Saksi-Weimar-Eisenach
See artikkel vajab toimetamist. (November 2016) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (November 2016) |
Saksi-Weimar-Eisenach (saksa: Sachsen-Weimar-Eisenach) loodi hertsogkonnana aastal 1809 Saksi-Weimari ja Saksi-Eisenachi Ernestiinide hertsogkondade ühendamise teel. See ülendati aastal 1815 Viini kongressi resolutsiooniga suurhertsogkonnaks. Aastal 1903 muutis see ametlikult oma nimeks Saksimaa suurhertsogkond (saksa: Großherzogtum Sachsen), kuid seda nime kasutati harva. Suurhertsogkond sai lõpu Novembrirevolutsioonis koos teiste Saksa keisririigi monarhiatega. Sellele järgnes Saksi-Weimar-Eisenachi Vaba Riik, mis ühendati kaks aastat hiljem uueks Tüüringi osariigiks.
|
Saksi-Weimar-Eisenachi (suur)hertsogkond (1809–1903) (Groß-)herzogtum Sachsen-Altenburg Saksimaa suurhertsogkond (1903–1918) Großherzogtum Sachsen Saksi-Weimar-Eisenachi Vaba Riik (1918–20) Freistaat Sachsen-Weimar-Eisenach 1809–1920 | |
.svg)  Lipp (1897–1920)
Vapp
| |
.svg) Saksi-Weimar-Eisenach Saksa keisririigis | |
| Valitsusvorm |
suurhertsogkond (1815–1918) vabariik (1918–20) |
|---|---|
| Osa |
Reini Liidu liikmesriik Saksa Liidu liikmesriik Põhja-Saksa Liidu liikmesriik Saksa keisririigi osariik Weimari vabariigi osariik |
| Pealinn | Weimar |
Täielik suurhertsogi tiitel oli Saksi-Weimar-Eisenachi suurhertsog, Tüüringi maakrahv, Meißeni markkrahv, Hennebergi krahv, Blankenhaini, Neustadti ja Tautenburgi isand.
Saksi-Weimar-Eisenachi haru on genealoogiliselt kõige vanem säilinud Wettinite haru.
Geograafia muuda
Saksi-Weimar-Eisenachi suurhertsogkond koosnes kolmest suurest alast, millest igaüks moodustas halduslikult kreisi, pluss mitu eksklaavi. Naaberriigid olid Preisimaa, Saksimaa, Baieri, Hessen-Kassel (aastani 1866, kui see liidendati Preisimaa Hessen-Nassau provintsi), ja kõik teised Tüüringi riigid (Saksi-Altenburg, Saksi-Coburg-Gotha, Saksi-Meiningen, Reußi vanem liin, Reußi noorem liin, Schwarzburg-Rudolstadt ja Schwarzburg-Sondershausen).
Weimari kreisi põhjaosa oli tasane ja Tüüringi basseini osa; lõuna- ja idaosad paiknesid Ilm-Saale platool ja Saale orus. Eisenachi kreisi põhjaosa oli künklik (Hörselberge ja Hainichi künkad); keskosa koos Eisenachi linnaga oli Hörseli orus; kaugemal lõunas olid Tüüringi metsa mäed, millele järgnesid Werra org, Kupenrhöni mäed ja lõpuks, kaugel lõunas, Rhöni mägede peaahelik. Neustadti kreis paiknes kõrgendikul kõrgustega 200–400 meetrit.
Peamised jõed riigis olid:
- Saale voolamas läbi Jena idas
- Werra Vachas ja Eisenachis ning selle lisajõed Felda ja Ulster läänes
- Unstrut Allstedti ja Oldislebeni eksklaavides põhjas
- Weiße Elster Bergas kaugemal idas
- Ilm, voolates läbi Ilmenau, Apolda ja pealinna Weimari keskosas. Johann Wolfgang von Goethe kirjeldas Weimarit korra kui "Ateenat Ilmi jõel".
Kõrgeimad tipud suurhertsogkonnas olid Kickelhahn (861 m) Ilmenau juures, Ellenbogen (814 m) Rhöni mäestikus ja Ettersberg (477 m) Weimari juures.
