Keskkomitee liikmekandidaat. Ta on maetud Novodevitšje kalmistule.

Sõjaväelised auastmedRedigeeri

Štemenko sõjaväelised auastmed: major (1937), alampolkovnik (1940), polkovnik (1941), kindralmajor (november 1942), kindralleitnant (aprill 1943), kindralpolkovnik (november 1943), armeekindral (1948), kindralleitnant (degradeeriti 1953), kindralpolkovnik (teist korda 1956), armeekindral (teist korda 1968).

TunnustusRedigeeri

TeoseidRedigeeri

  • Генеральный штаб в годы войны. Ч. 1—2. — М., 1968—1973.
  • Последние шесть месяцев Второй мировой войны. — М., 1973.

Tõlked eesti keeldeRedigeeri

  • "Kindralstaap sõja-aastail". Tõlkinud Aino Lukas. Tallinn, Eesti Raamat, 1970.
  • "Kindralstaap sõja-aastail". Teine raamat. Tõlkinud Aino Lukas. Tallinn, Eesti Raamat, 1978.

VälislingidRedigeeri