Aastal 1895 jagunes Saksi-Weimar-Eisenachi suurhertsogkond halduslikult kolmeks kreisiks:
| Kreis | Pindala, km² | Elanikke | Linnad | Eksklaavid |
|---|---|---|---|---|
| Weimari kreis | 1752,59 | 191 975 | Weimar, Apolda, Jena, Ilmenau, Allstedt, Rastenberg, Buttstädt, Buttelstedt, Neumark, Dornburg, Bürgel, Lobeda, Bad Sulza, Magdala, Bad Berka, Blankenhain, Remda, Kranichfeld ja Tannroda | Ilmenau, Bösleben, Klein Kröbitz, Allstedt ja Oldisleben |
| Eisenachi kreis | 1214,03 | 95 226 | Eisenach, Creuzburg, Berka/Werra, Ruhla, Vacha, Stadtlengsfeld, Geisa, Ostheim vor der Rhön ja Kaltennordheim | Seebach, Ostheim vor der Rhön ja Zillbach |
| Neustadti kreis | 628,71 | 52 016 | Neustadt an der Orla, Triptis, Auma, Weida ja Berga/Elster | Rußdorf, Teichwolframsdorf ja Förthen |
Weimari ja Eisenachi kreisid jagunesid edasi kaheks ringkonnaks (Bezirk). Weimari puhul olid need Weimar ja Apolda, Eisenachi puhul olid need Eisenach ja Dermbach. Kokku oli suurhertsogkonnas 31 linna ja 594 omavalitsust. Saksi-Weimar-Eisenachi suurhertsogid andsid linnaõiguse kolmele kohale riigis, nimelt Berka/Werra (Eisenachi kreis, 1847), Ruhla (Eisenachi kreis, 1886, hallati koos Saksi-Gotha hertsogiga) ja Münchenbernsdorf (Neustadti kreis, 1904).
Aastal 1840 oli 13 linna, kus elanikke üle 2000. 70 aastaga, aastaks 1910, oli suurhertsogkond raskelt industrialiseeritud ja suuremate linnade rahvaarv kasvanud, samas keskmise suurusega linnad jäid samale tasemele või isegi kaotasid rahvastikku. Stadtlengsfeldi rahvaarv vähenes märgatavalt pärast juutide emantsipatsiooni, kui enamus linna juutidest kolis suurematesse linnadesse.
|
|
Aastaks 1910 oli mitu muud linna kasvanud üle 2000 elaniku märgi: Ruhla (Weimari osa: 3917 vs 1533: +156%), Blankenhain (3405 vs 1689: +102%), Bad Sulza, (3052 vs 1422: +115%), Auma (2978 vs 1701, +75%), Triptis (2948 vs 1480: +99%), Tiefenort (2539 vs 1237: +105%), Bad Berka (2379 vs 1228: +94%), Oberweimar (2095 vs 621: +237%), Oldisleben (2064 vs 1332: +55) ja Mihla (2008 vs 1294: +55%).
Ajalugu muuda
Saksi-Weimari ja Saksi-Eisenachi hertsogkondi valitseti aastast 1741 personaalunioonis sama Wettinite haru poolt, pärast seda, kui Eisenachi liin pärast hertsog Wilhelm Heinrichi surma hääbus. Esimene personaaluniooni hertsog oli Ernst August I, kes ehitas Weimarisse Belvedere palee. Tema poeg Ernst August II valitses vaid kolm aastat ja suri 20-aastaselt. 18-aastaselt abiellus ta Braunschweigi printsessi Anna Amaliaga, temast 1 aastat noorema ja Preisimaa kuninga Friedrich Suure õetütrega. Aasta pärast sünnitas ta poja Karl Augusti ning veel aasta hiljem, kui ta oli juba lesk, sünnitas ta poja Konstantini.
Leskhertsoginnana asus Anna Amalia regendiks, kooskõlastatult keisrinna Maria Theresia ja oma eetilise ministri parun von Fritschi toetusel. Oma poegade õpetajaks palkas ta luuletaja Christoph Martin Wielandi, kes oli Erfurdi ülikooli professor.
18-aastaselt abiellus Karl August Hessen-Darmstadti printsessi Luisega. Ta palkas luuletaja Johann Wolfgang von Goethe, kellega ta varsti sõbrunes. Goethe omakorda kutsus Weimarisse Johann Gottfried von Herderi ja Friedrich Schilleri, pannes sellega aluse Weimari klassitsismi ringile, mida Anna Amalia taustalt toetas. Hilisemad regendid nägid selles peamist ülesannet selle pärandi kaitsmisel.
Aastal 1804 abiellus hertsog Karl Augusti vanim poeg ja pärija Carl Friedrich Maria Pavlovna Romanovaga, keiser Aleksander I õega, see abielu edendas otsustavalt Ernestiinide Saksi-Weimai dünastia tõusu. See andis hertsogkonnale ka mõningast kaitset Napoleoni sõdade segaduse ajal. Kuigi esialgu Preisimaa liitlane Neljanda koalitsiooni sõjas, pages hertsog Karl August tema alluvusest, ühinedes 15. detsembril 1806 Reini Liiduga.
Pärast ametlikku ühinemist aastal 1809 koosnes Saksi-Weimar-Eisenachi hertsogkond eraldi kreisidest ümber pealinna Weimari põhjas ja ümber Eisenachi läänes. Tänu oma Vene sidemetele sai hertsogkond oluliselt juurde Viini kongressilt aastal 1815. Idas sai see Neustadt an der Orla kreisi (629 km²). See sai ka enamuse Erfurdi vürstkonnast, mis oli enne sõda olnud Mainzi eksklaav ja okupatsiooni ajal prantslaste poolt otsevalitsetav vasall. See sai veel väikseid valdusi, nagu Blankenhain ja Kranichfeld. Rhöni alal loodi külgnevatest endistest Hessen-Kasseli osadest ja ilmalikustatud Fulda kloostri territooriumitest Eisenacher Oberland. Lõpuks ülendati riik suurhertsogkonnaks.
Kosmopoliitne suurhertsog andis oma suurhertsogkonnale esimese liberaalse põhiseaduse Saksamaal 5. mail 1816. Jena ülikooli tudengid organiseerisid endile Saksamaa esimese vennaskonna Urburschenschaft ja tähistasid oktoobris 1817 Wartburgis Wartburgi festivali. Paljud liberaalselt mõtlevad inimesed osalesid ja kõnelejaid, enamasti tudengeid, tuleb pidada kuuluvaks varajaste demokraatide hulka Saksamaal.
Maria Pavlovna, kes oli suurhertsoginna aastast 1828, esitles heliloojaid nagu Ferenc Liszt ja Peter Cornelius. Tema kunstiarmastajast poeg Karl Alexander (1818–1901), kes oli suurhertsog aastast 1853, toetas samuti kunste ja eriti muusikat. Ta abiellus Sophiega, kes toetas tema plaane, ja ta ehitas laguneva Wartburgi romantilises historitsistlikus stiilis ümber ja kaasas maalikunstnik Moritz von Schwindi. Ta toetas ka, ehkki loiult, tarbekunstikooli asutamist Weimaris, millest aastal 1919 moodustus Bauhaus.
Aastal 1901 sai Karl Alexanderi järglaseks tema pojapoeg Wilhelm Ernst, kes abiellus Caroline Reuß zu Greiziga ja hiljem Saksi-Meiningeni Feodoraga. Aastal 1903 muutis suurhertsogkond ametlikult oma nimeks Saksimaa suurhertsogkond. Kuid paljud inimesed jätkasid selle kutsumist Saksi-Weimar-Eisenachiks, et mitte segi ajada naabruses asunud Saksimaa kuningriigiga.
Wilhelm Ernst loobus troonist 9. novembril 1918, lõpetades sellega riigis monarhia. See jätkas kui Saksi-Weimar-Eisenachi Vaba Riik aastani 1920, kui see ühendati enamuse oma naabritega Tüüringiks, Weimar sai osariigi pealinnaks.
Religioon muuda
Saksi-Weimar-Eisenachi suurhertsogkonnas, nagu kõigis Tüüringi riikides oli levinuim usund Luterlus. Nimelt aastal 1895 oli 339 217 elaniku teatatud religioosne kuuluvus järgmine:
- evangeelne: 325 315 (95,9%)
- katoliiklik: 12 112 (3,6%)
- juudi: 1290 (0,4%)
- muu / mitteusuline: 500 (0,1%)
Eisenachi kreisis oli jaotus veidi erinev. 95 226 elanikku jaotusid nii:
- evangeelne: 85 319 (89,6%)
- katoliiklik: 8809 (9,3%)
- juudi: 979 (1,0%)
- muu / mitteusuline: 119 (0,1%)
Katoliku ja juudi vähemused Eisenachi kreisis elasid peamiselt Rhönis. Ala ümber Geisa linna oli peamiselt katoliiklik ja kuulus Fulda diötseesi.
Põhiseadus ja haldus muuda
5. mai 1816. aasta põhiseaduse järgi (muudetud 15. oktoobril 1850) oli Saksi-Weimar-Eisenach põhiseaduslik monarhia, meesliinis pärilik. 1852. aasta valimisseaduse järgi oli Maapäeval 31 liiget, kellest 21 valiti üldvalimistel. Üks liige valiti maad omavate endiste Riigirüütlite poolt, neli valiti teiste rikaste maaomanike poolt ja viis valiti hääletajate poolt, kelle aastatulu ületas 1000 taalrit muudest allikatest. Viimast hääletajate rühma kutsuti avalikkuses "tuhande taalri meesteks". 17. aprilli 1896. aasta valimisseadus laiendas parlamendi 33 liikmeliseks. Suurhertsogkonnal oli üks hääl Liidunõukogus ja kolm liiget Riigipäeval.
Aastal 1909 võeti hilisema Maapäeva juhataja Alfred Appeliuse egiidi all kasutusele üldvalimised. Suurmaaomanikud ja "tuhande taalri mehed" säilitasid oma ekstra hääle ning parlamenti lisati viis uut eriliiget, kes esindasid Jena ülikooli, Ärikoda, Kaubanduskoda, Põllumajanduskoda ja Töökoda.
Kõrgeim kohus maal oli Apellatsioonikohus Jenas, mis käsitles kaebusi kõigist Tüüringi riikidest. Weimaris ja Eisenachis olid ringkonnakohtud.
Suurhertsogkonnal oli üks jalaväerügement, mis oli Preisimaa 11. armeekorpuse osa.
Saksi-Weimar-Eisenachi vürstid muuda
Saksi-Weimari ja Saksi-Eisenachi hertsogid, 1741–1809 muuda
- Ernst August I, 1741–1748; Saksi-Weimari hertsog aastast 1707
- Ernst August II, 1748–1758
- Karl August, 1758–1809, aastani 1775 oma ema Anna Amalia eestkoste all
Saksi-Weimar-Eisenachi hertsogid, 1809–1815 muuda
- Karl August, 1809–1815; Saksi-Weimari ja Saksi-Eisenachi hertsog aastast 1758
Saksi-Weimar-Eisenachi suurhertsogid, 1815–1918 muuda
- Karl August, 1815–1828
- Carl Friedrich, 1828–1853
- Karl Alexander, 1853–1901
- Wilhelm Ernst, 1901–1918
Majandus muuda
Põllumajandus muuda
Aastal 1895 oli 37,9% tööjõust rakendatud põllumajanduses ja metsanduses, 38,9% töötas töötlevas majanduses ja 16,4% tegutses teeninduses.
Aastani 1900 oli põllumajandus kõige tähtsam haru suurhertsogkonna majanduses. Kokku 56% hertsogkonna territooriumist kasutati põllumajanduses, peamiselt Weimari ja Neustadti kreisides ning Allstedti ja Oldislebeni eksklaavides Goldene Aue alal.
1895. aasta saak koosnes:
| Kultuur | Pindala (km²) | Saak (t) |
|---|---|---|
| Nisu | 216 | 27 100 |
| Rukis | 295 | 33 300 |
| Oder | 276 | 41 900 |
| Kaer | 334 | 39 600 |
| Kartul | 225 | 232 200 |
| Hein | 574 | 192 717 |
| Sööt | 92 | 152 400 |
Puuvilju kasvatati peamiselt Saale orus, Jena ja Bürgeli ümbruses. Jenast põhjas, Dornburgi ja Camburgi vahel olid mõned viinapuuistandused.
Loomakasvatus oli ka laialt levinud. Aastal 1892 oli suurhertsogkonnas 19 121 hobust, 119 720 veist, 113 208 lammast, 122 974 siga, 46 405 kitse ja 16 999 mesitaru.
Jahiulukeid leidus vaid Eisenachi lähedal, Eichenzelli ja Ilmenau eksklaavis, kus Gabelbachi kallastel paiknes suurhertsogi suurim jahimaa. Umbes 50% metsast oli riigi omanduses (450 km²). Peamised puuliigid olid pöök (Weimari kreisis), mänd (eriti Neustadti kreisis) ja kuusk (Eisenachi kreisis ja Ilmenau ümbruses). Suurhertsogkonna Riigimetsaamet asus Eisenachis.
Töötlev tööstus muuda
Mitmekülgne hulk töötlevat tööstust arenes suurhertsogkonnas. Näiteks Bürgelis ja Ilmenaus oli portselanivabrikuid (kokku oli riigis 39 sellist vabrikut).
Ilmenaus ja Jenas tehti klaasi (eelkõige Schotti tehastes). Klaasitööstus spetsialiseerus tööstusklaasile (näiteks mõõteseadmed nagu termomeetrid Ilmenau ümbruses) ja optilistele toodetele, Jena ümbruses. Aastal 1846 asutas Carl Zeiss peenmehaanika- ja optikafirma, mis arenes kiiresti ülemaailmseks liidriks. Aastal 1917 töötas firmas 10 000 töötajat. Aastal 1889 asutas Ernst Abbe Carl-Zeiss-Stiftungi, millest sai firmade Carl Zeiss AG ja Schott AG ainuomanik.
Tekstiilitööstus oli ka tähtis. See oli koondunud Apoldasse (enamasti sukavabrikud) ja Neustadt an der Orlasse. Muud suured tekstiilivabrikud asusid Wenigenjenas, Eisenachis, Weidas, Remdas ja Blankenhainis. Aastal 1895 oli tekstiilitööstus ligikaudu 7000 töötajat.
Ruhla oli metallitööstuse keskus. Riigi esimene autotehas ehitati aastal 1895 Eisenachis. Keemiatööstust, nagu värvivabrik, leidus samuti Eisenachis. Veelgi enam, Oberweimaris oli paberivabrik ja Ilmenaus mänguasjavabrik. Vitspunutist tehti Kuppenrhöni alal ja torusid valmistati Geisas. Aastal 1895 oli suurhertsogkonnas 257 õlletehast; suurimad olid Apoldas ja Ilmenaus.
Mäetööstus muuda
Ilmenau ja Ruhla olid tähtsad mäekeskused Tüüringi metsas. 1900. aasta paiku hakkas Werra orus, Vacha ja Berka/Werra ümbruses arenema kaaliumkloriiditööstus. Creuzburgis ja Bad Sulzas toodeti keedusoola.
Kaubandus muuda
Suured transpordikeskused olid Weimar ja Eisenach. Paljud pangad avasid siin harukontoreid. Aastal 1895 oli suurhertsogkonnas 23 hoiupankade harukontorit ja nad haldasid hoiuseid kokku ligikaudu 40 miljonit riigimarka.
Suurhertsogkond oli osa Tüüringi Tolliliidust, välja arvatud eksklaavid Ostheim, Oldisleben ja Allstedt.
Haridus muuda
Suurhertsogkonnas oli üks riigiülikool, Jena ülikool, mille Saksi-Weimar-Eisenach asutas koos teiste Tüüringi riikidega. Weimaris oli mitu kunsti- ja muusikakooli ning Ilmenaus oli Ilmenau tehnikaülikool, eraomanduses ülikool, mis pakkus tehnilist ja teaduslikku haridust. Gümnaasiumid olid Weimaris, Eisenachis ja Jenas; reaalkoolid asutati Weimaris, Apoldas, Jenas, Eisenachis, Neustadtis ja Ilmenaus. Aastal 1895 oli 462 algkooli ja iga laps võis saada vähemalt neli aastat algharidust. Suured raamatukogud, vähemalt 200 000köitega igas, olid Weimaris ja Jenas. Aastal 1869 asutati Weimaris riigimuuseum.